Tagasi Eestis ehk Millised on Eesti koolid pärast USA koole

14. nov. 2014 Elina Aslett ema, endine õpetaja (Raplamaa, Eesti) - Tagasi Eestis ehk Millised on Eesti koolid pärast USA koole kommenteerimine on välja lülitatud

Pärast paari aastat Ameerika Ühendriikides elamist kolis osa meie Ameerika-Eesti perest läinud suvel tagasi oma vanasse koju Raplamaal. Naasmise peamine põhjus oli minu suur soov, et mu noorem laps Marko saaks vahelduseks eesti keele ja meele kümblust. Üks kahe kultuuritaustaga laps peab saama tunda end võrdselt tugevalt seotuna oma mõlemapoolsete juurtega ja tema vanematel on võimalik selleks palju ära teha.

Marko sündis küll Eestis ja veetis siin ka oma esimesed kuus eluaastat, aga kooliteed alustas Ameerikas Idaho osariigis Twin Fallsi linnas, kust on pärit tema isa. Ta õppis kolm aastat linna ühes hinnatuimas, 650 õpilasega Sawtoothi algkoolis.

Suve lõpus sai Marko 9-aastaseks ja tundus, et on viimane aeg pakkuda talle seda eesti keele ja kultuuri intensiivprogrammi, mida kujutab endast Eestis koolis käimine. Selle auväärse ülesande sai endale pisike 43 õpilasega Alu kool. 27 klassikaaslase asemel on Markol nüüd kuus klassivenda ja -õde.

Väikses koolis, kus kõik üksteist tunnevad ja õpetajatel jätkub igaühe jaoks silmi ja kõrvu, on õpilasel võimalik saada kõige rohkem intensiivset tähelepanu. See on eriti oluline juhul, kui tuled täiesti teistsugusest keskkonnast ja hakkad õppima hoopis teises keeles. Pealegi asub kool meie kodust kõigest jalutuskäigu kaugusel. Minu praegu Ameerikas elav vanem laps Emili, kes on õppinud seitsmes koolis, ütles hiljuti, et Alu kool on parim kool, kus ta käinud on. Eks selline tunne on tal ikka sellepärast, et nii pisikeses koolis on iga laps kui väärtuslik kalliskivi ja kõik tema varjatud anded leitakse üles. Samuti kujuneb välja aktiivne õpiharjumus, kuna iga õpilast küsitakse tunnis sageli vastama.

Esimene Eesti tunnistus

Marko oli terve sügisveerandi hiiglatubli. Õppis ta ju pärast kolme aastat Ameerika koolis esimest korda kõiki aineid eesti keeles. Ja eesti kool on üsna sõnapõhine. Pikemaid tekste, näiteks loodusõpetuse ja eesti keele õpikust ja enamasti ka ilukirjandusteoseid, olen mina talle kodus ette lugenud ja keerulisemaid lauseid selgitanud. Mõnel päeval kulub meil koduste ülesannete peale lausa 3–4 tundi.

„Sügisel märjem on kaste / ja pimedus pimedam. / Sügis, see on koolilaste / varane ja tõtlik samm …” See Jaan Kaplinski tegelikult 16-realine luuletus, kus esinevad ka sellised sõnad nagu „pihlasse”, „kasepuuriit”, „saapaharjad”, „Linnutee” ja „radikuliit”, oli esimene luuletus, mille Marko on pidanud terve oma kooliaja jooksul pähe õppima. Läks aega mis läks, aga pähe ta sai ja on nüüd juba mitu nädalat seisnud nii hästi meeles, et aeg-ajalt vuristab ta selle lihtsalt ajaviiteks ette.

Uus asi on Marko jaoks ka kirjatähtedes kirjutamine. Nimelt hakkavad lapsed Ameerika koolis kohe kirjutama raamatutähtedes (print writing), trükitähtedes (block capitals), nagu meil esimese klassi lapsed, ei kirjuta nad kunagi ning kirjatähti (cursive) hakkavad harjutama alles 3. klassis.

Esimene Eesti kooliveerand lõppes Markol vaid kahe neljaga, milleks olid eesti keel ja tööõpetus. Ülejäänud hinded olid viied.

Kas meie Markoga läheme kunagi Ameerikasse tagasi? Arvatavasti, kuna pool meie perest on senini Ameerikas. Vahepeal saab aga Marko elada sisse eestlaste hingeellu, õppida tundma meie rahva jaoks tähtsaid traditsioone ja pühasid, süüa tüüpilist eesti toitu ja avardada oma üha kopsakamat eesti keele sõnavara.

Head ja vead nii siin kui ka seal

Minule on silma torganud järgmised erinevused Ameerika ja Eesti koole võrreldes.

1. september on Eestis väga pidulik päev ja nii sai Marko sel aastal osa oma elu esimesest kooliaasta alguse aktusest. Ameerikas algab kooliaasta eri paikades eri ajal, see ei ole pidulik, õpetajatele ei tooda lilli ja enamikul lastel on seljas igapäevased riided.

Alu koolis on nädalas kolm kehalise kasvatuse tundi, Ameerikas oli vaid üks ning mõnes koolis pole neid üldse.

Alu koolis on Marko saanud osa eestlaste koorilaulu­traditsioonist, sest kõigil tema uue kooli õpilastel on nädalas üks koorilaulutund, tüdrukutel ja poistel eraldi, et õpetaja saaks valida kummalegi grupile meelepäraseid laule. Mõnel päeval tuleb Marko koolist koju ja leelotab laulda.

Eesti koolis on tervislik koolisööklas valmistatud toit, mille eest tasub riik, mitte lapsevanemad nagu Ameerikas. Samas sai Ameerikas tasuta hommikusööki. Mul on hea meel, et Marko õpib tänu koolilõunale sööma tüüpilist eesti toitu, sest koolis korralikult käituma drillitud poisina ta seal toiduga ei pirtsuta. Sawtoothi algkoolis oli aga hästi tore tava saata iga kuu esimesel või eelmise viimasel päeval igale lapsele koju värvilisele lehele prinditud kuumenüü kalendriruudukeste stiilis. Menüü pöördel oli algava kuu kalender, kuhu olid märgitud eesolevad tähtpäevad ja olulisemad sündmused koolis. Selle menüü riputasime siis kodus külmkapile ja sealt oli väga hea vaadata, mis toitu millalgi pakutakse (vahel rõõmustab laps nii hommikul juba ette) ning milliseks sündmuseks valmistuda (perekond saab oma aega planeerida). Sellisest kalendermenüüst tunnen ma küll puudust.

Alu koolis ei ole palgatud abiõpetajaid ega lapsevanematest vabatahtlikke, mis on Ameerika koolides väga tavaline. Seega on kogu õpetamise ja laste ohjamise koorem õpetajate õlul. Idaho osariigi koolides eeldati, et iga pere teeb õppeaasta jooksul ühel või teisel viisil kooli heaks vähemalt 20 tundi vabatahtlikku tööd. Ka ei ole aktiivset lastevanemate komiteed, kes pidevalt kooli heaks korjandusi ja müüke korraldaks.

Eesti koolides nõutakse vahetusjalatseid ja üleriided jäetakse eraldi ruumi, Ameerikas käisid kõik ka hoones välisjalatsitega ning üldjuhul hoiti üleriideid oma klassiruumis.

Ameerikas õpetatakse algkoolilapsi korralikult paigal istuma, vaikselt töötama ja teisi lapsi mitte segama, koridorides hääletult liikuma ning teistele uksi avama. Näiteks Sawtoothi algkoolis käis iga õppeaasta alguses eriettevalmistuse saanud õpetaja lastele viisakalt õppimise kohta tunde andmas. Xavieri tšarterkooli alg- ja põhikooliklassides drilliti õppeaasta algusnädalatel distsiplineeritult grupina käitumist, istumist, liikumist jms.

Gümnaasiumi­õpilastele võimaldatakse Ameerikas aga suuremat vabadust ja õpetajad kohtlevad õpilasi pigem sõpradena, samas on neile selleks ajaks teistega arvestav käitumine üldiselt juba külge jäänud.

