Veel kord laiast riigikaitsest

21. nov. 2014 Lauri Vahtre kaitseministeeriumi avalike suhete osakonna nõunik - Kommenteeri artiklit

Laiast riigikaitsest on räägitud ja kõneldud päris palju. Enamasti rõhutatakse selle juures, et riiki ei kaitse üksnes kahurid või püssid, vaid inimesed, kelle tahtest ja närvidest sõltub vähemalt mõnes olukorras rohkemgi kui kahureist. Et lisaks tavalistele lahinguväljadele on ka psühholoogilise sõja lahinguväljad, kus võitlus käib inimeste motiveerituse ja sihikindluse nimel, mida vaenupooled vastastikku kahjustada üritavad.

Kuid riigikaitset võib – ja ilmselt tuleb – tänapäeval mõista veelgi laiemalt ning see puudutab ka riigikaitseõpetust koolis. Lihtsustatult öeldes polegi valdkonda, mis riigikaitsega ei seostuks või riigikaitse seisukohalt oluline ei oleks. Kõik on oluline. Võib-olla erineval määral, kuid kokkuvõttes siiski oluline.

Nagu teada, on uus sageli ära­unustatud vana. Näiteks Napoleoni-sõdade aegu ei olnud ühelegi kindralile vaja selgeks teha, kui oluline on sõjas näiteks pesunaine. Iga armeega liikus kaasa vähemalt sama suur rahvamass, mis ei koosnenud sugugi ainult kahtlaste elukommetega naisterahvastest (kellel muide oli samuti oluline funktsioon), vaid õmblejatest, kingseppadest, puuseppadest, pesunaistest, loomatohtritest, sadulseppadest, hobusemeestest, seppadest, markitantidest ja nii edasi. Tegemist oli mikroühiskonnaga, millest püssikandjad moodustasid vaid püramiidi tipu. Analoogilisel kombel on nüüdki kogu ühiskond – majandus, haridus, kultuur, sotsiaalsüsteem jm – selleks üldiseks aluseks, millele toetudes on kaitsejõududel üldse võimalik eksisteerida ja toimida.

Võib-olla tundub kohatu võrrelda tänapäevast (Eesti) ühiskonda mõne Napoleoni-aegse armeega. Viimases oli kõik allutatud sõja vajadustele – isegi meelelahutus –, normaalses rahuaegses ühiskonnas see nii olema ei peaks. Jah, kahtlemata. Elades vabas ja demokraatlikus ühiskonnas, ei taju ega tohigi me ennast tajuda suure masinavärgi mutrikesena, mille ainus eesmärk on anda oma panus „lõplikku võitu”. Vabas ja demokraatlikus ühiskonnas inimene eelkõige teostab ennast, üritab midagi saavutada, tunnustust pälvida, kodu ja perekonda rajada – kuidas keegi. Kahtlemata ei õnnestu kõigil seatud sihte realiseerida, kindlasti leidub luhtunud elusid, kuid ideaalis peaks kõigil vähemalt võimalus olema.

Ent öeldu ei tähenda, et isiklik eneseteostus peakski jääma ainsaks sihiks ja mingitest kohustustest ühiskonna või oma rahva ees kõnelda ei tohiks. Tohib ja kõneldaksegi, kas või üldistavalt. Pole võimalik, et 21. sajandil võiks riik hakata normeerima, kui palju töötunde või lapsi ühiskonna liige ühiskondlikku ühiskatlasse panustama peab, ent kohustuse mõiste olgu või moraalses mõttes on siiski arusaadav ja jääb võõraks vaid asotsiaalidele.

Riigikaitse kõige laiemast vundamendist kõneldes ei peagi kohustuslikkust rõhutama. Pole mõtet dotseerida stiilis: õpi, poiss, matemaatikat, siis saad inseneriks ja sinust on sõjaväele palju kasu. Lõhnab ajupesu järele. Kuid mis tahes eluala või elukutse riigikaitselise aspekti võiks õpilastele siiski avada.

Näiteks majandus. Et tugev majandus on ka kaitsevõimele oluline, taipab ilmselt igaüks ise. Kuid siit tuleks edasi minna. Majandus peab olema ka võimalikult mitmekesine (meenutus: kui haavatavad on monokultuursed maad), võimalikult vähe sõltuv potentsiaalse agressori toorainest ja turust, võimalikult paindlik. Mis tähtsus on riigikaitse jaoks energeetikal ja energiajulgeolekul? Mis tähtsus on kommunikatsioonisüsteemil ja selle turvamisel viiruste ja häkkerite eest? Mis tähtsus on teedel ja ümbersõiduteedel, sildadel ja tammidel? Mis tähtsus on sellel, et riigis on insenere ja arvutispetse, kes suudavad kiirelt taastada purustatud silla või rivist välja löödud arvutisüsteemi? Ning mis eriti rõhutamist väärt: nende inimeste varustamiseks, kohale toomiseks, toitmiseks ja katmiseks on vaja kõiki – autojuhtidest kuni maalriteni ning elektrikutest kuni luuletajateni.

Tõepoolest, ka luuletajaid on vaja. Nagu viiuldajaid, näitlejaid ja maalikunstnikkegi. Kellelegi pole teadmata muusika tähtsus sõjas. See on nii oluline, et vanas Kreekas üritas iga väejuht vaenlasega kokku põrgates esimesena maha võtta vaenlase pillimehed. Kuid asi pole ainult sõjakates marssides. Teise maailmasõja ajal käisid rinnetel ka keelpillikvartetid ja neid kuulasid mehed, kes rahu ajal iial süvamuusikakontserdile poleks läinud.

Võib-olla tundub eelnev lugejale triviaalsena. Ent ehk tasub neid asju siiski meenutada. Juhtusin hiljaaegu ühest ajalehest lugema peotäit lühiintervjuusid, kus ajakirjanik järjekindlalt sugereeris mõtet, et tsiviilisikutel ongi sõjaohu korral targem Eestist põgeneda, sest „siis ei jää me sõjaväele jalgu ega sega sõjapidamist”. Ekslikumat arvamust annab otsida. Kõik on vajalikud.

Lõpetuseks ceterum censeo: kõigel sellel on mõtet muidugi vaid juhul, kui kestab rahvas – ei jookse laiali ega sure välja. See viimane on puhtalt meie enda teha ja miks mitte meenutada seda ka keskkoolinoortele. Isegi kui te mitte sekunditki riigikaitsele ei mõtle, aga kasvatate üles tubli peretäie lapsi, olete teinud Eesti kaitseks rohkem kui küll. Kusjuures jutt ei käi mitte tulevastest sõduritest, vaid rahva püsimisest.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!