Tere, tähelaps!

Nii tervitas vilistlaste õhtul üks kunagine koolipoiss teist. „Sa oled ikka seesama Toomas, kellel oli poeg Rasmus ja kellega koos me 80-ndatel koolis täheüritusi organiseerisime.” – „Jah, olen küll,” ja juttu jätkus kauemaks.

Olin hiljuti koolitusel, kus esineja rääkis, et lastevanemaid on vaja kaasata kooli probleemide lahendamisse. Esinemise lõpetas ta sõnadega: „Kui me seda suudaksime, siis oleks see tõeline innovatsioon.” Tunnistan ausalt, et ma ei tea täpselt, mida see sõna tähendab. Olen küsinud endast targematelt, aga selget vastust pole saanud. Enamik arvas, et see on tõenäoliselt midagi väga uudset. Kui nii, siis pean koolitusel esinenud lektorit kurvastama. Minu jaoks ei olnud selles midagi uut. 1980-ndatel oli see kõik Rakvere 1. keskkoolis olemas. Meie ei teadnud muidugi, et see on innovatsioon, vaid hakkasime otsima koostööd lapsevanematega hädavajadusest.

Tol ajal käis kogu huvitegevus ja klassiväline töö kooli juures oktoobrilaste, pioneeri- ja komsomoliorganisatsiooni kaudu. See oli vorm, mis tuli igal koolil täita oma sisuga. Noorematele lugejatele ütlen selgituseks, et algklassides moodustas iga klass täherühma, mis jagunes 4–5-liikmelisteks gruppideks, mida kutsuti tähekesteks. Põhikooliastmes vastasid neile pioneerirühm ja salgad. Kui tähe ja pioneerirühma juhendamisega sai õpetaja veel kuidagi hakkama, siis tähekese ja salga üritusteks enam aega ja jõudu ei jätkunud. Nii pöördusimegi lastevanemate poole.

Teadsime juba tol ajal, et kui soovid, et inimesed teeksid midagi vabatahtlikult, tuleb kõigepealt tuttavaks saada ja üksteist usaldama hakata. Seepärast toimus õppeaasta algul esimene kokkusaamine mitteformaalses õhkkonnas kohvilaua taga. Õhtu lõpul viskasime õhku küsimuse, kas mõni lapsevanem saaks olla abiks 4–5-liikmelise tähekese matka korraldamisel. Sel ajal algas õppeaasta matkaga „Tere, sügis!”. Üks metsamehest isa ütles kohe, et läheb nädalavahetusel niikuinii oma pojaga metsa, võib vabalt tema kolm-neli sõpra kaasa võtta. Kuna tagasiside oli hea, läksime juba julgemini edasi. Kui palju huvitavaid üritusi, alates klassiõhtutest, laatadest ja matkadest kuni koolile Mahu puhkebaasi ehitamiseni, sai koos tehtud!

Põhikooli lõpuõhtu toimus nii, et emad valmistasid õpilastele peolaua ja juba varem oli teada, kellel õnnestub kõige paremini kartulisalat ja kellel õunakook. Isad hoolitsesid transpordi eest ja panid lauad paika. Eraldi ruumis kaeti laud ka lastevanematele. Peo ajal külastati üksteist ja see ei tundunud õpilastele kontrollimisena. Mäletan, kui üks lapsevanem tuli õpilaste peoruumist ja teine küsis, kas löödi tulema. „Mitte päris. Poeg tantsis ühe kena neiuga ja ütles, et paps, sa võid tagasi minna. Vanemate tutvustamiseni on veel aega. Täna me lihtsalt tantsime ja oleme rõõmsad,” kõlas vastus.

Vanemad olid koolile toeks kõiges. Kui kooli aula põles, olid esimesed lauakoormad hommikul kell kaheksa kohal. Direktori telefon oli punane. Kõik pakkusid abi.

Kord tuli „ülevalt poolt” korraldus, et õpetajatele ei tohi kooli lõpetamisel enam kingitusi teha. Ja lilled tuleb ise korjata, mitte osta. Roela sovhoosi direktor Uuetalu, kelle poeg Tavo meie kooli lõpetas, ütles selle peale: „Mitte ükski inimene ega riigikord ei saa mulle ette kirjutada, mida mina oma rahaga teha tohin. Öelge sellele korralduse andjale, et 11.a klass ei lähe metsa alla kanap***id korjama, vaid meie kingime oma õpetajale 32 punast roosi, sest just nii palju on tema klassis lõpetajaid.”

Arutasin seda kõike ühe väga noore õpetajaga. Kõlab ilusti, aga tänapäeva koolis vaevalt rakendatav, leidis ta. Aeg ja olud on teised, ning mis peaasi – vanemad on muutunud. Lastevanemateks on kasvanud põlvkond, kes on pigem individualistid kui meeskonnamängijad. Nad võitlevad eelkõige oma huvide eest ega pea vajalikuks üldise heaolu nimel pingutada. Vähemalt osa neist arvab, et klassivälise tegevuse organiseerimine on kooli ülesanne: „Ma maksan, kui vaja, aga minu päevakavasse ja eluplaanidesse selline tegevus ei mahu.” Aga kas mitte läbi aegade pole lastevanemate eesmärk sama – et lapsest kasvaks õnnelik inimene? Jah, aga selle saavutamise teed on teistsugused, arvas noor õpetaja. Igal põlvkonnal on oma missioon ja tal on õigus see täita oma sisuga. Öeldud on, et igale põlvkonnale meeldib mõelda, et nemad leiutasid seksi.

Kui tahetakse, et vanemad koonduksid aktiivselt kooli ümber ja moodustaksid kogukonna, on kasulik meeles pidada järgmist.

• Tuleb leida grupp eestvedajaid, kes on ise sellest tööst huvitatud. Kaasatulijaid on alati, kui on inspireerijaid.
• Vanemad ja õpetajad peavad suhtlema päriselt, mitte ainult meililistis.
• Lapsevanematel peab eelnevalt olema harjumus kokku saada ja asju ühiselt arutada. Muidu juhtub nii, nagu hiljuti ajakirjandusest lugeda võis: üks lapsevanem ei saanud aru, miks talt raha küsitakse, mille peale teine saatis talle kurja kirja.
• Jõuga väljapressitud „vabatahtlikkus” edu ei too.

Valdur Mikita on öelnud, et eestlastel on oskus ühitada uut ja vana nii, et ühe käega arendame geenivaramut ja teisega korjame mustikaid. Ehk kehtib see ka koolielus?