Sotsiaalne õiglus enampakkumisele
Kui Eesti riik töötab suuresti n-ö salajase vähempakkumise põhimõttel, siis erakonnad üritavad valimiste eel pildile saada avaliku enampakkumisega. Pakutakse maksuvabastusi ja praegusest madalamat maksukoormust, miinimumpalga ja tulumaksuvaba miinimumi tõstmist, astmelist tulumaksu. Ülepakkumise tulemus pole siiski kuigi atraktiivne, sest pakutav raha jääb suhteliselt väheseks. Seega tuleks sihtgruppi konkretiseerida ja lubada suuremat summat neile, kellest võib otseselt oleneda riigikokku sissesaamine.
Rääkides sotsiaalsest õiglusest (mis pole kindlasti ainult sotsiaaldemokraatide ampluaa) esialgu kas või palgatõusu kontekstis, oleks mõni erakond valijate usalduse võitmiseks lausa kohustatud pakkuma välja idee tõsta palku mitte protsentuaalselt (sest protsendiga poodi ei lähe ja arveid ei maksa), vaid konkreetselt, võttes aluseks, ütleme, mediaansissetuleku. Lihtsustatud näide: kui kellelgi tõstetaks palka kümme eurot, siis kõigil; ja kui kellelgi lisanduks pangakontole sada korda suurem summa, siis samuti kõigil. Mis oleks ohtlik lubadus, sest äkki tulekski asuda seda täitma, see käiks juba isikliku rahakoti pihta. Tundubki, et kümme-viisteist aastat tagasi oli meil seda n-ö sotsiaalset õiglusriiki rohkem kui praegu. Üks näide: kui kultuurkapitali „Ela ja sära” stipendiumi sisseseadmise aegu (eesmärk luua kõrgvormis loomeinimestele tingimused erialaseks pühendumiseks) oli see ca samal tasemel riigikogu ja valitsuse liikmete palgaga, siis praegu on vahe kerkinud neljakordseks. Pole raske taibata, kelle kasuks või kahjuks.
Kodanikupalk vs vallapension
Kui omal ajal läksid rohelised valimistele kodanikupalga teemaga, peeti sedagi 80 eurot populistlikuks lähenemiseks. Kuigi idee järgi peaks kodanikupalga suurus olema vähemalt 60 protsenti riigi elanike netotulu mediaanist, katmaks kulud inimväärseks toimetulekuks. (Šveitsi kodanikupalk näiteks oleks väidetavalt/eeldatavalt üle 2000 euro kuus (alaealisele üle 500). Arvestades hinnataset ja SKT-d inimese kohta turuhindades, oleksid Eesti jaoks võrreldavad summad vastavalt ca 400 ja 100 eurot.)
Neil teravmeelsetel meestel, kes austavad trükisõna ja paberkandjat ning kelle meelest internetis kaob iga terane mõte pahna hulka ära, on tähelepanu väärivaid ideid. Vello Lind, PhD, on ajalehes Valgamaa avaldanud artikli „Kadunud kümnend – või juba kadunud põlvkond?”. Kui riigi reformijad tahavad riigikogu liikmete arvu vähendada 71-ni (vt www.riigireform.ee), siis Linnu ettepanek on 61 ja ta põhjendab selle ka ära. Nüüd on mees välja tulnud vaata et palju radikaalsema ideega: vallapension. Seda lähtuvalt veel aasta 1939 põhimõttest, et iga vald toitku oma vaesed. Ehk nõnda kaua, kui kodanikupalga idee õhus ripub, maksta oma eakatele n-ö vallakodanikupensioni.
Vello Lind on koostanud Harku valla volikogu määruse projekti (03.11.2014), kus seisab, et „Harku vallal ei ole ühtegi hooldekodu kohta. Selle kompenseerimiseks hakata maksma Harku valla pensioni 200 eurot kuus kõikidele, kes on 1. jaanuariks 2015 saanud 72-aastaseks ja elanud (sissekirjutatud) terve iseseisvusaja alates 20. augustist 1991 Harku vallas. Vallapensioni maksmist jätkata vähemalt elitaarhooldekodu valmimiseni.” See oleks IRL-i ja Reformierakonna ühismäärus. Ta kinnitab ka, et kui, siis vallavanem (IRL) võiks selle kehtestamisel loota pensionäride toetusele riigikokku saamisel.
