Söögivahetunni kiituseks
Käisin äsja Brüsselis väga tähtsate kirjanike väga tähtsal konverentsil väga tähtsas Europarlamendis. Olgu juba ette ära üteldud, et ei näinud ma seal ei Urmas Paeta, Igor Gräzinit, Eerik-Niiles Krossi, Yoko Alenderit ega kedagi teist, kes noil päevil kodumail kangesti kuumaks muutusivad. Isegi Indrek Tarandit nägin ainult kaugelt, lennujaamas, selja tagant. Ja sestap noil teemul ka sugugi ei kõnele praegu.
Aga konverents oli iseenesest päris huvitav, kui keskenduda sisule ehk autoriõigustele ja selle sisu suhtes välja öeldud ning mõeldud asjule. Ometi hakkas mind sisust enam painama vorm. Lähtekoht kui selline. Et just nagu oleks tark kutsuda kokku päris mitu nutikat inimest päris mitmeks tunniks, et nad saaksid paberilt maha lugeda päris mitu teksti. Lõpetades oma jutu üldjuhul tõdemusega, et juttu jätkuks ju kauemakski, öelda oleks veel nii mõndagi, aga aeg saab otsa ja üleüldse. Eriti üleüldse. Kusjuures mitme kõneleja keel, hääldus ja diktsioon pole maailma parimad ning mõni tunneb end inimeste ees lihtkombel ilmselgelt ebamugavalt. Kangesti tekib tunne, et sedasorti koosviibimise sisulise külje saaks lahendada ühe lihtsa meiliringi abiga. Kõike kuuldut oleks silmadega lugeda palju targem ja tululikum. Ei meeldi mulle see ühest-kõrvast-sisse-teisest-välja-efekt. Arukate inimeste sõnumiga kahekesi silmitsi seistes on uute ja rakenduslike mõtete tekkimine märksa tõenäolisem. Ometi olen kaugel sellest, et konverentse ja kokkusaamisi kui sellisi siinkohal maha teha ja mõttetuks kuulutada. Kuulutan nad hoopistükkis ettekääneteks.
Sest ümber koosolekute ja jututubade on ju lõunasöögid, õhtusöögid, kohvipausid, kokteilid ja naasama mööda linna jõlkumine. Koos nondesamade, nagu öeldud, mitte just kõige rumalamate maailmakodanikega. Ning, nagu hästi teada, on asja point harutihti just nois inimlisis ja isiklisis kokkusaamisis. Söögi ja joogi juures ununeb nihelemapanevalt ebamugav konverentsinelitunnik kärmesti ning kätte jõuavad järgmised neli või kuus või kaheksa sootuks sisukamat tundi. Mille vältel aetud juttudest võib sündida ning enamalt jaolt sünnibki mitu mõtet, paar pikemaajalist koostööd ning miks mitte ka mõni lühi- või lähisuhe. Pean silmas loomulikult töiseid suhteid 🙂 Ja see tõdemus, et nõnda nood asjad toimivad, toob meid juba otseselt rohujura tasandile ehk otse kooli.
On ilmselge, et puhtalt informatsiooni suulise edastamise kohana on kool oma aja ära elanud. Lühikesed inimesed leiavad teabe maailmakõiksusest üles kiiremini ja tõhusamalt kui see üks natuke pikem, kes klassi ees seisab ja auväärt õpetajanime (ning traditsiooni edasi) kannab. Põhimõtteliselt saaks kogu infosse puutuva ära korraldada kodust lahkumata. Asjaomased tehnilised vahendid on olemas ning kättesaadavad ka kehvemal järjel asujatele. Aga kohe tuleb mängu omavaheline suhtlus ning ei siin muud, kui tuleb asuda nõudma pikemaid söögivahetunde ning rohkem pluss paremat ihutoitu haridusasutustesse. Elu on tõestanud, et tegelik tulemuslikkus sünnib vaimu- ja ihutoidu ühendumise läbi. Ajud hakkavad pragisema ning vaimumõegad välkuma ikka siis, kui ninaesine on broo ning nosimist jagub. Pealegi sööksid lapsed alati heal meelel rohkem, etemat ja sagedamini, kui meiesugused keskealised ülekaalulised kännud ette kujutada mõistavad. Andkem neile see võimalus ja kasutagem antud võimalust ka ise. Nuudleid luristava õpetajaga on ka kinnisevõitu nohkaril lahedam jutule saada kui range lipsustet klassiesise etlejaga. Võileib lähendab inimesi. Pärastlõunane teejoomine kõigi rituaalidega avab jutusuundi, mis muidu ehk pähegi ei tuleks. Inimestel on hädasti vaja saada kokku enamail moil, kui nemad seda seni osanud on. Lükakem mõned uksed avali ja kui seda kannatab teha nõnda, et vaimlise teotsemise käigus ka kõht täis saab, siis seda uhkem.
Tuletan ka meelde, et parematest kokaraamatutest võib alati leida informatsiooni, mis avardab ilmapilti sõna parimas mõttes. Seapraest merikarpideni, süldist sushi’ni, pirukast pizza’ni, kaalikast kaaviarini. Retseptide ümber on elu. Ning kas pole just elu see, milleks valmistumise jaoks koolid üleüldse välja mõeldi?
Söögivahetunnil kohtume!