Eestis paistab olevat pigem vastupidi – väikestel lastel lubatakse rohkem möllata ning nooremad lapsed käituvadki Eesti koolis vabamalt ja distsipliini suhtes ükskõiksemalt. Enam-vähem täiskasvanud teismelistelt oodatakse Eestis aga korrektsust ja akadeemilisust.

Eestis ei pea lapsevanem või külaline kooli saabumisel end valvelauas registreerima ja hiljem välja registreerima. See tekitab hea koduse tunde, samas võivad siis koolimaja peal hulkuda kahtlased isikud.

Eestis on igal õpilasel päevik. Nii on kogu hädavajalik informatsioon ühes kohas koos. Lisaks harjutab see juba maast madalast sisse kalenderpäeviku/märkmiku kasutamise. Sawtoothi koolis õpilaspäevikut ei tuntud, küll aga kasutati seda Xavieri tšarterkoolis, kus mina 5.−6. klasse õpetasin.

Sawtoothi kooli puhul meeldis mulle, et esimesest klassist peale oli lastel igal reedel etteütlus kümne või enama sõna peale, mis anti esmaspäeval harjutamiseks koju kaasa. Sõnade raskusaste üha kasvas.

Samuti meeldis mulle, kuidas Sawtoothis kujundati välja tugev luge­misharjumus. Koolis testiti süstemaatiliselt ja regulaarselt laste lugemisoskust: nii loetust arusaamist arvutipõhiste lugemistestidega kui ka lugemiskiirust abiõpetajate või lapsevanematest vabatahtlike abil. Koju saadeti lapse edasijõudmist kajastavad aruanded koos soovitusega, millise taseme raamatuid võiks sinu laps parasjagu lugeda. Sawtoothis eeldati, et iga laps loeb iga päev ilukirjandust. Esimeses klassis tuli iga päev kirja panna, mitu minutit laps luges, kusjuures viis korda nädalas 20 minutit oli miinimum. Vahel lugesid lapsed tunnis iseseisvalt või loeti neile ette. Neil oli klassis lugemisriiul ja nad käisid igal reedel kooliraamatukogus ning pidid sealt alati vähemalt ühe raamatu laenutama ja järgmiseks reedeks tagasi tooma. Mulle on jäänud mulje, et Eesti kool üldiselt peletab algkoolilapsed lugemisest natuke eemale, kuna raamatud, mille iseseisvat lugemist neilt nõutakse, on päris rasked – pikkade peatükkidega, milles on pikad lohisevad laused ja rasked sõnad ning vähe pilte.

Alu kool on lugemise osas aga eesrindlik. Sügisel pidas koolis lugemaõppimise toetamisest toreda loengu Tallinna ülikooli õppejõud Maili Liinev. Eriti tore on aga õpetaja Piret (Emili endine ja Marko praegune klassijuhataja), kes kingib ja ka koostab lastele raamatuid. Just sel nädalal tõi Marko koolist koju oma õpetaja poolt kokku pandud kaheleheküljelise raamatu „Kolmanda klassi unenägude seletaja”, kus on naljakad klassi õpilaste välja mõeldud seletused unenägudele. Näiteks: „Kui näed unes, et kustukumm ütleb: „Mine metsa!”, siis koperdad sa kindlasti millegi otsa.” Või „Kui näed unes, et oled paks, siis järelikult ootavad sind juba laual pannkoogid.”

Eesti koolis on võimalus jääda pikapäevarühma. Ameerika koolis pidid kõik põhikooliõpilased koolipäeva lõppedes koolimajast viivitamatult lahkuma. Alu kooli pikapäevarühma lastel tuleb siiski lahkuda koolist hiljemalt kl 15.45, mis on ainult pisut hiljem, kui lõppes koolipäev Sawtoothi algkoolis (15.25).

Alu kooli juures meeldivad Markole:

  • toredad õpetajad ja õpilased;
  • lühemad koolipäevad: Ameerikas 8.35-15.25, Alu koolis 8.15-13.00 või 13.55.

