Tulevased täppisteaduste superstaarid tegid Viljandis teatrit

„Mitte evakueeruda! Tegemist on ebaõnnestunud keemiakatsega,” kaikus eelmisel reedel teade üle Viljandi gümnaasiumi, kui oli käivitunud tuletõrjealarm ja õpilased klassidest välja jooksid. Esimene koolide teadusteatrite festival oli jõudnud poole peale.

„Ootasin seda algusest peale,” muheles rahulolevalt žürii liige, Ahhaa teadusteatri juhataja Anu Saarva. Jüri gümnaasiumi poisid Kaido Teesalu, Martin Möllits, Markos-Johannes Jõemets jätkasid sireeni huilgamisest hoolimata oma etteastet. Kui „Kärts ja mürts” (selline oli etenduse pealkiri) läbi sai, oli niigi elevil publik Viljandi gümnaasiumi aatriumi temperatuuri ikka päris kõrgeks kütnud ning aplaus ei tahtnud vaibuda.

„Eile tegime koolis proovikatseid, kõrvalklassis oli samal ajal inglise keele kontrolltöö, mõtlesime, et teeme veidi pulli ja üllatame neid vesinikupommiga,” rääkisid Teesalu, Möllits ja Jõemets. „Õpilased ja õpetaja karjusid, eriti õpetaja. Selle katsega on ka käekarvadest ilma jäädud ja särke-pükse rikutud.”

Noormehed ei tee ainult kärtsu-mürtsu, vaid neil on ka sügavam teadushuvi − osalevad olümpiaadidel ning plaanivad ülikoolis keemiat õppida.

„Nemad on juba viiendat aastat keemiaringis, tõelised fanaatikud,” kiitis õpetaja Maarika Avloi. Teadusetendusi annab keemiaring viimased paar aastat kevaditi 7. klassi õpilastele. Jüri gümnaasiumis on viis paralleeli, nii et auditoorium on suur. Üles astutakse ka karjääripäeval teiste koolide õpilastele, tutvustamaks reaalsuunda.

„Kutsusime varem teadusvankrit kooli katseid tegema, aga nägime siis, et oleme paljusid asju juba ise teinud,” sõnas Avloi.

Katsematerjalide pärast pole õpetajal vaja muretseda, seni on kõike vajalikku osta saanud. Ideid pakkus algul õpetaja ise, nüüd otsivad õpilased internetist näidiseid ja mõtlevad uusi katseid välja.

Praeguste tegijate asemele on noorematest klassidest sirgumas järelkasv. Keemiaringi tulnud „pahad poisid” küsivad algul, kas keemiahinne peab viis olema, ja on rõõmsad, kuuldes, et võetakse ka kolmemehi. Oluline on vaid ise teha tahtmine.

Otsitakse multitalente

„Teadusteatri tegijad ei pea olema samad õpilased, kes käivad olümpiaadidel, aga võivad olla. Nad ei pea olema teatritruppide liikmed, aga võivad olla,” mõtiskles festivali avamisel suure kokkusaamise idee autor, Viljandi gümnaasiumi keemiaõpetaja Ave Vitsut, kes kirjutas selleks hasartmängumaksu nõukogule projekti. Teadusteatreid on koolide juures vaikselt hakanud tekkima, aga pole täpset ülevaadet, kes, kus ja mida teeb. Esimesele festivalile jõudis kohale seitse truppi, kuid huvilisi oli märksa rohkem. Kui ka edaspidi leiab festivali korraldamine toetust, saab selle juba varem välja kuulutada, et koolid, kel veel truppi pole, jõuaksid valmistuda.

„Nagu olümpiaadikski – igal aastal teame, et on tulemas. Ja rakendada saab siin multiandekust,” ütles Vitsut. Ühendada saab köitva esinemise, isetegemise, uudishimu ja oma teadmiste näitamise. Rääkimata sellest, et õpilased saavad võimaluse ise avastada ja katsetada teadmisi, mis muidu võivad koolitunnis jäädagi paljalt teooriaks.

„Olete leidnud üles killu oma andekusest teadusvaldkonna superstaaride, reaal- ja loodusainete alal,” ütles Viljandi gümnaasiumi direktor Ülle Luisk ja soovitas näod meelde jätta – saalis on kindlasti tulevasi täppisteaduste superstaare.

