Pooltele peksa?

14. nov. 2014 Jürgen Rooste kirjanik - Pooltele peksa? kommenteerimine on välja lülitatud

Mind hakkas kummitama see naistevastase vägivalla kampaania plakat linnaruumis. See on veidike nagu õudusfilmikaader, aga eks see kõik muidugi olegi õudne: statistikast selgub, et ca 50% Eesti naistest (eestlaste/mitte-eestlaste „tulemus” on umbes sama) on puutunud kokku paarisuhtevägivallaga. Kui ma selle ette lugesin, ütles mu kallim mustalt-mürgiselt: tõesti, nii vähe ongi?

Muidugi, vägivalda on erinevat, mehed saavad ka vahel pihta (väidetavalt vaimselt eriti) jne. Aga ega Eesti naistele päris normaalne keskkond pole (sünnita ja ela siis siin suure patrioodina, eks, palka maksame sulle vähem ja peksa anname pärast ka, nii või?) … Vaatasin ka vägistamisstatistikat, tõsi, praegu Indiasse ei tõmba, eks. Eestis registreeriti möödunud aastal 132 vägistamist, aga mul on ka meeles ühe sotsioloogi-tervisetöötaja (raskesti kontrollitav, aga usutav) väide, et vägistamistest jõuab politseini ca 5 protsenti (sageli on vägistajateks tuttavad-lähedased, sageli alkoholiga seotud situatsioonides, ühesõnaga, see on räpane ja kurb). Ma ei tea, on see nii … Kardetavasti.

Markii de Sade’ist (muidugi palju varasemast, ta lihtsalt läks kohe viimase piirini välja, palju perverssemaks säält edasi ei läe) tänase internetipornoni, kus paari kliki kaugusel on nii lavastatud vägistamisfilmid kui ka tõsielulised värdkaadrid, noh, rääkimata lausa tapmisvideotest … seksuaalsus, ka ta perverssemad ääred on me kultuuri sissekirjutet osa. Noh, nagu rahvaluules on meeste pilkelaulud „äranaerdud” plikadele („… karu oli kiskund Kaie reied, unt oli Anne ammustanud …”, kuulake Trad.Attacki versiooni!). Kas säärane „maalähedus” on meist kadunud/kadumas? Kas selles pole midagi tuttavlikku, kui hääd isased poliitikudki nt veel alandatut alandama kipuvad?

Kaur Kender, kellega kunagi lihtne pole (ja ei peagi olema, eks – niipalju, kui ma ka ta mängude vastu poleks, tas lihtsalt jõmmi ei näeks, suudab ta alati jälle üllatada mingi asjaga, millega päris päri olen, nii et, kuigi raske on talle mõnd asja andestada, teda on vaja …), on Nihilist.ee leheküljel maalind kokku „Kurjategijate Eesti erakonna”, noh, võimul on ka küll juba sullerid, aga olgu, valgekraed siuksed!

KEE lapsikuljas-sarkastiline-tänavakeelne-groteskne programm hõikab välja „Seksuaalkuriteod. Vägistamised ja pilastamised on kõige nõmedamad asjad. Neist ei viitsi rääkida. Neile hakkame raisk piitsa andma. Toome katseliselt avaliku ihunuhtluse tagasi. Vaatame kuidas on.” Ja isikuvastased kuriteod on üldse rämeda hukkamõistu pälvind tos tekstis … Ei, ma ei hakka leheveergudel ihunuhtluse kaitseks jutlustama, kuigi tõesti peab küsima: millist keelt nood mehed – sest enamasti on need mehed, imelik! – mõistavad? Mis keeles säärastega kõnelema peab, kas sääl on lootust, et viga oli kasvatuses? Et inimeses on muud?

Ma mäletan, paari mu hää sõbra isad olid kooliajal vägivallatsejad, lapse- ja naisepeksjad. Neist poistest on inimesed saand, üks on küll veidi imelik üksiklane, aga loominguline hull vähemasti, veidi obsessiivne mõnes asjas. Teisest kasvas lausa fanaatiline maailmaparandaja, -hoidja, kes elu pühendab ümbritsevatele.

