Viimseni väljas andekate eest

20. novembril Tallinnas toimunud teaduskommunikatsiooni konverentsil pälvis teaduse populariseerimise elutöö preemia TÜ teaduskooli juht Viire Sepp, kes on väsimatult hoolt kandnud, et meie kool ja ühiskond senisest enam märkaksid andekaid.

Kui Tartu ülikooli matemaatikateaduskonna värskelt lõpetanud Viire Sepp saabus 1978. aastal oma esimesse töökohta, Mart Reiniku kooli katusekambris paiknenud Tartu matemaatika- ja füüsikakooli, tuli tal alustada tühjalt kohalt. 1965. aastal Moskva riikliku ülikooli kaugõppekooli eeskujul matemaatikas andekate noorte arendamiseks loodud asutuse töös olid segased ajad. Töötajad olid ära läinud ja õpilasi oli vaid paarkümmend, kuid söakat noort direktorit see ei kohutanud.

Ka aastal 2014 on teaduskooli juhataja kabinet katusekambris – Tähe tänava füüsikahoonest asuti ümber Tartu vanalinna Munga tänavasse.

Kool on läbi aegade kandnud mitut nime, aastast 2003 tegutsetakse TÜ teaduskoolina. Viimase nimemuutuse tingis asjaolu, et vastavalt haridus- ja teadusministeeriumi ning TÜ lepingule hakkas kool kureerima ka üleriigiliste aineolümpiaadide korraldamist. Nii ongi teaduskoolist saanud esinduslik ettevõtmine, mis koondab kursuste kaudu ligi 1800 õpilast üle Eesti.

Moodulite süsteem tagab igaühele vaba valiku ja võimaldab koostada ise oma õppekava. Korraline õppetöö toimub kolmel tasemel. Alamaste on põhikoolile ja põhirõhk on raskemate ülesannete lahendamisel. Põhiastmesse võetakse õpilasi alates 10. klassist ja see annab ainealast täiendusõpet süvaklasside tasemel. Ülemastmesse kutsutakse juba võistlustel edukalt esinenud õpilasi ja aluseks on rahvusvaheliste olümpiaadide programmid.

Teaduskooli all toimub pidevalt ka hulk ainevõistlusi, näiteiks Känguru võistlusel oli 18 000 osalejat 3.−10. klassini. Koostöös füüsikaseltsiga käib õpikodade programm, mille raames sõidavad tudengid koolidesse ja teevad eksperimente, mida õpetaja ei jõua.

„Paneme silma peale lastele, kel on potentsiaali jõuda rahvusvahelisele tasemele,” räägib Viire Sepp. Suurem osa lapsi jõuab teaduskooli õpetaja soovitusel, aga on olnud juhtumeid, kus õpetaja tõrjub seda soovi, kartes õpilase keerukaid küsimusi.

Huvi algab teaduse populariseerimisest

Teaduskoolil pole vaja olnud reklaami teha. Õpilaste puuduse üle ei saa kurta.

Kui algaastatel keskenduti matemaatikas andekate õpilaste arendamisele, siis nüüd pakutakse süvakursusi ka sotsiaal- ja humanitaarvaldkonnas. Rõhk on siiski STEM (Science, Technology, Engineering, Mathematics) poolel, see on riigi huvi. Teaduskoolis saavad oma teadmishimu rahuldada õpilased, kes juba saanud teaduspisiku külge.

„Teaduse populariseerimise programme tuleb nüüd hästi jõuliselt, projektipõhist tegevust on palju,” märgib Sepp. „Kõrgkoolid võistlevad tulevaste tudengite pärast, ka erialade propageerimisel on teaduse populariseerimise maik küljes. Teaduse populariseerimise baasil võikski õpilasel huvi tekkida. See on platvorm, kus tekivad küsimused. Teaduskool on aga koht, kus hakata ise vastuseid otsima nende teadmiste kaudu, mida meie pakume. Püramiidi tipu poole liikudes jõuame üle-eestiliste olümpiaadideni ja edasine väljund on juba rahvusvahelisele tasemele. Oleme seni olnud tulevaste kraadiõppurite taimelava. Teaduskooli on vaja, et meil oleks Eesti haridussüsteemis institutsioon, mis koondab akadeemiliselt võimekamaid.”

