Räägi inimesega!

14. nov. 2014 Sirje Pärismaa Õpetajate Leht - Kommenteeri artiklit

Ammusel kolleegil oli kombeks aeg-ajalt hilisöistel tundidel töökaaslastele meilitsi saata sõnumeid, mida ta näost näkku poleks vist kunagi öelnud. Järgmisel päeval võis ta rahumeeli vastu jalutada, justkui poleks öist purset olnudki. Kord soovitas ta enne kukke ja koitu ühe pikaajalise projekti juhtimise üle võtta ja oli keskpäeval üllatunud, et seda teengi.

Lugu juhtus siis, kui kõrvaltubades istuvatel inimestel oli veel kombeks kolleegidega vestluseks arvuti tagant püsti tõusta ja paar sammu jalutada. Ei lennutatud siis välkkiireid tööülesandeid üle laua läbi internetiavaruste. Plussiks oli see, et nähes jutukaaslase ilmeid ja kehakeelt, ei tekkinud nii kergelt ka vääritimõistmisi kui emotikone tõlgendades.

Nüüd on aga hulk inimesi 24/7 nabanööri pidi nutiseadme küljes kinni ja väleda pöidlaliigutusega saadetakse teele igasuguseid mõtteavaldusi. Ministritest „klassikutest” pole sugugi kehvemad kooli­inimesed.

Õpetajate päeva eel tervitas ühe kooli noor ja agar juhtkonna liige siselistis kolleegi, kes pälvis oma linna aasta õpetaja tiitli, järgmiste sõnadega: „Kuna aasta õpetaja tiitel on juba ammu devalveerunud ja ei tähista seda, mida nime järgi eeldada võiks, ning on lisaks nagu vähktõbi, mille jõuab igaüks meist ära oodata, kui vaid piisavalt kaua elab, siis ometi on see kindlasti tunnustatule ja pühendatule märgiline ja meeldiv lugu. Traditsioon. Elulõng. Ja usk. Isegi mitte trust, vaid faith. See puudutab.”

Pedagoogika- ja sotsiaalteadlased armastavad rõhutada, et koolis on õpilaste ja õpetajate põlvkondlik erinevus väga suur, paljudel õpetajatel puudub võti digimaailma, mis haarab õpilasi rohkem kui klassituba. Kuid see erinevus pole mitte ainult õpilaste-õpetajate, vaid ka õpetajate eri generatsioonide ning õpetaja-lastevanemate vahel. Sotsioloogide andmeil jookseb vanuselõhe infotehnoloogia kasutamises juba 25–30- ja 12–18-aastaste vahelt.

Üks tuttav üle kolmekümne aasta koolis töötanud õpetaja ütleb − vastupidiselt üldlevinud arvamusele, justkui noorus oleks hukas −, et praegusaja lastega on märksa parem hakkama saada, sest nad on avatumad ja julgemad oma arvamust väljendama. Tragi ja toimekana on ta alati viitsinud korraldada põnevaid ülekoolilisi emakeele- ja kirjandusüritusi, teha klassiga jalgrattamatku, telk­laagreid ja lapsi kooliaasta lõpus koju küllagi kutsuda.

Ka vanematega on ta olnud ikka heades suhetes. Tänavu sügisel on ta märganud aga uut trendi – justkui välk selgest taevast saabus kolm kirja vanematelt, kelle lapsi ta äsja õpetama hakkas. Kirju ühendas üks: järsutooniline ja nõudlik arupärimine õppetöö kohta. Neis polnud kahtluseraasugi, et probleem võiks olla lapses. Nii päris üks isa aru, miks oli tema lapsele pandud hinne üks. Ehkki õpetaja oli e-koolis selgitusse kirjutatud, et lapsel puudusid õppevahendid. Isa arvas, et info mittevaldamine ei olnud 100% lapse süü ja hinnet ei tule mitte parandada, vaid see kustutatagu. Öeldu rõhutamiseks oli nõudmine läbiva suurtähega. Ja tegu polnud sugugi mitte juristiga.

Õpetaja selgitas vastuses, et võttis algul arvesse lapse põhjenduse, miks tal pole õppevahendeid kaasas, ja lubas töötada koos klassikaaslasega. Et aga õpilane segas kaaslast, sai ta individuaalse ülesande, ent jättis sellegi tegemata. Et tunnitöö jäi tegemata, oli tulemuseks hinne üks ja käsk tulla konsultatsioonitundi läbivõetut järele tegema. Kui töö saab tehtud, kaob ka halb hinne ja nagu näitab õpetaja kogemus, taoline taktika töötab – lastel on tunnis vajalikud õppevahendid kaasas.

Selle peale tunnistas lapsevanem, et oli kuulanud vaid lapse versiooni ja saab nüüd aru, et õpetajal oli õigus.

Õpetaja ütles, et kulutas kirjavahetusele vanematega hulk aega, et vastata rahulikult ja tasakaalukalt, mitte valada välja samasugust ärritust. Küllap käinuks telefonitsi või näost näkku vesteldes probleemi lahendamine märksa kiiremini.

Aga paistab, et ka netirahvas tunneb igatsust „vanade” suhtlusviiside järele. Igatahes jäi selline mulje, kui osalesin mõne nädala eest Tartu Reiniku kooli mõttetalgutel, kus kool ja lapsevanemad otsisid üheskoos ideid, kuidas paremini kaasata kogukonda kooli tegemistesse. Noored emad-isad rääkisid õhinaga, kuidas nad ei taha saada tagasisidet ainult e-koolist, vaid juba algusest peale suhelda rohkem õpetajaga, teiste vanematega tuttavaks saada, käia koolis õpetajaga rääkimas ka juhul, kui lapsel kõik korras on. Vanemad on valmis ise seinu värvima, laatu korraldama ja müügiks küpsetama-õmblema – olema osa kooliperest.

Kogukonnakooliks kasvamise plaane peetakse veel kolmes Tartu koolis.

Vahva on, et emad-isad unistasid sellestki, et väiksed ja suured lapsed koolis omavahel hästi läbi saaksid ja näiteks vahetunnis midagi koos ette võtaksid.

Nad ütlesid, et head algatused ei pruugi kohe juuri alla saada, aga tuleb leida jõudu jätkata oma mõtete elluviimist.

Jõudu neile ja kõigile teistele, kes kirjutamissajandil rääkimist taas au sisse tõsta tahavad!


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!