Ave Vitsuti esimesed teadusteatri tegijad, keemiaringi vilistlased õpivadki juba ülikoolis ja leiavad ka nüüd aega koolis abiks käia. Abi kulub ära − õpetaja oma tunnikoormuse kõrvalt ei jõua üksi vedada ringi, kus on vaja kümme tundi ettevalmistusaega ja pärast veel mitu tundi koristada. Ka õpilased ise on hakkajad – otsivad uusi katseid, hangivad materjale, ehitavad seadmeid. Küsivad aeg-ajalt nõu õpetajalt ning on leidnud endale juba nooremad jüngrid, keda oskavad innustada.

Viljandi gümnaasium astus festivalil üles koguni kahe etendusega. Esimeses, muinasjutu vormi valatud loos püüdsid alkeemikud kulda valmistada. Teises valmistas telekokk Jamie koos kaaslastega 15 minuti roogasid.

Arenev õppevorm

„Teadusteater on arenev õppevorm,” lausus Vitsut. „Kui uusi noori peale kasvab, saab see õppevorm lahti eelarvamusest, et etenduse vaatamine on mõttetu. Kui järgneb arutelu, on see äärmiselt hea õppetöö täiendus. Riiklikus õppekavas on ju kõrgemad eesmärgid loovuse, initsiatiivikuse ja otsustusvõime arendamine. Aineteadmised on kõige selle tugi, mitte eesmärk omaette.”

Viljandi gümnaasiumis on loodusteaduste õpe sellise suunitlusega, et kõik saaksid teha midagi praktilist. Looduse õppesuunal keedetakse seepi, disainitakse kreeme, tehakse meristeempaljundust. Sama püütakse ka sotsiaal-, humanitaar- ja kunstisuunas − kuigi tunnis ei tohiks teha katseid, kui klassis on üle 15 õpilase. „Paraku pole riik võimaldanud luksust õpetada rühmades,” kahetseb Vitsut.

Et õpilased saaksid käe valgeks ka koolides, kus pole katseteks vajalikke aineid, kuulutas Viljandi gümnaasium mullu, et neilt saab tellida etenduse koos praktikumiga. Õpetaja saab ise valida suunitluse.

„Sellises tunnis pole õpilane ainult vaatleja, õppimise efekt on palju suurem. Isetegemise isu tulebki sealt,” sõnas Vitsut. Teadmine kasvab ja paljuneb, kui seda jagada.

„Ohtlikud asjad olime sunnitud koju jätma,” ütlesid Saaremaa ühisgümnaasiumi õpilased Andres Rüütel ja Magnus Kaldjärv oma esinemisnumbrite sissejuhatuseks. Kaasas polnud ka kolmandat kaaslast, kes keemiakatseid teeb. See-eest oli mere tagant kaasa toodud uhiuus vaakumimasin, mis paisutas kupli all vahukommid hiigelsuureks, ja palju elevust tekitanud mullimasin.

„Teeme põhikooli- ja algklassilastele katseid, esineme ka oma kooli miniteaduspäevadel ja teadlaste ööl ning esindame kooli „Tuleviku kompassil”,” loetlesid Rüütel ja Kaldjärv, kelle saarlaslikult muhedad naljad žürii kiituse pälvisid. Viie aastaga on teadusteatri traditsioonid Saaremaa ühisgümnaasiumis paika saanud. Noormeeste tulevikuplaanid on seotud teaduse ja reaalainetega.

„Katsete materiaalne pool ei valmista raskusi, jagub ka ideid ja uusi katseid,” lausus õpetaja Arne Loorpuu. Samuti katsevahendeid. Nimelt peavad matemaatika-füüsika süvaklassi õpilased igal aastal esitama mingi õppevahendi projekti koos selgitusega. Mitme aastaga on kogunenud hulk enda tehtud katsevahendeid, mida hea teatritegemiseks kasutada.

Festivali noorimad esinejad, kolm 8. klassi neidu, tulid Põlva ühisgümnaasiumist ja astusid ainsana üles nukuteatri etendusega. Ruth Kahre rääkis, et nukud valmistasid nad ise. Juba kaks aastat on tüdrukud noorematele katseid teinud.

