Aja vaim ja vaimuta aeg

19. dets. 2014 Tiiu Kuurme TLÜ dotsent - 1 Kommentaar

Kui Euroopa uksed meile taas avanesid, oli Euroopa juba vana, väsinud ja konutas mugavalt pehmel polstril kontinendi serval.

Vaevatud moega, ent siiski ergas ja usin õppija, nagu me olime, lootsime toituda tema tarkusest nii oma probleemide sõnastamisel kui ka lahendamisel. Ühed meist said astuda osadusse siinseid asukaid aastatuhandeid saatnud igivanade küsimustega: kes me oleme, kust me tuleme, kuhu me läheme? Teised aga astusid osadusse sellega, mis nähtav ja esil, mis vilgub ja väreleb, särab ja sätendab ning tõotab ajaloo lõppu enneolematu materiaalse küllusena. See oli ühtaegu osadus aja vaimuga, milles on materiaalsel kujul lõpuni viidud kommunismiajastu lootuse loosung: „järjest kasvavate vajaduste järjest täiuslikum rahuldamine”. Puudu jäi vaid sõna „igaühe”. Sest on üks tingimus – piisavalt pappi või füüri. Igaühel seda pole. Üllatuslikuna iseenesele sai sellest kõige mõjusam inimest liikuma panev jõud, mille nimel tohtis ja tehti, tunnistamata piire. Eestist sai kiiresti kõigi võimaluste maa. Koolides transformeerus papp hindeks kui hüpoteetiliseks küllusliku tuleviku väravaks. Mitmed kohtusid sedalaadi vajadustega, mille olemasolust neil enne õrna aimugi ei olnud, nagu telefoniseks ja viibimine võrgus. Külluse usu templite valgussära pimestab tänaseni ka meie tumedaid sügistalviseid õhtuid.

Osadusest otsingutega mainitud igivanade küsimuste asjus kujunes segadus, mida hakkasime jagama läänemaiste kaasmõtlejatega. Leidsime end ootamatult rohkete märksõnade embuses, mis iseloomustamas uusliberalistlikku ja postmodernistlikku aja vaimu, nagu ebakindlus, eesmärgitus, suurte narratiivide lõpp, autoriteetide langemine, väärtusnihilism, individualism ja inimese üksildus, nähtav ja nähtamatu kõikjalolev võim, kogemusnälg, elamusühiskonnad, kultuuride infantiliseerumine, paradoksaalsus ja mängulisus, majanduse ülimuslikkus, turuloogika kui pühakiri, konkurentsi surve, riikluse nõrgenemine ja üleilmsete korporatsioonide võim jne. Peatselt olime sooritajad performatiivses projektiühiskonnas, kõrvus tümpsumas eluaegse õppimise retoorika.

Kes me oleme, kust tuleme, kuhu läheme vs milleks ma olen

Tagaplaanile taandusid ja muutusid ebakohaseks mainitud kolm iidset küsimust: kes oleme, kust tuleme ja kuhu läheme, asendudes küsimusega: milleks ma olen? Kuigi mainitud templite säras kulgeda on tore ja siinmail pole ilmselt eales nii palju ostetud ja tarbitud kui nüüd, on paljudel teadmata põhjusel üsna paha. