1968 ja 1988, eripedagoogika murranguaastad

19. dets. 2014 Jaan Kõrgesaar TÜ professor - Kommenteeri artiklit

Eestikeelse Tartu ülikooli 95. aastapäeva puhul 5. detsembril korraldas TÜ ajaloo muuseum konverentsi, mis andis võimaluse vaadata tagasi sotsiaalteaduste arengule. Küsiti, mida on sotsiaalteadused andnud ühiskonnale ning kuidas kajastus õppes ja teaduses riigi taasiseseisvumine.

382-aastase ülikoolistaažiga õigusteaduse esindaja piirdus humoorika osutamisega, et Justitiat kujutatakse alati mõõk käes – ons ta ikka nii väga oodatud sotsiaalteaduste sekka? Et seekord ei osalenud üldpedagoogika ja psühholoogia ajaloo uurijaid, siis meenutatagu, et väärikaid pedagoogika ja psühholoogia viljelejaid leiame ülikooli üle-eelmise sajandi ajaloost mitmeid (Strümpell, Jäsche) kõrvu sotsioloogiasse panustanud A. K. v. Oettingeniga.

Uuemal ajal ehk viimase sõja järgsetel n-ö programmikesksetel kümnenditel näeme Tartu ülikoolis uute õpetatavate sotsiaalerialadena ajakirjandust (eesti filoloogia lisaerialana aastast 1954) ja majandusküberneetikat (1967). Käesoleva teema seisukohalt on eriti oluline 1968. aasta, mil majandusteaduskond eraldus senisest ühisteaduskonnast õigusteadusega ning võeti vastu esimesed üliõpilased psühholoogia ja eripedagoogika erialadele. Sotsioloogia 1966. aastal hoogu saanud areng päädis esimeste üliõpilaste vastuvõtuga 1989. aastal.

Põhjaloomine eripedagoogika ülikooliõppele

Muidugi erinevad erialati avamise eellood. Eripedagoogika ülikooliõppele loob põhja eelnenud sajandi jooksul täiustunud haridussüsteem: võrgustik erikoolidest, -klassidest, koolieelsetest ja kutseõppeasutustest koos tugisüsteemi algetega, milles tegutses mõnikümmend väljaspool kodumaad õppinud asjatundjat. Seda tausta täiendab silma- ja kõrvaarstide, neuroloogide ning psühhiaatrite aastakümneid kestnud huvi puuetega laste sõeluuringute, ravi, rehabiliteerimise, õppe, tööelu ja hoolekande korraldamise vastu ja panus sellesse. Vajadus eripedagoogika järele süveneb koolikohustusaastate lisandudes (1920–1958 samm-sammult 4/6, 7, 8 aastat; 1971 – 11 aastat); oma panuse annab vastsündinute ja traumeeritute ellujäämist toetav meditsiiniabi.

Eriala tõid Tartusse eesti filoloogi Ester Lepiku tegevus logopeedia vallas ning akadeemik Heino Liimetsa ja rektor Arnold Koobi lobitöö. Nimelt toimetasid N Liidus eripedagoogid tavapäraselt pedagoogilises instituudis, sellenimeline õppeasutus asus tollal Tallinnas. Peterburis ja Moskvas valmistati eripedagooge ette alates Esimese maailmasõja eelsest ja järgsest ajast, Leedus Šiauliais ja Soomes Jyväskyläs alustati 1950. aastate lõpul, Lätis Liepajas 1969. Lääne-Euroopas loodi ja täideti esimene eripedagoogika professuur Zürichis 1931. aastal.

Kui eriala rajamine oli esimene murrang, siis aastatel 1984–1994 toimus teine. Vaid sümmeetria ilu ja lühidus lubavad seda tähistada nimelt 1988. aastaga. Mõnesaja selleks ajaks lõpetanud eripedagoogi (esimene ca 20 lõpetanuga lend aastal 1973) ees avanes rohkesti uusi võimalusi, kuid nad pandi ka tõsiselt proovile. Stagnant või mitte − oli see alles küsimus. Kui majandusteaduses tähendas taasiseseisvumine plaanimajandusõppe asendamist turumajandusalasega, siis eripedagoogikas poliitpöördeid ei vajatud. Alates kümnendi keskpaigast laienesid võimalused võrrelda kohalikku teooriat ja praktikat põhja- ja läänepoolsete naabrite omaga, lugeda erialakirjandust muudes võõrkeeltes kui vene. Muutuv elutegelikkus ja meedia kajastasid indiviidi õiguste ja avalikkuse mõjukuse kasvu, mistõttu hakkas eripedagoogidel senisest veelgi enam vaja minema veenmisoskust.

