Rahvusvaheline intsident
Juulis aastal 2000 pidi Peterburis toimuma järjekordne Eesti ja Venemaa valitsuste vahelise komisjoni kohtumine. Vastavalt korrale juhtis Eesti delegatsiooni peaminister (Mart Laar) ja Vene poolelt asepeaminister (Valentina Matvijenko). Riikide suhted polnud just hiilgeseisus ning mingeid erilisi läbimurdeid ei oodatud, küll olid allakirjutamiseks valmis mitmed tehnilised lepingud, mistõttu Eestist sõitis Laariga kaasa mitu ministrit ja hulk ametnikke.
Vaevalt oli aga jõutud üle piiri Jaanilinna tsooni, kui vastu tulnud Venemaa ametnikud teatasid, et programmi on muudetud ning planeeritud kohtumistel asendab X-i selle asetäitja, Y-i asemel aga tuleb tema nõunik jne. Ühesõnaga, ühepoolselt alandati suhtlustasandit siis, kui teine pool, juba ületanud piiri, enam reageerida või nõudmisi esitada ei saanud.
Rahvusvahelises läbikäimises loetakse sellist teguviisi suureks solvanguks, peaaegu nagu pantvangi võtmiseks. Tõsi, ega Eesti toona venelastelt muud midagi oodanudki, aeg oli ju selline, et meie olime jalgapidi EL-i ja NATO ukse vahel ning Venemaa püüdis teha veel viimast, et me lõplikku liitumist takistada. Käigus olid valed, provokatsioonid ja kõik muu näotu, mille väljamõtlemisel Moskvas ande ega raha taha iial midagi seisma ei jää. Eesti delegatsiooni kohtlemisel lähtus Moskva labasest kiusust, sest suhtlustasandi ühepoolset alandamist ei vaevutud põhjendamagi. Mõjuval põhjusel oleks asetäitja saatmine ju igati aktsepteeritav lugu.
Tänavu 27. oktoobri õhtul andsid Põhja- ja Baltimaade peaministrid Stockholmis pressikonverentsi, nagu ikka pärast formaadis NB8 (Nordic-Baltic-Eight) toimunud töökoosolekuid kombeks. Majaperemees, Rootsi peaminister Stefan Löfven sattus aga osalejaid tutvustades Eesti koha peal hätta, millest andsid teada ka Postimees (http://www.postimees.ee/2971475/sullingu-nime-unustanud-rootsi-peaminister-tekitas-piinliku-olukorra) ja ERR.
Muidugi võib patriootiliselt teha etteheiteid Löfvenile, kuid tema seda olukorda ju ei algatanud. Pole ime, et talle pole veel Eesti valitsuse kogu koosseis, sh portfellita ministrite tegevusalad, pähe kulunud. Minister Anne Sulling sattus Eesti peaministrit kohtumisel asendama viimasel hetkel ja küllap ta aruka inimesena kohtumisel ka peaasjalikult vait oli, sest nn üld- ja välispoliitiline kogemus tal ju sisuliselt puudub, kui kaubandus kõrvale jätta. Seda kinnitas ka kaunis kohmakas ja ebalev vastus pressikonverentsil, kus loomulikult oli kõne all Venemaa militaartegevus Põhjala ruumis.
Juhtum on kõnekas, sest näitab hästi ära, mis tasemel ja milliseid huvisid silmas pidades Eestis poliitikat tehakse, milline on vastutajate kaug- või lühinägelikkus. Esiteks, kas peaministril oli mõjuv põhjus rahvusvahelisest ja pikalt teada üritusest loobuda? Ei olnud. Teatavasti tõi ta ettekäändeks „valitsustüli”, mis seisnes teeseldud solvumistes kolleegide sõnakasutuse pärast. Kui tõesti on praegune valitsuskoalitsioon nii habras, et ühe ministri vahetamisega ööpäeva võrra viivitamine selle võib lagundada, siis tulekski see kui töövõimetu ja julgeolekule ohtlik päevapealt laiali saata.
Peaminister Rõivasele oleks võinud ka meenuda, et alles nädal varem oli Rootsi peaminister küll leidnud võimaluse Tallinnas käia, hoolimata sellest, et ta enda pealinna all vetes oli kõrgpunktis rahvusvahelise mõõtmega julgeolekuprobleem.
Teiseks, rahvusvahelistes asjades käib valitsuses üksteise asendamine üsna kindlat rida pidi. Peaministri esimene asendaja on välisminister. Seekord oli Urmas Paet küll kodust ära, kuigi ega see ÜRO-s järjekordsetel üritustel osalemine mingi vältimatus ka olnud, sest juba ammu kokku lepitu – nagu näiteks Eesti valimine Ida-Euroopa bloki esindajaks ECOSOC-is – oleks toimunud ka meie ministri valvsa juuresolekuta. Nagu hiljem on selgunud, vajas nüüdseks ametist lahkunud välisminister pikka lennureisi sisekaemuseks ning viimseks heitluseks Igor Gräziniga. Arvestades, et NB8 laual oli põhiliselt regiooni julgeoleku teema, oleks järgmine asendus kindlasti pidanud olema kaitseminister. Sven Mikser ei saanud küllap seetõttu minna, et oli koos peaministriga poliitika peamisel lahingutandril ehk Facebookis, Instagramis või Twitteris ära.
Arvata, et siinsed saatkonnad seda kõike tähele ei pane ega analüüsi, oleks väga lapsik ja lihtsameelne. Kas keegi Kopenhaagenis, Oslos või Stockholmis ka solvus? Vaevalt küll, kuid kasvas veendumus, et tõsistes küsimustes saab neile lapsukestele alati koti pähe tõmmata. Just selles kogu praeguse noortevalitsuse traagika ongi, et nad suurt pilti adekvaatselt hinnata ei oska. Kodune portfellimanööver tundub nii palju tähtsam kui õlitatud suhe naabritega, et see tuuakse muretult ohvriks. Sõprade hulgas võivad mõtlemis- ja hinnanguvead olla pikka aega üsna ohutud. Aga mis saab, kui viga tehakse mitte sõbra, vaid vastasega läbikäimisel?