Sawtoothi kooli juures meeldisid Markole nüüd tagasi mõeldes:

  • toredad sõbrad ja et tema parim sõber, kelle järele ta väga igatseb ja kellele nädalavahetuseti helistab, oli tema klassis;
  • töölehed. Ta ei pidanud kunagi kandma kodu ja kooli vahet ühtegi õpikut, vihikut ega töövihikut, vaid ainult õhukest kausta töö- ja reklaamlehtedega, kunstiprojekte ja kooliraamatukogust laenutatud ilukirjandust, mille tulemusena oli tema koolikott oluliselt kergem kui praegune 4 kg kaaluv. Samuti on Marko meelest Eesti töövihikutes raskemad harjutused kui olid Ameerikas töölehtedel;
  • pikk söögivahetund, mis kestis peaaegu tunni.

Eesti versus Ameerika

19. ok­toobril, päeval, mil Emili Eestist ära lendas, oma Ameerika koolide T-särkides. Kooli sümbol on alati mingi tore loom, olgu selleks siis Marko koolil mõõkhambuline tiiger, minu koolil fööniks või Emili koolil jõehaugas. Minu kooli särgi tagumisel küljel seisab õpilaste valitud juhtmõte: „Ära rahuldu keskpärane olemisega. Keskpärasus on põhjale sama lähedal kui tipule.” Fotod: erakogu

19. ok­toobril, päeval, mil Emili Eestist ära lendas, oma Ameerika koolide T-särkides. Kooli sümbol on alati mingi tore loom, olgu selleks siis Marko koolil mõõkhambuline tiiger, minu koolil fööniks või Emili koolil jõehaugas. Minu kooli särgi tagumisel küljel seisab õpilaste valitud juhtmõte: „Ära rahuldu keskpärane olemisega. Keskpärasus on põhjale sama lähedal kui tipule.” Fotod: erakogu

Ka Marko õde Emili tuli suvel meiega Eestisse ja läks sügisel abituriendina õppima Rapla Vesiroosi gümnaasiumi (RVG), kus nii mina kui ka Marko ameeriklasest isa varem töötasime ja mida ma väga hindan. Emili õpingud Eestis kujunesid siiski lühikesteks ning juba sügisvaheajal naasis ta Ameerikasse.

RVG-s jõudis Emili muu hulgas osa saada sellistest traditsioonilistest üritustest nagu esimeste klasside õpilaste ja abiturientide ühine 1. septembri aktus, rebaste ristimine ja õpetajate päeva tähistamine, mil Emili kehastus inglise keele õpetajaks.

Meie pere seisukoht on, et õpilastele ja lastevanematele peab haridusasutuse valimisel jääma valikuvabadus. Mida rohkem seda on, seda parem, et keegi ei tunneks end olevat sundseisus. Eri tüüpi, suuruse ja õhustikuga koolid annavad elukeskkonnale kooliealiste lastega perede silmis lisaväärtust.

Alles 1,5 aastat tagasi, kui õppisid Xavieris, leidsid sa, et Eesti gümnaasiumiharidus on Ameerika Ühendriikide omast parem. Kas oled nüüdseks meelt muutnud?

Emili Tuulik, abiturient (Belling­ham, USA): Meelt muutnud ma ei ole. Eesti gümnaasiumiharidus on väga heal tasemel, seda näitavad juba rahvusvahelised PISA testid. Samas, kuigi meie õpilased saavad testidel häid akadeemilisi tulemusi, ei ole nad koolist saanud kuigi palju suhtlemisjulgust ja oskust oma õpitut päris elus kasutada.

Miks sa otsustasid siiski mitte lõpetada gümnaasiumi Eestis?

