Üks üldhariv õiendus

21. nov. 2014 Karl Martin Sinijärv kirjanik - 1 Kommentaar

Mineval nädalal korraldas Eesti Ekspress Johannes Kerdi ajateenistuse teemalistest väljaütlemistest lähtuvalt humoorika aktsiooni, kus mitu mitmel elualal küllaltki tuntud inimest (Priit Kuusk, Ahto Lobjakas, Raul Saaremets, Rain Tolk, Andrus Vaarik ja KMS) kostümeerusid libamilitaarsel moel ning võeti ühispildile üles. Lisatud olid asjaosaliste kommentaarid, kunas ja mis põhjusil needsinased meeskodanikud sõjaväeteenistusest kõrvale jäid. Eesmärk oli ilmsesti näidata, et ka ilma ajateenistust läbimata on võimalik elus üht-teist ära teha ning tunnustust saavutada.

Mitte et keegi ses viimases nii väga kahtleks, ent hr Kert väljendus ju tõepoolest mõnevõrra ootamatult, suunates oma jututeraviku tütarlaste suunas. Ekspressi aktsioon põhjustas ka mõningat pahameelt, isegi president Ilves pidas niisuguse pildi avaldamist solvavaks nende seitsmekümne viie tuhande noore mehe suhtes, kes jätkatud iseseisvuse ajal Eesti Vabariigi kaitseväes aega teeninud on. No ma ei usu, et see solvav pilt oli, kindlasti polnud ta seesugusena mõeldud, ehkki teatavat irooniat võis ju tajuda. Küll mitte aegateeninute suhtes. Et solvumine juba mõnd aega tuliseks teemaks kipub olema, teatan siinkohal, et olin antud aktsiooniga seoses ka ise veidikene ebameeldivalt puudutet.

Nimelt pakkus ajakirjanik oma mõtet tutvustades võimalust avaldada arvamust seoses hr Kerdi väljaütlemistega. Paraku leidis avaldamist üksnes see osa mu tekstist, mis puudutas omaaegset eemalejäämist sõjaväeteenistusest, ülejäänu lehte ei mahtunud – küllap ruumipuudusest, mitte pahatahtlikkusest või sobimatusest artikli kavandatava tonaalsusega. Toon siinkohal oma lühida mõtteavalduse täies mahus ära:

„Kaheksateistkümneaastaseks sain aastal 1989, mil põhimõtteliselt oli vist enam-vähem viimast korda võimalik Nõukogude armeesse kutsutud saada. Eks lahkesti kutsutudki. Aga et mu vasem silm eriti ei näe, ei peetud mind päriselt paslikuks. Sõjaväepilet küll anti, märkega „goden k nestrojevoi ­službu” ehk siis kõlbulik mitteriviteenistuseks või umbes nii. Hulk arste vaatas üht- ja teistpidi, õnnestus isegi Lasnamäe jaotuspunktis ära käia. Pärast viimase instantsi tohtri otsust patsutas miski kapitan mind õlale ja ütles: „Eh tõ, snaiper moi, idi domoi.”

Okupatsiooniväest pääsemiseks inkrimineerisid inimesed endale tol ajal muidugi kõikvõimalikke hädasid kaela, sula meelehaigusest patoloogilise patsifismini. Tänapäeval on asjalood teised ning mu meelest võiks ajateenistust võtta pigem loomuliku osana haridusest. Esmase hariduse üks olulisem omadus ongi ju anda inimestele mingigi ettekujutus asjadest, millega nad edasises elus suure tõenäosusega kokku ei puutu, ent kui puutuda tuleb, siis päris hätta ega häbisse ei jääks. Seda eeldusel, et ajateenistusele kulutet aeg sisustatakse sihipäraselt, mitte molutamise ja viilimisega.

Tüdrukute koha pealt oleksin reserveeritud – ega armastus atestaati küsi. Tööjõuostjatel seevastu oleks küll arukas tänapäeval heita pilk ka sellele, kas ametisse pürgiv noor meesterahvas on suutnud kaitseväega suhestuda või mitte. Nagu ütlesin – see on osa haridusest. Oskus ligimest tarvidusel tappa on inimkonda kõik need aastad elus hoidnud. Pealegi saab vähemasti Eesti kaitseväes väga korralikult süüa ning kui veab, ka söögitegemise selgeks.”

Iseenesest pole teksti toimetamises ja kärpimises ju midagi uut ega ebaharilikku, seda tehakse ikka. Ent kui kärbete käigus kipub autori algne mõte kaotsi minema, siis oleks aru- ja viisakas selle üle autoriga nõu pidada. Või veel parem, kohe alguses ütelda täpne tähemärkide arv, millesse mõte mahutada tuleb. Kirjutava inimesena tuleb muidugi ka ise meeles pidada, et selline oluline detail kahe silma vahele ei jääks. Muidu juhtub, et asjadest jääp mõnevõrra äraspidine mulje ning nii mõnigi hea mõte võib tegevuse käigus välja kukkuda kui mitte iseenda vastandina, siis igatahes tundmatuseni muutununa.

Olgu siis veel kord öeldud, et püsin jätkuvalt seisukohal, et mida mitmekesisema haridusega noorel inimesel õnnestub ellu kulgeda, seda paremad eeldused tal hakkamasaamiseks on. Ning teenistus Eesti kaitseväes on päris kindlasti üks niisugune võimalus, millest ei tasu juba puht elukogemuse huvides kergekäeliselt loobuda. Sest kuigi hakkama saab ka ilma, on igasuguse oskuse olemasolul enesekindlust rohkem ning alust maailmavaate kujunemiseks märksa enam. Verinoorte inimeste kaitseväeteenistusest loobumisse maailmavaatelistel põhjustel ma tõepoolest eriti ei usu. Maailmavaate tekkimiseks on vaja maailmas veidikene kauem ja kaugemale vaadata. Misjuures kaitseväeteenistus igati abiks on.

Ah jaa. Tol jabural pildil ülesvõetuist vähemalt pooled on vabariigi presidentide käest ka teenetemärke saanud. Nii et tunnustust väärivaks tegevuseks ei p e a olema sõjaväelise kogemusega. Aga võiks ju. Kasutamata võimalustest on takkajärele kõige rohkem kahju.