Vähenenud piirangute ning esmalt inflatsioonilise rubla, hiljem välisabi toel avasid eraisikud ja ühingud koostöös kohalike omavalitsustega uusi õppeasutusi korvamaks riikliku süsteemi vajakuid. Uut tüüpi õppeasutused kurtide viipekeelseks õppeks ning keskmise intellektipuude ja autismiga lastele vajasid kvalifitseeritud tööjõudu. Nimetatagu siinkohal vaid mõnda: Astangu kutserehabilitatsioonikeskus, Laagna ja Heleni kool Tallinnas, Herbert Masingu ja Maarja kool Tartus, Rakvere Lille ning Võru Järve kool. Eriala vilistlased andsid tooni juhtivates linnaerikoolides, töötasid haridusministeeriumis, õpetajate täiendusinstituudis, linnavalitsustes, juhtisid õppeasutusi. Oluliselt oli kosunud koolieelne ja kliiniline logopeedia. Ülikoolirahva hüppeliselt kasvanud kvalifikatsioon ja staatuse tõus aitas eriala professionaalidel väidelda naiiveugeenikutega, kohaneda uute eufemismide ja diagnoosidega ning rääkida kvalifitseeritult kaasa kaasamispoliitikas.

Kokku jõudis Moskvas aastatel 1971–1991 teadus­kraadini 11 eripedagoogi, neist kaheksa vahemikus 1981–1991. Alates 1987. aastast käisid akadeemilised isikud käsikäes praktikutega stažeerimas ning pikematel õppereisidel lääne- ja põhjanaabrite juures ning kaugemal. Aastakümne lõpus moodustatakse Linnu Mae eestvõttel logopeedide ja Vello Saliste juhtimisel eripedagoogide kutseühing. 1980. aastate alguses Kaarel Kotsari algatatud vaegkuuljate rehabiliteerimise programmist lähtub eesti viipekeele uurimine, arendamine ja õpe (Regina Paabo).

Sujuv üleminek

Kaheksakümnendate üleminek üheksakümnendateks oli pigem sujuv. Ülima vaesuse kiuste säilitati üldjoontes koolide ja koolieelsete asutuste võrgustik. Tõsi, igal teisel-kolmandal aastal suleti mõni õppeasutus, enamasti elanikest tühjenevas perifeerias, samas kui uusi avati või olemasolevaid renoveeriti peamiselt tiheasustuspiirkondades. 1992. aasta haridusseadus lõpetas de jure 1986 alanud 12-aastase koolikohustuse. Seetõttu nõrgenes mõneks ajaks vajadus arendada gümnaasiumiastmele suunatud tugisüsteemi, mille elemente näeme täistsüklikoolides alates 1970. aastatest. Pikki aastakümneid toiminud kaitstud töökohtade (vaegnägijate ettevõte; konkurentsivõimetud ehitusettevõtted) kadudes ning kutseõppeasutuste väljasuremisohu tingimustes hakati õpetama kas uusi või senisest laiemaid erialasid, teema, mis kajastub mõnevõrra 2014. aasta tööhõivereformis.

Karl Karlep kaitses teise ja seni viimase üritajana peale Juhan Torki (1939) Tartu ülikooli pedagoogikadoktori väitekirja (1993; hilisemad on filosoofiadoktorid) ja jätkas erivajadustega lastele suunatud keelemetoodika õppevara koostamist. Märgitagu, et see õppevara vääriks tavaalgõppes senisest kaugelt suuremat tähelepanu. Vaegkuuljate õppes lisandus nn oraalmeetodile viipekeelne ja kombineeritud õpe, vaegnägijaid hakkas toetama sünteeskõne. Nõrgenes või kadus harvaesinevate hariduslike erivajadustega koolide ja professionaalsete kogukondade side Vene metropolide arenduskeskustega, spondeeritud või spondeerivad asendajad leiti jõukamast põhjast ja läänest.

Kuivõrd eesti keele keskset logopeediat ja keelealgõpet pole laenata ühestki ilmakaarest ega mõnest teisest keelest, tuleb hinnata Tartu ülikooli eripedagoogika, sh logopeedia õppejõudude kaalukat panust ühiskonda nimelt selles valdkonnas (Karl Karlep, Marika Padrik). Lisaks jätkati õpiraskuste ja vaegkuuljate suunal muudegi ainete õppe metoodika arendamist (Viivi Neare, Ants Reinmaa, Eha Viitar jt), pandi alus keskmise ja sügavama intellektipuudega noorte õppele (TÜ audoktor prof Wolf-Rüdiger Walburg jt), niisama kui käitumisanalüüsile ja käitumisraskuste pedagoogikale.

2001. a reformi eelsed viieaastased õppekavad tasakaalustasid pedagoogikat ja psühholoogiat meditsiiniga ning praktikast pole eripedagoogide õppekavas kunagi puudust olnud. Tung eripedagoogikasse püsis, ehkki abistamishuviga noortel oli valida ka nüüdse Tallinna ülikooli eripedagoogi-nõustaja ning mitme sotsiaaltöö õppekava vahel. Paljud noored kulgesid põhja ja läände, nii tööle kui ka õppima.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!