Olen otsustanud oma elu lähitulevikus siduda Ameerikaga ega leidnud, et minu Eestisse jäämisest oleks rohkem kasu kui elamisest USA-s. Ma kavatsen koguda USA-s Washingtoni osariigis oma selle osariigi residentsust, mis saavutatakse, olles aasta aega kohal, et saaksin ülikoolis maksta väiksemat, residendi õppemaksu. Gümnaasiumi lõpetamine ei olegi mulle väga oluline, kuna tunnen, et põhimõtteliselt on mul kõik juba selge ja tundides käia ei ole vaja. Sellepärast ei lähegi ma USA-s tagasi keskkooli, vaid kavatsen kooli lõpetada eksternina. Pärast suhteliselt lihtsa testi edukat sooritamist lähimas testimisasutuses saan kätte oma General Education Diploma, mis on samaväärne gümnaasiumi lõputunnistusega.

Miks eelistad omandada kõrghariduse USA-s ja mitte Eestis?

Plaanin tulevikus USA-s elama hakata ja Ameerikast saadud haridusega on mul rohkem šansse tööle saada, kuna tööandjad teavad siis, et minu haridus vastab nende nõudmistele. Samuti on mul palju lihtsam, kui ma ei pea õpitud tehnilist terminoloogiat tulevikus teisest keelest tõlkima. Lisaks arvan ma, et kuna Ameerikas on minu erialal (mehaanikainsener) töökohti ja nõudlust palju rohkem, on ka vastav haridus ülikoolides tipptasemel.

Sa seod oma tuleviku siis pigem USA kui Eestiga. Miks?

Kavatsen vähemalt mõneks ajaks USA-sse jääda. Teen seda põhiliselt rahalistel põhjustel. Kui inseneridele Eestis üldse tööd leidub, siis selle eest saadav palk oleks arvatavasti umbes kuus korda väiksem kui USA-s. Kahju on küll oma sugulastest nii kaugel olla, aga kindlustunne, et materiaalselt on kõik hästi, saan endale lubada head elu ja aastas mitmeid reise (Eestisse), on seda väärt.

Kas sellest 1,5 kuust, mil sa RVG-s õppisid, tõusis sulle ka mingit tulu?

See oli mulle kindlasti kasulik. Peale uute kogemuste ja tuttavate ning toredatel kooliüritustel osalemise lõikasin seal käimisest ka akadeemilist kasu. Enne kooliaasta algust panin kokku endale tulevikuks kõige vajalikematest ainetundidest koosneva individuaalõppekava. Eriti kasulikeks osutusid matemaatika ja joonestamise tunnid, kust sain asjakohast õpetust, mida mul tulevikus inseneriks õppides väga vaja läheb.

Kas miski oli RVG-s ka paremini korraldatud või kõrgemal tasemel kui Xavieri ja Canyon Ridge’i koolis, kus sa Ameerikas õppisid?

Eestis on väga heal tasemel koolitoit – seda valmistatakse kohapeal, serveeritakse päris nõudest ja see on tervislik. Ameerikas oli küll võimalik valida päevalõunast tervislikumaid alternatiive (salat või võileib), aga korralikku kohapeal valmistatud sööki ei olnud. Näiteks spagetid Bologna kastmes juustu ja salatiga kujutas endast plastkausis kastmega spagette, pappkarbikeses salatit, kilepakendis juustu ja plastpudelis piima. Kõik mugavalt pakendatud, nii et pärast söömist saaks kogu kandikul oleva prügikasti kallata ja vaid kandiku pessu viia.

Millest USA-s sinu (kooli)elu juurde kuuluvast tundsid Eestis elatud nelja kuu jooksul enim puudust?

Koolielust rääkides tundsin ma kõige rohkem puudust Ameerika lõbusatest ja interaktiivsetest tundidest, kus õpilased võtsid klassis aktiivselt sõna ja vastasid küsimustele. Eestis tekkis mitu korda klassis surmvaikus, kui õpetaja küsimuse esitas ja keegi ei julgenud vastust välja öelda. Samuti igatsesin ameeriklaste vaba olekut, suhtlemisvalmidust ja familiaarsust, mis aitas minusugusel pidevalt uue olustikuga harjuma pidaval inimesel palju kiiremini sisse elada ja sõpru leida.