Ja minu isa on hää näide: ta oli perevägivallaga lähedalt tuttav, aga meil kodus see mõeldav polnud. Ühesõnaga: me saame kasvada mustritest välja, me ei pea vägivalda uuesti tootma (mu maailmaparandajast sõbra ja mu isa ühisosa on see, et mingil hetkel teismelisena lõid nad oma isadega siiski ka otse lahinguid).

Olgu. Aga mind jäi kummitama see plakat mehega, kes varjab oma silmi kätega, näppudel n-ö teine nägu ja silmad, ja tuletab meile meelde naistevastast vägivalda. Kes ta on? Seesama pervert-ahistaja-peksja? Vaikne alatu pealtvaataja, kes ei sekku? Mees, kes „vaatab maailma kätega”? Ma ei tea, see moodne kunst jäi kuidagi võbelema, ebameeldivust tekitama – mis muidugi on eesmärk –, aga et siis mis moel? Ma ei saanud sellest aru, aga tunne on, et peaksin.

Ma tänase, ikka veel noorepoolse mehena (kui statistika ja tõenäosus ja senine eluviis lubavad mulle 35-aastase eesti mehena, et pool elu on pikalt läbi) pean sellest aru saama ja kõnelema. Ma tahan selles ühiskonnas elada, veel veidi, kuigi vahel on tunne, et karikas hakkab täis saama. Vaadake, mu lapsed peavad siin elama ja olema. Miks küll?

Mündid ja nende küljed. Kui dr Ralf Allikveed, Ida-Tallinna keskhaigla juhatuse esimeest ja aasta isa on Delfis vahendet nõnda (loodan, et täpselt): „Mind paneb muretsema soovunelm, et mees oleks pehmo. Et mees ei või panna vastu hambaid, kui ta tahab. Mu tütrepoeg tuli mulle kurtma, kuidas prillidega poisi kaitseks välja astudes tema lõppkokkuvõtteks õpetajalt märkuse sai. Seejärel lubas ta enam mitte kunagi kedagi samas situatsioonis kaitsta. /—/ Mina üritan ikka ürgset eesti meest kasvatada. Kui me kasvatame oma järgnevaid põlvkondi pehmodeks, siis ei ole neil mitte südamehaigused, vaid nad muutuvad iseenda jaoks vaimseks invaliidiks. See on väga ohtlik asi.”

Ma mõistan, et Allikvee kõneleb sellest teistmoodi, hoidvast-kaitsvast alfaisasest, sellest turvatundetagajast. Aga mingis mõttes on see toosama macho-kultuur, ta teine pool. Lihtsalt, kõigil ei tule seda piiri ette, ei teki toda dilemmat. Kogu maailm on mehelikuks allutamiseks mõeldud, ja võibki sel eesmärgil ka vastu hambaid panna, eks, ka naistele.

Muidugi peab olema, peab olema ka see võimalus, et tõelisele lontrusele, sitarattale, vägistajale või naisepeksjale saab vastu astuda. Ja nii, et see poleks alandav, lõputu, võltsmoralistliku, kahepalgelise poliitkorrektsuse sünnitet ohvrikottimine. Aga mõnes mõttes saab Allikvee tütrepoeg ehk asjadest paremini aru: ta ei mõista seda „prillidega poissi” pehmona kohe hukka, vaid läeb lihtsalt appi. Aga Allikvee maailmas on juba osa inimesi pehmod, lausa vaimsed invaliidid.

Kas vaimne invaliid pole mitte see, kes jagab maailma kastidesse ja siis otsustab, millistele kastidele on õige vastu tatti panna? Kas mitte see polegi küsimus me ees, sel viletsal laual, millel enam mängida ei tahaks, sest kas tõesti oleme me nii väiksed-väiklased-tühised?