Esimese Eesti võrdkuju
Harku vald – see on otsekui esimese Eesti võrdkuju. 13 200 inimest, üks protsent Eesti elanikkonnast. Aga need inimesed, kes valla praegusele rikkusele (miks mitte: Eesti riigi rikkusele) aluse pannud, ei pruugi enam omal jõul vannist välja pääseda, ja võib juhtuda sedagi, et tuleb seal istuda kaks päeva. Vallapension võimaldaks palgata inimese, kes käib iga päev abivajaja juures. Vello Lind kui üks kohaliku elu omaaegse edendamise peaosalisi tunneb olevat end kohustatud muretsema nende eest, kes on kujundanud oma tööga Harku valla selliseks, nagu see on. Rikkusi ei looda ühe päeva ega aastaga, vaid aastakümnete ja isegi aastasadadega, tõdeb ta.
Selle aja jooksul, kui pension on suurenenud kaks korda, on elekter ja vesi kallinenud viis-kuus korda. Omal ajal maksid isegi kolhoosid pensionilisa asutajaliikmetele, kes olid kaotanud kõik oma maad ja varad ning kelle lapsed olid läinud linna. Nii mõnigi suurkolhoos mahtus siis üsna täpselt endise/praeguse valla piiridesse.
Kui, siis tuleb niisuguse määruse vastuvõtmisega kiirustada, sest eelarve tuleb ju selle aasta numbri sees valmis teha. Kas võib üks vallavanem tõesti vastava otsuse toel pääseda riigikokku, andes eeskuju teistelegi omavalitsustele? Võimatu see ju ei ole. Igaühe taga neist paarisajast, kes hakkaksid vallapensioni saama, on keskeltläbi vähemalt viis potentsiaalset poolthääletajat. Pluss need, kes võiksid lähemas tulevikus vallapensioni saada. Valla eelarve on 20 miljonit, see projekt moodustaks kuskil paar protsenti. Aga inimeste elu läheks paremaks. Mis ongi eesmärk. Samal moel pääseks ehk nii mõnigi arusaaja munitsipaalpoliitik riigikokku.
Hr.Vello Lind on teinud väga vajaliku ja asjaliku vallavolikogu määruse projekti, mis aitaks paljudele pikajaliselt valdades elavatele eakatele inimestele oms eluga toime tulla. Viimasel ajal on kujunenud olukord kus paljud vanainimesed virelevad üksi oma kodus ja neil ei kellegi poolt abi loota.Valla poolt määratud sotshoolekandja käib heal juhul kord nädalas,toob mõne hädavajaliku toiduaine, ja lahkub kiiruga enne,kui vanainimene suudab tagastatud rahagi üle lugeda. Samas sugulased unistavad ainult sellest,et raha kätte saada,tehes vanainimsele erinevaid pakkumisi.
Jõelähtme vallas näiteks oskas üks keskealine vanurile täiesti võõras mees meelitada välja korteri kinkelepingu alusel.Naine jäi oma muredega täiesti üksi,ta vajas hooldust, Vallavalitsus saatis naise Paunküla Hooldekodusse.Mees andis kingitusena saadud korteri 12 tuh.€ eest oma uue ehitatava maja pangalaenu tagatiseks ja nüüd keeldub maksma naise pensionist puudujäävat hooldustasu osa põhjendusega,et ta on sellele vanurile täiesti võõras inimene.See on ainult üks näide,kuidas me suhtume eakatesse inimestesse.Selliseid olukordi on väga palju.Me ei oska ega taha vanade inimestega tegeleda,sest see on hääbuv põlvkond ja paljud mõtlevad ainult sellele,kuidas neist lahti saada.