Üleüldiselt aga tundsin ma Eestis puudust paljudest võimalustest, mis Ameerikas on. Näiteks teeb elu palju mugavamaks võimalus tellida internetipoest Amazon kõikvõimalikke asju ja saada need kahe päeva pärast kätte. Samuti on minusugusel ekstreem­sporti armastaval ja elamusi otsival inimesel USA-s mitu korda rohkem võimalusi harrastada põnevaid spordialasid, nagu mäesuusa­ta­mine ja mä­gi­­­ronimine.

Ameerikas tun­­­nen ennast liht­salt rohkem maa­ilmaga ühendatuna. Väga kerge on proovida mida tahes põnevat, osta odavalt mingit kaupa, külastada kauneid looduslikke paiku, saada elamusi, proovida uusi toite jne.

Kas Eestis on midagi, millest sa praegu USA-s elades puudust tunned?

Ega väga ei ole. Inimestest muidugi tunnen puudust, aga tänu tänapäeva tehnoloogiale on lahusolekud tehtud palju talutavamaks. Olen senimaani saanud oma ema ja vennaga iga päev videokõnesid pidada ja teiste sõpradega interneti kaudu suhelda. Muid, väiksemaid asju, mida igatsen, on muidugi ka, aga samamoodi igatseksin Eestis ameerikaliku järele. Nii lihtsalt juhtub inimestega, kes on jaganud oma elu mitme riigi/kontinendi vahel.

Oled õppinud lausa seitsmes koolis, neist kolm asusid USA-s. Kas võiksid välja tuua ühe hea omaduse iga kooli juures?

Tallinna vaba Waldorfkool – hindeid ei pandud, õpetati pigem mängude ja elulise tegevuse kaudu.

Alu lasteaed-algkool – väiksed klassid (6−8 õpilast), palju personaalset tähelepanu, palju üritusi ja lõbusat tegevust. Kodune ja sõbralik õhkkond.

Rapla ühisgümnaasium – suurem kool, mis pärast lõbusat lapsepõlve valmistas mind ette kiirema elu ja suurema konkurentsiga täiskasvanute maailmaks.

Idaho virtuaalne akadeemia – huvitav uus kogemus, mis näitas, kuidas kooliharidust on võimalik omandada kodus, üksi enda toas arvuti taga istudes. Aga samuti näitas, et selline kool ei sobi tegelikult isegi väga iseseisvatest õppijatest introvertidele, nagu mina seda olen. Pärast paari kuud selles koolis hakkas minu sisemine motivatsioon kaduma, kodused ülesanded jäid unarusse ning tekkis suur igatsus suhtlemise järele.

Xavieri tšarterkool – sain oma esimese Ameerika päris keskkoolis õppimise kogemuse. See oli väga akadeemiline kool, kus anti palju koduseid ülesandeid ja mis pani mind uuesti aktiivselt tööle.

Canyon Ridge’i gümnaasium – tõeliselt suur kool, ülikoolilik õhkkond. Rohkelt võimalusi proovida erinevat tegevust (draamaklubi, tennis, autojuhilubade tegemine kooli kaudu). Palju inimesi, kellega suhelda ja sõbraks saada.

Rapla Vesiroosi gümnaasium – moodne kool uue varustuse ja sisustusega. Sõbralikud ja vastutulelikud inimesed, kes hoiavad ühte.

Kuidas sulle tundub, kas Eesti kool on piisavalt paindlik ja nüüdisaegne või on meil veel arenguruumi?

Ma arvan, et Eesti koolid on küllaltki kaasaegsed ja uuenduslikud, eriti tehnoloogia poolest. Küll aga märkasin, et Eestis nõuavad õpetajad õpilastelt ja mõnes mõttes ka koolid õpilastelt palju suuremat lugupidamist kui Ameerikas. USA-s ei tule näiteks tunni alguses püsti tõusta; tunnis võib vabalt kaasas olla veepudel/jook/õun vms, ilma et keegi teist nägugi teeks; õpetajad suhtlevad õpilastega vabamalt; vahetusjalatseid ei nõuta; õpikutel ei pea olema ümbrispabereid. Mina ei ole kõige õigem inimene ütlema, kumb koolisüsteem on parem või arenenum. Nad on lihtsalt erinevad ja eri käitumisviisidel on erinevad tulemused.