Virve Koppel: „Telelavastus on ühislooming”

Kauaaegne telerežissöör ja lavastaja Virve Koppel läks televisiooni tööle aasta pärast selle loomist ja töötas seal 33 aastat. Nende aastate sisse mahub arvukalt telesaateid, üle kahekümne telefilmi ning terve hulk lastelavastusi: „Väike nõid”, „Onu Tik-Taki seiklused”, „Vandersellid”, „Üle linna Vinski”, „Lumekuninganna”, „Õnnelik lõpp”, „Väikevend ja Karlsson katuselt”, „Kunksmoor” jt, mis kõik kuuluvad Eesti Televisiooni kullafondi.

Miks minust ei saanud õpetajat?

Alguses õppis Virve Koppel hoopis eesti keele ja kirjanduse õpetajaks. Ta jutustab, et lõpetas Hiiu põhikooli kiituskirjaga, aga keskkooli minna ei saanud, sest pere oli suur ja elati üsna kitsalt. „Astusin Tallinna õpetajate seminari, sest seal maksti stipendiumi. Õppeaeg oli kuus aastat, aga pärast kolmandat kursust tegin tohutu pingutuse, sooritasin suvel 28 eksamit ja sain kohe viiendale kursusele. Lõpetasin kooli 1951. aastal heade tulemustaga, ainult üks neli oligi.”

Ka Tallinna 2. keskkoolis, praeguses reaalkoolis praktikal käimine on tal hästi meeles. „Tol ajal oli see poistekool, esimesse tundi läksin hirmuvärinaga. Eks poisid panidki mu proovile ja tegid igasuguseid vigureid. Tundusin oma tumesinises valgete kätiste ja kraega kleidis pigem nende klassiõe kui õpetajana,” naerab Virve ja jutustab loo, kuidas ta klassivälise töö korras noormeestega Raku karusloomakasvatuses käis. „Leppisime kokku, et läheme sinna suuskadega, aga üks poiss saabus hommikul kogunemiskohta tõukekelguga. Kui küsisin, miks ta kelguga tuli, selgus, et kelk oli kaasa võetud minu jaoks. Poisid olid omavahel arutanud, et äkki ma ei oskagi suusatada. Praktika lõpuks sain õpilastega hea klapi. Arvan, et õpetajatöö oleks mulle sobinud.”

Õpetajat Virve Koppelist siiski ei saanud. „Põhjus on lihtne, olin ju teatrihull. Käisin teatris igal võimalusel ja mõnda lavastust mäletan praeguseni. Unistasin sellest, et saaksin õppida midagi teatriga seoses.”

Õpinguaastad Moskvas

Kui Virve sõpradelt Moskva Lunat­šars­ki-nimelisest teatrikunsti instituudist (GITIS) kuulis, mõjus see talle tema enda sõnul nagu sütik. Selgus, et just sel aastal oli teatriteaduse erialale kaks vabariiklikku kohta, ühele kandideeris Lea Tormis, teine oli veel vaba. „Viisin oma dokumendid sisse ja ehkki oskasin vene keelt kehvasti, olin kindel, et saan hakkama. Ja saingi. Kodust saadeti vahel mõni toidupakk, muud abi ei olnud. Hakkasin ema eeskujul õmblema. Õmblesin endale kõik riided ise ja mul tekkis ka päris suur klientuur. Kudumise ja õmblemisega ma ennast seal üleval pidasingi.”

Viit õpinguaastat Moskvas meenutab Virve kui äärmiselt huvitavat aega. „Teatriteaduse tudengitel oli kohustus käia vähemalt kolmel õhtul nädalas etendusi vaatamas ja neist kirjutada. Maailm hakkas Moskvas sel ajal lahti minema, saime näha huvitavaid lavastusi ja maailmakuulsaid näitlejaid. Kolmandal kursusel sattusin praktikale Moskva laste keskteatrisse, kus sel ajal töötas palju tuntud teatriinimesi: pealavastaja oli Maria Knebel, kes oli ka Voldemar Panso õpetaja, Anatoli Efros oli lavastaja, Oleg Jefremov näitleja … Sellest ajast spetsialiseerusin lasteteatrile.”

Toimetajast režissööriks

Enne viimast kursust oli Virve Koppel suvel praktikal Eesti Raadios. Sel ajal käisid Eestis ettevalmistused televisiooni loomiseks, tollane juht Lembit Kaik kutsus praktikandi enda juurde, küsis tulevikuplaanide kohta ning soovitas minna ja vaadata, kuidas Moskva televisioonis töö käib. „Viimasel kursusel veetsingi kõik vabad hetked kas teatris või kesktelevisioonis, kus oli väga põnev ja mis andis hea kooli. Eesti Televisioon alustas 1955, mina lõpetasin aastal 1956 ja võtsingi suunamise sinna.”

