Sõda ja rahu
See venekeelse telekanali ümber keerlev jutt ajab mind marru. Me kõneleme millestki, mis me oleksime pidanud tegema 20 aastat tagasi, nagu see oleks miskit uut ja ägedat. Ei ole, see on me hiljaks- ja ilmajäämine, see on kurb, et me oleme siuksed mökud old. Et me kakleme venekeelse kooliga ja kakskeelsete tänava- või poesiltidega, aga ei näe oma kahepalgelist moraali seejuures. Lastaolla.
Ma mõtlen koguaeg selle riigi pääle, mis ma tahaks, et meil oleks, ja mul on üsna selgelt kangastund too kude, kuidas ta peaks olema. Siin, Venemaa külje all, oleks ainus mõistlik ideaalne riik Venemaa vastand. Anti-Putiaania.
Sääl, ülepiiri, ülejõe, ülejärve on võimul natsid, üherahvajutumehed. Endised luurajad, militaarlased. Sääl on ajakirjandus lõa otsas (meil on just tore, et mõnigi kord ikka uriseb, aga noh, ainult uriseb, mitte ei lõrise, ei haugu, ei hammusta), sääl on traditsioonilised pereväärtused hinnas ja peded purgis, sääl on hää elada, eks.
Ühesõnaga, minu ideaalne Eesti on Venemaa vastand, mitte – nagu paljud sooviksid – siuke igav macho-koopia, lihtsalt eesti keeles. Noh, siuke, nagu valimisreklaamid lubavad. Jumal ja kurat ja nende inglid ja deemonid hoidku meid säherduse riigi ja elu eest.
Minu vene keel on vilets, äraütlemata halb. Ma teinekord püüan lugeda miskit, jään ikka pooleldi jänni. Olen ise ka uhke, kui mõnikord ühes salajases-kummalises bändiproovis käies mõnest P. I. Filimonovi luuletusest aru saan enam-vähem. Ma ei jaga seda kultuuriruumi hästi, aga tunnen-adun-tean-ja-taipan: see on olemas.
Ma kasvasin selles maailmas, et ma jälgin USA kultuuri, mu lemmikmuusika oli väiksena vana rock’n’roll, blues, country, jazz … Ma vaatan tänaseni iga nädal wrestling’u-uudiseid, et kes parajasti on maailma parim mittepärismaadleja. Lihtsalt, et olla kontaktis selle uskumatu kultuuriga.
Venemaast teame aga peamiselt sarja „Võimalik vaid Venemaal” ja seda teist suurt sarja „Kuidas me Ukrainas ei sõdi”. USA sõdurid maanduvad Ämari lennuväljal, tolknevad me sadamas, imbuvad-infiltreeruvad me baaridesse, Venemaa omad õnneks mitte. Kuigi põhimõtteliselt on see olukord mõlemal juhul väär: miks peaks meil olema võõrad sõdurid maal? Miks üldse … sõdurid?
Ma tean, ma tean, inimesed pole ideaalsed. Alati leidub kuskil mõni pisike puutin, mõni rahvuslikke põhiväärtusi või inimkonna imelist unelmat esindav põliserakond, kel on olemas deporteerimisnimekirjad ja ideaalse inimese ilmeksimatu mõõdupuu. Ja täpselt nii kaua sõjad kestavadki. Jah, ja, jahh, ma näitan näpuga. Eestis on kõik nii käeulatuses.
Ja me ei saa lahti noist kummalistest kujudest: Putin kaob vaid siis, kui venelased ta ise maha võtavad, kui see juhtuks kuidagi teistpidi, siis muutuks ta väikseks jeesuseks, ja uskuge mind, jeesuspuutinit pole kellelgi vaja.
Me kihutame kosmoses tohutul kiirusel, oma tillukesel saarel, mis tasapisi sureb, sest me oleme uputamas teda oma vajaduste ja prahi sisse.
Inimkonna säärane tulevik, noh, et me liigina säiliks, näib lähivaates olevat punaroheline, st suuresti sotsiaalsüsteemil (kellelgi pole enam tööd, üle pooltel neist, kes interneeduseavarusis kiruvad töötuid noori, on pseudotöö, mis inimlikke väärtusi ei loo) ja karmidel loodushoiureeglitel püsiv riigikapitalism. Noh, Reformierakond on seda liini vaikselt alustanud, aga jätk peab olema karmim, hiinalikum, kahjuks.
Ma ei salli eriti Hiinat, ma ei salli ühtki riiki, kus sundabort on võimalik, aga luuletaja ei saa kirjutada täpselt seda, mis ta mõtleb. Tervitused siinkohal puutini Venemaale: kummalisel kombel on poeedid sääl praegu ikkagi üsna vabad. Tõsi, nad ei saa eriti auhindu ega honorare, kui nad kirjutavad ühiskondlikku vabavärssi. Aga nad võivad kirjutada. Ses riigis, sel maal on olnud raskemaid aegu.
Nagu ka meil, meil on olnud raskeid aegu. Nagu praegu, vaadake, mis toimub. Ida-Virumaa lapsed ei taha koolis eesti keeles õppida, sest, kujutage ette, neile pole leitud väga palju õpetajaid, kes selle asjaga hakkama saaks. Ja homod, need tahavad abielluda ja tahavad lapsi, see on õudne, see on jäle. Me oleme omadega põhjas, ma ükspäe nägin väikest poissi trammist maha tulevat käsikäes täiskasvanud mehega. Kas sellist ühiskonda me tahamegi?
Mis ma tahtsin öelda? Ühesõnaga, venekeelsest telekanalist pole kakskümmend aastat hiljem vaja midagi rääkida, tehke see, kurat, ära, tehke hästi, tehke kõige paremini, siis räägime. Aga me ise magasime selle peatuse maha. Ja jumal teab, kuhu see rong teel on.
Muidugi oleme venelaste (ma mõtlen siin just noori)nn integreerimisega lootusetult hiljaks jäänud. Mis õpetust noored vene koolides saavad, ei huvita eestlasi. 20 aastat tagasi läksid mõnedki eestlastest õpetajad (ka minu ülikoolikaaslased) venekeelsetesse koolidesse eesti keelt ja ka lähiajalugu õpetama Kuigi nad võeti laste poolt väga soojalt vastu,surus kooli juhtkond nad aastaga välja. Aga kui palju on eestikeelseid (ja meelseid) õpetajaid üldse vene koolidesse jäänud?