Tõlkelasteraamat ehk Tervisi teisest ilmast
Juba kümme aastat on punt lastekirjanduse nõudlikke lugejaid sügisel üle vaadanud tõlgitud lasteraamatud, et leida nende seast parim ja anda sellele detsembrikuus Paabeli Torni auhind. Ettevõtmist veab rahvusvahelise noorsookirjanduse nõukogu (IBBY) Eesti osakond.
Tänavuse aasta hindamiskomisjoni olid kaasatud suurte kogemustega kirjandusõpetaja Edward Kess, lasteaia lugemisõpetuse materjalide autor ja lugemispesade mentor Anneli Laamann, värske lastekirjandusliku magistritöö autor Maire Iro ja eesti lastekirjanduse Haapsalu haldjas Krista Kumberg. Tööd oli palju, kuna aasta jooksul ilmunust olid Eesti lastekirjanduse keskuse bibliograafid koostanud 99-teoselise nimekirja.
Algklassilapsele
Rikkalikuks on kujunenud pildiraamatute valik. Suur osa neist on olulise jutuainega, mis peaks läbi käima nii lasteaia kui ka algklasside tööst. Lõpuks ometi on meie lugejani hakanud jõudma vaat et poole sajandi tagune klassika, näiteks Janoschi tiigri ja karu jutud, mis tegelevad teemadega, nagu liiklus, kirjavahetus, raha vs muud väärtused (ilmunud alates 1978) ning Christine Nöstlingeri lood teistest erinevast ja seetõttu kiusatavast punapeast Frederikest (originaal 1970). Kui väga tavalised on lood sõprusest ja lasteaia või koolielu igapäevamurede lahendamisest, siis uuemasse pildiraamatusse – eriti põhjamaades – jõuavad ka sellised teemad nagu vanainimeste haigused, pereliikme surm ja leinaga toimetulek (Ulf Nilsson, „Vanaema raha”, „Hüvasti, härra Muffin”). Lõbusamat tooni hoiavad ülal Jujja Wiesländeri ja Sven Nordqvisti pildiraamatud Mamma Muust.
Paabeli Torni žürii tähelepanu köitis soome autori Katri Kirkkopelto raamat Mollist, kes tahaks küll endale sõpru, aga ei oska kuidagi suhteid luua. Nii pilt kui ka sõna on varjundirikkad ning võimaldavad süvenemist ja arutelu. Sama teemat – koosolemise ilu ja üksteise toetamist – esindab kaunilt ja napisõnaliselt Feridun Orali lugu „Punane õun”.
Pisut vanemale
Juba nimetatud surmateema on vanemate laste raamatuis õige kõvasti maad võtmas, võib isegi öelda, et tõlkelastekirjandus on üsnagi morbiidne. Raamatud kujutavad kalli inimese lahkumist, läbikäimist surnute ilmaga, ajarännakuid möödunud sugulaste juurde, raske terviseprobleemiga last või noort, kellele siitilmast lahkumise mõte on oluline päevateema jms. Kui Astrid Lindgrenit peeti omal ajal julgeks uuendajaks, kes tõi modernsesse lastekirjandusse teispoolsuse motiivi, nagu vendade Lõvisüdamete loos jms, siis praeguseks on lastekirjanikud surmateemas vilunud. Elusat tegelast tuleb teinekord sõna tõsises mõttes tikutulega taga otsida, kuna ta on hauakambris oma koolnud sõprade seltsis. Ühelt poolt võib siin näha kirjanikke ulatamas sõbrakätt, mis aitaks noorel lugejal üle saada ängist ja hirmust tegelikus elus (Ulf Stark, „Vilista mulle, Johanna”, R. J. Palacio, „Ime”, Brian Conaghan, „Kui härra Koer hammustab”). Teisalt võib nii väljenduda kartus, et miski muu kui hirm ja õudus, vägivald ja vabalt voolav veri enam tänapäeva noort – multimeedias karastunut – ei köida.
Neil Gaimani „Kalmisturaamat” on üritus tuua Mowgli lugu nüüdisajale lähemale: imik satub surnuaeda, kus tema eest hakkavad hoolt kandma mitte džungliloomad, vaid surnud inimesed. Sünge olustikukujutus sisaldab siiski küllalt huumorit ja sooja sõna, lõpuloosungiks on julgustus elada oma elu: „Sa oled elus, Bod. See tähendab sulle lõpmatuid võimalusi. Sa võid teha mida iganes, saada kelleks tahes, unistada ükskõik millest. Kui sa muudad maailma, siis maailm muutub. Võimalused. Kui sa kord surnud oled, on see kõik läinud. Möödas,” annab oma sõnad eluteele kaasa poissi kasvatanud kadunuke.
Jean-Claude Mourlevat, H. C. Anderseni preemia nominent, on kirjutanud tõsielulise taustaga loo seitsmest vennast, kes segaduse tõttu kodust põgenevad; tähelepanuväärne on siin loo esitamine paljudest eri vaatepunktidest. Täiesti erilisena tõuseb esile Eugene Yelchini „Stalini murtud nina”, mis annab nappide episoodide varal ettekujutuse elust 1930. aastate Venemaal. Seda raamatut võiksid märgata ajalooõpetajad, sest osalt õpperaamatu alla see kõigi oma selgitavate lisadega tõesti käib.
Pildid ja filmid
Silmanähtavalt huvitavaks teeb tänase tõlkeraamatu see, et ka vanemale lugejale mõeldud teostes on oma osa rikkalikul pildikeelel – nii Yelchini kui ka Gaimani teosed on selle näiteks. Ransom Riggsi „Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele” on lausa ajendatud eriskummalistest fotodest, mille ümber on hakanud keerlema huvitav ja mitmekihiline ajarännakuga perekonnalugu.
Tõlkijatel ja kirjastajatel on olnud hea nina, leidmaks üles teoseid, mis on ka rahvusvaheliselt kõrgelt hinnatud; selle tunnistus on raamatute kiire ekraniseerimine: filmid on olemas või tulemas sellistest lugudest nagu James Dashneri „Labürindijooksja” (ehkki filmi vaatamine eelneva raamatulugemiseta võib teose maine alla viia), Gaimani „Kalmisturaamat” ja Riggsi „Miss Peregrine’i kodu …”.
Soome särava noore autori Salla Simukka „Punane nagu veri” on triloogia esimene raamat; tore, et see tänapäevane ja tempokas lugu on nii kiiresti eesti keelde vahendatud.
Kui nüüd kellelgi nendest küllaltki süngetest ja karmidest lugudest kõriauguni on saanud, on vahelduseks väga kosutav langeda Jo Nesbǿ huumori voogudesse doktor Proktori triloogias; meel saab lahutatud ja aju puhatud.
—
Tänavused Paabeli Torni auhinna kandidaadid
- Katri Kirkkopelto „Molli”, tõlkija Jaak Rüütel, kirjastus Helios.
- Jean-Claude Mourlevat „Ookeani kutse”, tõlkija Indrek Koff, kirjastus Draakon & Kuu.
- Ulf Stark „Vilista mulle, Johanna”, tõlkija Ülle Kiivet, kirjastus Koolibri.
- Jo Nesbø „Doktor Proktori ajavann” ja „Doktor Proktor ja maailmalõpp”, tõlkija Minna Salmistu, kirjastus Varrak.
- Salla Simukka „Punane nagu veri”, tõlkija Kadri Jaanits, kirjastus Pegasus.
Paabeli Torni auhinna saaja selgub IBBY sügisõhtul 2. detsembril. Diplom antakse nii raamatu autorile, tõlkijale kui ka asjaomasele kirjastusele.