Virve Koppeli esimene amet oli lastesaadete toimetaja, ent juba mõne aasta pärast vahetas ta selle režissööritöö vastu. Ta meenutab, et algusaastatel oli kaameraid ainult kaks, mustvalged saated läksid otse eetrisse, montaaživõimalust polnud.

„Esimesed suuremad asjad, mis ma tegin, olid „Ferdinand Vahva”, „Karupoeg Puhhi lood”, „Kaksteist kuud”. Kuna valdasin vene keelt, kasutasin ka sellist materjali, mis eesti keeles veel ilmunud ei olnud, ja kirjutasin paljud stsenaariumid ise. Üritasime saadetes juba lavastuse elemente kasutada ja panime minu arvates lastesaadetele päris hea aluse.

1963. aastal kutsus Grigori Kroma­nov, kes tegi parajasti koos Jüri Müüriga kinostuudios mängufilmi „Põrgupõhja uus vanapagan”, mu filmi juurde teiseks režissööriks,” jutustab Virve, kelle jaoks see oli õpetlik kogemus. „Õppisin selle aastaga näitlejatega töötamise ja montaaži kohta väga palju.”

Reportaažid elust enesest

Kaksteist aastat tegi Virve Koppel koostööd Rein Karemäega. „Olime peaaegu kogu aeg ratastel, tegime liikuva ülekandejaamaga reportaaže ja käisime kohtades, kus teised ei käinud. Kesisevõitu tehnikast hoolimata otsisime juba siis igasuguseid vorminõkse,” meenutab Virve. „Näiteks vahetas Rein Karemäe igas saates elukutset – kord oli kelner, kord torumees või mõne muu elukutse esindaja. Kui tegime saadet intervisioonile, tõime Pirita kloostri müüride vahele kraanad, kust rippus alla kaks suurt kaalukaussi, millel laulis ansambel Collage. Kraanasid kasutasime ka siis, kui Karemäe ühe naislangevarjuriga „otse õhust” intervjuud tegi. Alles lõpuks näitas kaamera, kuidas reporter kraana trossi otsast maapinnale lasti.“ Reportaažid äratasid tähelepanu ka Moskvas, kus sel ajal tehti teleülekandeid peamiselt vaid teatrietendustelt ja koosolekutelt. Minna kaameratega tänavale ja seal inimestega vahetult suhelda, oli veel üsna erakordne. „Seepärast kutsuti meid üsna tihti Moskvasse mõnd saadet tegema,” räägib Virve. „Kord õnnestus meil teha intervjuu kosmonautide Gagarini ja Leonoviga. Kuna saatelõik oli mõeldud naistepäevasaatesse, palusime neil rääkida sellest, kuidas nad oma lapsi kasvatavad. Gagarin oli hästi võluv, aga kõneles nii, nagu loeks maha ajalehe juhtkirja. Leonov läks meeleoluga kaasa, rääkis, kuidas ta õpetab lastele, et kes putru ei söö, see kosmonaudiks ei saa. Lõpuks saime päris toreda loo.”

Alates 1971. aastast pühendas Virve Koppel end taas lastesaadete tegemisele. „Üks põhjus oli, et poeg oli veel väike, ma ei tahtnud enam nii palju reisida. Teiseks on lastesaated mu suur armastus. Lastesaadetes ja lavastustes saab kõige rohkem fantaasiat kasutada, improviseerida, põnevaid tegevuskohti valida.” Reportaaži vormi kasutas Virve ka lastesaateid tehes, suure osa oma saadetest tegigi ta ülekandejaamaga, otse sündmuskohalt. Lisaks korraldas noorte- ja lastesaadete toimetuse pearežissöörina toimetuse tööd.

Kümme aastat lumelinna

Virve meenutab 1975. aastal alanud lumelinna projekti, mida ta vedas kümme aastat. „Mind hakatigi kutsuma lumelinna vanaemaks. Talvel elasin lumelinnas kaks nädalat. Sageli isegi öösel, sest pidi ju vaatama ja valvama, et keegi laste püstitatud lumekujusid ära ei lõhuks.”

Lumelinna ehitamist nägi Virve ka Kanadas sugulastel külas käies. „Seal on lumelinna kultuur võimas, pea igas elamurajoonis oli oma,” jutustab ta. „Autodega veeti suured neljakandilised lumekamakad kohale, lumeskulptuure ehitasid enamasti täiskasvanud, kõikvõimalikud mehhanismid abiks. Meil olid ainult lapsed ja labidad, aga õnneks ka palju abivalmis aitajaid. Linnaisad olid lahked ja aitasid lumehunnikud kohale vedada, traktorid tulid appi lund lükkama ja tuletõrjujad kujusid kastma. Tolleaegne trikotaaživabrik Marat oli patroonina ihu ja hingega asja juures. Kogu ettevõtmine kasvas väga võimsaks – viimastel aastatel võttis lumekujude ehitamise võistlusest osa paar-kolm tuhat last. Lumelinna saated olid eetris igal aastal ja sellest valmis ka film.”