„Teadusteatri trupina oleme esimest korda väljas, eelmised tegijad lõpetasid kooli,” rääkis õpetaja Inga Tiivoja ja lisas, et peab oma kooli kiitma, sest on saanud ringi tegevuseks kõike, mida vaja.

Põlva neidudetrio oli siiski pigem erand, valdavalt andsid truppides tooni noormehed. Mütsiga lööma ei tulnud keegi – lood olid läbi mõeldud ja katseid oli harjutatud. Ka ei sattunud keegi rambipalavikku ega löönud verest välja, kui esimese hooga välja ei tulnud. Naljaga saadi probleemidest üle ja prooviti uuesti.

„Vahva on käia sellistel üritustel, noored on hämmastavalt tublid ja hakkajad,” kiitis žürii liige, teadusbussi vedaja ja füüsikaseltsi esimees Kaido Reivelt. „Tervistav kogemus vanadele peerudele, kes arvavad, et on lahedad teadusteatri tegijad. Tulge vaadake, mis teevad noored, siis tulete maa peale tagasi. Räägime muudkui reaalhariduse hädadest, aga siin on näha, et kõike saab teha ka teistmoodi. Õpilasel on teist õpilast palju lihtsam innustada.”

Ahhaa teadusteatri juhataja Anu Saarva arvates on noored puhtad lehed, neid pole kasti surutud. Vanadel tegijatel on oma ettekujutus, milline teadusteater olema peab, aga noortel on hoopis uudsemaid ideid, kuidas teadusteatri mõistet laiendada.

Kohtume taas järgmisel aastal, arvasid osalejad. 2015. a toimub Tartus rahvusvaheliste teadusteatrite festival. Ehk astub seal üles mõni Viljandis nähtud truppki.

—

Teadusteater on tänapäevane õppevorm

Ave Vitsut

Viljandi gümnaasiumi õpetaja

Festival teenis seatud eesmärki – vahetati tihedalt kogemusi ja arutleti teadusteatri võimalike teostusviiside üle tulevikus.

Õpilaste esitustes oli kõigil oma tugev külg, eristusid etteaste olulised komponendid: asjalikud teaduspõhised selgitused, huvitav seostatud süžee, katsete ebatavaline teostus, suhtlemine publikuga, uudsed rekvisiidid, lavastuse eriline vorm, koostöö ja ohutustehnika tähtsus. Õpilaste loomingulisusel ei ole piire, nende fantaasia ei kaota teadusteatrist teadust, vaid muudab selle vaatajale paremini mõistetavaks.

Ühise murekohana tuli välja ohutustehnika. Vilistlased soovitasid katsetamishimulistele eelnevalt näidata videot, kus sama katsega midagi pöörast juhtub. Tegelikult aga tekib toimiv ohutunnetus sageli oma kogemuste najal, mis oli olemas kõigil osalejatel. Mõni katse ikka üllatab, isegi kui järgida ohutusnõudeid.

Koolis tekitab probleemi õpilaste eelhäälestus keemia õppimiseks – kui pauku ei saa, siis pole huvitav. Siin aitavad teadusteatrid silmaringi laiendada katseefektide kasutamisega. Valguse ja värvide mäng võib olla palju pikemalt nauditav kui hetkega toimuv pauk! Ja nii võib tekkida huvi igasuguste nähtuste vastu, mis avab valmisoleku edasiseks õppetööks.

Eri lavastusviisides peab leidma oma koha eksperimentide sisu teadusliku aspekti avamine. Seda saab teha selgitavate vahetekstidena katsete eel ja järel, tegelastele nimesid andes ja neid omavahel suhtlema pannes, eri mudelite lisamisega lavastuse juurde, multimeediat kasutades.

Pakkuma on hakatud ka õpitubade läbiviimist koolides. See nõuab rohkem aega, katsevahendeid, metoodilise materjali arendamist. Samas suureneb õpilaste osalus ja õppimise kasutegur. Töötubade korraldamiseks peavad kooliteatrite õpilased saama lisaettevalmistust. Juhendavale õpetajale tähendab see koormuse suurenemist ja kui ei leidu toetavaid projekte, siis ka heategevaid töötunde.

