Öine Arkaadia peidab endas igatsust ja ajaloolisi aardeid
Rein Veidemanni eelmise raamatuga „Tund enne igavikku” sai veidi vähem kui kahe aasta eest alguse Õpetajate Lehe iganädalane raamatukülg, seega on Veidemann oma teostega mulle/meile ehk mõneti märgilise tähendusega. Ja märke leidubki igas tema kirjutises – ole ainult mees neid välja lugema.
Erinevalt nimetatud romaanist on väike värske öötaevaselt tumesinise kaanega „Arkaadia öö” novellikogu, mis sisaldab viit pala, enamik neist varem ilmunud ajakirjas Looming. Kõige värskem ja üks kahest varem avaldamata novellist on nimilugu, mis koos kahe talle eelnevaga („Võileib suudlusega” ja „Lõppematuse allikad”) moodustab ühtse, pisut esseistliku terviku, kirjeldades professor Martin Heideni mõttemaailma ja elukäiku, mida täiendavad tema hingesugulase ja teekaaslase Hanna Maarendi meenutused ja (üles)tunnistused. Kui lugedes peaks tekkima mingisugune déjà-vu-tunne, siis võibki see just nii olla, sest autor on ise tunnistanud – tegu on tõepoolest iselaadse parafraasiga omaaegsete saksa kultuuritegelaste Martin Heideggeri ja Hannah Arendti isiklikest ja ühiskondlikest dilemmadest.
Tähelepanuväärne on, et triloogia (kui novellide kohta nii öelda tohib, Veidemann ise nimetab seda kolmikut lühiromaaniks novellides, sest kõik osad on loetavad ka eraldi) on seotud omavahel huvitava nüansiga. Nimelt sisaldab teos üht autori luuletust, mis põimitud proosateksti sisse. Kui näiteks „Võileib suudlusega”, mis paelub oma arutlusega leiva väärtuse ja väärikuse teemal, sisaldab August Sanga samanimelisi luuleridu, siis Veidemanni enda „Arkaadia öö” nimeline luuletus sisaldub hoopis sellenimelisele novellile eelnevas „Lõppematuse allikates”, juhatades nii teed edasi ning sidudes novellid omavahel mõtteliseks tervikuks pisut ebatavalisemal moel.
Arkaadia kui kirjandusparadiis on Veidemannile südamelähedane olnud varemgi – allakirjutanule kui nimetatava väljaande tollasele toimetajale usaldas ta kord, et just tema oli aastate eest Eesti Päevalehe seniajani ilmuva sellenimelise kirjanduslisa nime taga. Seega võib siit välja lugeda ka mitmepidist vihjet oma lapsukese käekäigule või lihtsalt soovi jätkata selle temaatikaga sügavamas ja laiemas plaanis – mida ta ju selle kogumikuga teinud ongi.
Ajalooliselt oluline
Kui aga nimilugu sisaldav novellikolmik kõrvale jätta, leiab kogumikust kolm üksteisest kardinaalselt erinevat, kuid teravmeelset ja ajalooliselt olulist kirjutist, millest avalugu „Betti” kirjeldab Eesti Vabariigile olulisi üleminekuaastaid neis olulist rolli mänginud pere koera silme läbi. Kiindumust, nutikaid tähelepanekuid, ajaloolisi nüansse ja tuttavaid nimesid täis lugu reedab, et sääraseks ümberkehastumiseks on suutlik vaid see, kes koeraelu aastaid väga lähedalt näinud ning inimese sõbra oma hinge lasknud on. Tegu on oskusliku ja nutika lähenemisega, kirjeldamaks ühtaegu nii riigi muutumise kui ka ühe pere lugu, ilma et see mõjuks kuidagi igava, arrogantse või enesekesksena, mida isiklike mälestuste vahetul kirjapanemisel mõnikord juhtub. Aga kitsamalt vaadates võib seda näha ka lihtsalt kui kummardust oma parimale ja ustavaimale sõbrale. Nii võib see lugu pakkuda eri perspektiivis ja plaanis huvi nii koeraarmastajatele, kultuuritegelastele kui ka ajaloolastele.
„Meie, tinasõdurid”, mis kirjeldab detailselt ja südamlikult autori lapsepõlveaegu, -maid ja –tegemisi tema sünnilinnas Pärnus ning keskendub poiste omavahelisele maadejagamisele, lõppedes pisut humoorikalt ootamatu puändiga, võib pakkuda põnevust nooremalegi lugejale, meenutades pisut juba paarikümne aasta taguses lapsepõlves neelatud raamatuid ja lugusid mis tänaseks sulanud ajusoppides ühtlaseks pusaks, millest piiluvad põlvikud, pori, plangud ja poistemängud – ning hämar igatsusesegune vaimustav võlu.
Kui Betti-loos on minategelase peremees lihtsalt Peremees, siis sellele järgnevates novellides „Kõnekirjutaja” ja „Meie, tinasõdurid” on minategelaseks varasematest romaanidest tuttav Andreas Viik. Kuigi, stopp, mitte päriselt. Nii romaanide „Lastekodu” kui ka „Tund enne igavikku” nimitegelast eristab neist???? kaks tillukest kriipsu ehk ühetäheline nüanss – senisest Wiigist on siin saanud maalähedasem Viik. Kui lapsepõlveloo põhjal võib eeldada ajalist põhjendust (nooruses Viik, hiljem Wiik), siis „Kõnekirjutajas” must valgel seisev Viik seda teooriat ei toeta. Pealegi figureeris Wiik juba samuti Pärnu-aegu kirjeldavas „Lastekodus”. Nii et jäägu see saladuslik pisidetail lugeja lahti mõtestada või autori saladuseks.
Teadlikult viimasena käsitlemiseks jätsin raamatus teisena asetseva, kuid kokkuvõttes kirsina tordil mõjunud loo „Kõnekirjutaja”, mis paelub kindlasti ajaloolasi ja keeleinimesi, eriti tulevikus. Eristudes muudest nii sisu kui ka stiili poolest, tunneb just siit ära selle Veidemanni, kes on tuttav tema varasematest teostest – tõeline literaat, kes oskab siduda ajaloo ja kirjanduse teravmeelseks sisutihedaks ja sügavmõtteliseks, sujuvalt jooksvaks ja keeleliselt kauniks sõnamänguliseks looks, mis paotab nii selle autori kui ka tema kaasaegsete mälestustest tekkinud aardelaeka kaant, mida tahaks seejärel kergitada üha kõrgemale ning balansseerida selle serval, riskides kukkuda üle serva nii sügavale, et välja ronida võib-olla enam ei õnnestugi. Aga ehk tekitab see säärase tunde ainult neis, kes seda aega veel nii ilmselt mäletavad, et ilmseid vihjeid sama ilmselt välja lugeda oskavad – neis, kes president „Järve” sargale kiriku ukse taga pikalt looklevas järjekorras viimast austust avaldamas on käinud.
Tüüpiline käsi-peseb-kätt arvustus, kus keskpärasest kirjanikust vorbitakse torti kirsikesega.