„Kysy pois” ja „Vandersellid”

Eesti Televisiooni ja Yleisradio ühissaate „Küsi julgesti” („Kysy pois”) esimene osa valmis 1979. aastal. „Eesti ja soome lapsed esitasid vaheldumisi teise maa kohta küsimusi, kumbki pool püüdis leida oma riigi kohta iseloomulikku ja põnevat. Meil oli võimalus käia saategrupiga Soomes, aga kasutasime ka RIR-projektsiooni, mis tähendab, et osa kaadrist saab välja lõigata ja uue pildiga asendada või täiendada. Nii et kui oli vaja näidata ühist laulukoori, rivistasime meie oma stuudios kaks rida lauljaid üles, soomlased samamoodi enda omas, ning tehnika abil panime laulukoori kokku. Tegime seda saadet mitu aastat, soomlased oleksid tahtnud jätkata, aga Moskvast soovitati neil pöörduda Kirgiisia või Turkmeenia televisiooni poole põhjendusega, et eestlastel on palju tööd,” naerab Virve.

Väga meeldis Virve Koppelile teha lavastuslikku lastesaadet „Vander­sellid”, mille stsenaariumi kirjutas Ene-Maris Tali. Vandersellid Guido Kangur, Paul Poom ja Ivo Eensalu olid vahva kolmik, sõitsid teatrivankriga mööda maad ringi ja esitasid iga saate lõpus ühe Kornei Tšukovski lasteloo. Vandersellide laulud said nii populaarseks, et neid lauldi ka üliõpilasmalevas. Tore sari oli ka „Pailapsiin”, kus tegutsesid kaks leiutajat, Pipra-Peeter ja Suhkru-Sass. Viimast kehastas näitleja Ivo Eensalu, kellega koos on Virve Koppel teinud paljud oma lastelavastustest.

Lapsed said rollidega hästi hakkama

Kõik oma lastelavastused, samuti telefilmid on Virve Koppel teinud muu töö kõrvalt. „Lavastuse tegemine oli üsna aeganõudev, proove oli palju,” meenutab ta. „Kõik tuli hästi läbi mõelda ja ette valmistada, montaaživõimalused tekkisid alles hiljem. Minule on alati meeldinud näitlejatega terve stseen algusest lõpuni valmis teha, siis võtsid kõik end kokku ja tulemus oli kõige parem.”

Virve Koppeli lastelavastustes lõid enamasti kaasa ka lapsed, kes kõik said oma rollidega suurepäraselt hakkama. „Jaan Laugamõts, kelle me Väikevenna rolli valisime, oli elav nagu tulesäde, alailma tuli teda telemaja pealt otsida, aga ta tegi oma osa nii loomulikult, et lausa lust. Kui Astrid Lindgren koos Ilon Wiklandiga 1989. aastal Eestis käis, oli meil temaga ka kohtumine. Olime just Karlssoni lavastuse teise osa valmis saanud ja näitasime talle paari katkendit – Astrid Lindgrenile meeldis meie Väikevend väga. Üllatav oli tema jaoks see, et kui Karlssonit mängib harilikult meesnäitleja, siis meie lavastuses kehastas Väikevenna väljamõeldud sõpra Anu Lamp, ja tegi seda väga toredasti.”

Kõik töötasid südamega

„Olime entusiastid ja tegime oma tööd rõõmuga, ka lastelavastuste eelarve pealt ei olnud sel ajal tarvis kokku hoida,” meenutab Virve Koppel. „Heliloojad kirjutasid igale lavastusele spetsiaalselt laulud ja muusika, kunstnikud Tiiu Übi, Gunta Randla, Juta Maissaar, Imbi Lind ja Liina Pihlak tegid andekad kujundused. Mäletan, et Liina Pihlak mõtles „Kunksmoori” lavastusse välja nii palju leidlikke detaile – alates sellest, et Kunksmoori susside peal olid ehtsad maasikad ja voodiotstes kasvasid seened –, et mul oli režissöörina tegemist, et jõuaks kõik need toredad asjad ära näidata. Kõik lavastusega seotud inimesed – puutöömeistrid, kes tegid valmis dekoratsioonid, rätsepad, kes õmblesid kostüümid, grimmikunstnikud, operaatorid, valgustajad, helitehnikud ja paljud teised – olid väga pühendunud. Telelavastus ongi paljude inimeste ühislooming. Tore, et enamik neist lavastustest on alles ja neid aeg-ajalt ka praegustele lastele näidatakse.”