Teaduskool on võtnud missiooniks anda ka õpetajaile andekuse olemusest teadmisi, sest nende hariduspagasis see teema enamasti puudub. Õpetajad teavad nüüd, et andekus on hariduslik erivajadus. Ka PGS-i on see sisse kirjutatud, aga ülikoolis pole vastav kursus kohustuslik ja lähema ülevaate saamine sõltub sellest, kas kursus mahub üliõpilase tunniplaani.

Teaduskool on jõuliselt alustanud ka lapsevanemate nõustamist ja koolitamist. „Andekate laste vanemad vajavad tuge,” ütleb Sepp. „Nad saavad omavahel suheldes teada, et ka teistes kodudes on selliseid lapsi. Väga kõrge intellektiga inimestel võib olla probleeme tavaellu sulandumisega. Neil on jooni, mida seotakse pigem aktiivsus- ja tähelepanuhäire või autismiga. On andekaid noori, kes ongi hüperaktiivsed, ja neil on seega topelt hariduslik erivajadus.”

Sageli tekivad need ilmingud, sest keskkond ei ole noorele sobiv ja tal on igav. Tema aju vajab pidevalt toitu.

Pooled andekad märkamata

„Teaduskool on olnud hea katus paljude heade asjade jaoks,” muheleb Viire Sepp. „Arvan, et minu sõna on Eesti haridusmaastikul üht-teist liigutanud.”

Ta on väsimatult otsinud teid, kuidas laiemat üldsust andekusest teavitada. Näiteks korraldati sotsiaalfondi projekti raames andekuse teemapäevi maakondades.

„Oleme erinevate vajadustega, vaimne võimekus pole ühtlane,” sõnab Sepp. „Vaimselt võimekal seltskonnal on spetsiifilised vajadused. Kui me neid ei rahulda, tekitame probleeme. Pole õigustatud, kui süüdistame last käitumisprobleemides või vanemat selles, et ta ei kasvata oma last. See on tagajärg, kui keskkond pole arengut toetanud.”

Eestis pole vastavaid uuringuid tehtud, kuid muu maailma andmeil jäävad pooled andekad lapsed tähelepanuta. Andekus avaldub ju väga erinevalt. Näiteks mõni laps valdab väga hästi oma keha ja teeb keerulisi trikke. Sõber teab, aga kool ei pruugi teada. Last materdatakse koolis, teadmata ta huvidest midagi.

„Üks mu sõnumeid ongi olnud, et formaal- ja huviharidus võiks olla rohkem integreeritud,” rõhutab Sepp. „Praegune õppekava annab võimalusi, et saaksime koostada õpilasele individuaalse õppekava. Peame lähenema mõistlikult: ei sunni õpilast võtma valikkursust, mida kool suudab pakkuda, vaid seda, mis talle huvi pakub. Terase lapse õppekavasse võiks panna hoopis teaduskooli kursuse. Muusikakoolis käiv laps võiks muusikatunni ajal hoopis raamatukogus keemiaülesandeid lahendada. Aga koolis töötav õpetaja tahab oma tunnikoormust saada, inimlikult on see mõistetav. Katsume kesktee leida. Tunnis võiks õppetööd diferentseerida. Paremas olukorras on need koolid, kus on mitu paralleelklassi.”

Suurem töö on koolil teha lapsevanemate suunal. Tasemegruppidesse lapsi jagades peab vanem teadma, et võimalik on liikuda ühest grupist teise. Mõne teema juures on vahel vaja pikemalt peatuda, et kõik sisuliselt aru saaksid. Kiired võiksid teha keerulisemaid ülesandeid, et teised saaksid samal ajal ainet aeglasemalt ja stressivabalt omandada.

Vaja on abiõpetajaid

„Tähtis on, et eesmärk pühitseb abinõu. Kui meie eesmärk on kõigi laste arendamise maksimaalne toetamine, siis ongi igaühel erinev tee,” mõtiskleb Sepp.