Festivali lavastuslik üldteema oli „Müstika”, mis viitab tõsiasjale, et enamasti jäävad esitatud katsed publikule, osalt isegi õpetajatele, mõistetamatuks. Paraku on see esinejate poolt liiga põgusaid selgitusi pakkudes kujunenud lausa taotluslikuks – jälle oleksime nagu tagasi alkeemia aegades, mil igaühel oli oma „retsept”, mida teistele avaldati vaid vihjete kaudu. Kuidas sellest „lohehinguse sündroomist” vabaneda? On ju põhiline etteheide, mida teadusteatrile kui õppevormile tehakse, just ebaefektiivsus.

Kõige tõhusamaks pidasid õpetajad selgitavaid kavalehti. Kava eksperimentide lühikeste selgitustega võiks olla suurel plakatil vaatamiseks publikule ja selle peaks kindlasti saama õpetaja, kes viib pärast klassiga läbi arutelutunni ja võimalusel laseb proovida mõnd katsetki.

Praegu on etenduste järel sagedased kommentaarid: „Olen seda trikki juba näinud” või „Nad ei tea ohutusest mitte midagi”. Kommentaatorid ei kavatsegi ise „trikke” planeerida, teostada, lahti mõtestada ega ohutustehnikaga toime tulla. Peab andma neile selleks kõigeks võimaluse – ainetund on koolis selleks parim aeg, alustades nähtud etteaste analüüsimisest.

Festivalil osalejad koostavad lavastatud etendustest kogumiku. Sellise materjali koostamise võiks kujundada traditsiooniks koolide teadusteatrite festivalide jätkumisega. Järgmisel korral peaks etteaste süsteemne kirjeldamine olema osalejatele kodutööks. See aitaks ka neil katsete olemuses paremini selgust saada, selle najal võivad aga tekkida uudsed ideed efektseks teostuseks või sisuliseks selgituseks lavastuse kaudu, samuti ohutuse paremaks tagamiseks.

Teadusteater pole vaid publiku jaoks. Nagu igasugune ühist ettevalmistust nõudev looming, nõuab see koostööoskuse rakendamist. Saavutatud kokkulepped, ühised valikud, koos kogetud äpardumised, riskid, õnnestumised, ühiselt otsitud abijõud ja loodud vahendid – see pole ammendav nimekiri töös osalenud õpilaste andeid arendanud tegevusest. Siin pole ruumi kahtlusteks – teadusteatri tegemine on intensiivne tänapäevane õppevorm.

—

Festivali tunnustused

• Parim leiutaja (+ füüsikaseltsi eriauhind) – Elva gümnaasiumi teadusteater HÜVA LEILI! (Markus Uppin, Erik Sammel, Jakko Isup, juhendaja Kaja Kalmus).
• Parim meeskonnatöö – Viljandi gümnaasiumi teadusteater ALKEEMIKUD (Allotar Kadak, Marta Mikkor, Elise Otti, Johanna Maria Kala, Madis Eek, Karmel Ritson, juh Mikk Mihkel Vaabel ja Jaagup Lember).
• Parim suhtleja ja kõige ootamatum efekt – Tartu Mart Reiniku kooli teadusteater PAUKGAAS (Peeter Kollist, Hendrik Ojamaa, Frederik Parts, Oliver Valk, Oskar Lipping, juh Raili Ratasepp).
• Kõige loomingulisem lahendus – Põlva ühisgümnaasiumi teadusteater PÜGLASED (Laura Koitsaar, Rutt Kahre, Selma Rein, juh Inga Tiivoja).
• Kõige füüsikumad füüsikud (füüsikaseltsi eriauhind) – Saaremaa ühisgümnaasiumi teadusteater SÜG TEADUSTEATER (Magnus Kaldjärv ja Andres Rüütel, juh Arne Loorpuu).
• Kõige keemikumad keemikud – Jüri gümnaasium teadusteater KÄRTS JA MÜRTS (Martin Möllits, Kaido Teesalu, Markos-Johannes Jõemets, juh Maarika Avloi).
• Kõige terviklikum etendus (+ AHHAA eriauhind) – Viljandi gümnaasiumi teadusteater AMIGOS DE LA MISTICA (Anni Rada, Erik Teder, Viktor Tund, Geitrud Fia Kristjohan, Annika Ilves, juh Mikk Mihkel Vaabel ja Jaagup Lember).