Praeguses koolivõrgu korrastamise olukorras, kus õpetajaid on üle, võiks riik mõelda abiõpetajate palkamisele. Laste stardipositsioon on väga erinev ja nad õpivad laisklemise väga kiiresti selgeks, kui neil hakkab igav. Osa on lugenud entsüklopeediaid, samas kui teised alles veerivad. Abiõpetajaid oleks väga vaja, et oleks aega õppida nii veerimise õppijail kui ka kiirematel.

„Võidaksime päris palju andekaid, kes on viiendaks klassiks nii tüdinenud, et vihkavad kooli,” tõdeb Sepp. Oluline on seejuures loovuse esiletõstmine. See on andekuse üks komponent.

Viire Sepp on kaua olnud ühe ja sama kooli juht, kogu aeg on töö olnud huvitav ja ta on arenenud koos asutusega.

Andekuse teemani jõudiski ta just tänu teaduskoolile, sest tekkis seesmine vajadus aru saada, kes on need lapsed, kellega nad tegelevad. Sepp läks esmalt psühholoogiat õppima. Suurima tõuke andis aga pääs andekate maailmaliikumisse. Alates aastast 2002 on ta European Council for High Ability Eesti korrespondent ning aastast 2005 World Council for Gifted and Talented Childreni Eesti esindaja.

„Kõige esimene andekuseteemaline konverents oli valgustuslik, nägin näost näkku teadlasi, kelle artikleid olin lugenud,” õhkab Sepp. Tekkis ka võimalus minna Hollandisse doktoritööd tegema individuaalprogrammi alusel.

Miks meie ühiskond ei taha tunnustada andekaid?

„Üks põhjus on meie seesmine väiklus ja kadedus,” arutleb Sepp. „Mingil tasemel saabki see andekas Juku või Mari ju hakkama, aga ta ei arene, vaid kängub. Kärsituid ja kooli peale vihaseid me tõrjume. Alles siis pannakse tähele, kui ta Ameerika internetipanka häkib.”

Sepp on üritanud kivi sisse auku uuristada − see muudkui süveneb ja süveneb. Ta on saanud oma huvi realiseerida, andekuse temaatika on sobitunud tööga. Huvisid on veelgi. Viire Sepa suur kirg on muusika. Pensionipõlves plaanib ta näiteringi minna.

„Meie Tõrva kooli matemaatikaõpetaja oli pedagoogiliselt meisterlik, terve klass oli vaimustuses. Mina läksin edasi Nõo reaalgümnaasiumi. Olen olnud riskialdis ega ole löönud põnnama. Meie kool võiks rohkem sisendada noortesse julgust võtta riske ja eksida. Ja võtta eksimusi kui võimalust õppida. See kehtib ka õpetajate kohta!”

Lugu on valminud tänu Euroopa sotsiaalfondist rahastatud programmile „TeaMe” ning ilmus esmakordselt veebiportaali miks.ee uudiskirjas.

—

Kommen­taar

Jaak Kikas

TÜ füüsika instituudi juhataja, teaduskooli nõu­kogu esimees professor

Viire Sepp on kündnud ühte järjepidevamat vagu Eesti hariduspõllul. Omaaegsest matemaatika-füüsika kaugõppekoolist on saanud keskus, mis pakub tegevust ja võimalusi teadusandekatele õpilastele laias erialade spektris. Viire Sepa panust on siin raske üle hinnata. Viire on minu teada Eestis ka ainus doktorikraadiga spetsialist õpilaste teadusandekuse vallas, kel on sel alal laialdasi rahvusvahelisi kontakte ja sidemeid. Ta on olnud aktiivselt tegev mitmete rahvusvaheliste õpilastele suunatud suurürituse korraldamisel. Meenutada võib rahvusvahelist füüsikaolümpiaadi IPhO 2012, uue väljakutsena terendab EL-i loodusteaduste olümpiaad aastal 2016. Ja pildist Viirest jääks kindlasti midagi puudu, kui me ei nimetaks ta säravat alti TÜ kammerkooris. Minugi kokkupuuted Viirega on olnud kaunis pikaajalised, seotud füüsikaolümpiaadide ja tegevusega teaduskooli nõukogus.  Viire on emotsionaalne, aga viimseni väljas asjade eest, mida ta õigeks on pidanud ja entusiastlikult vedanud.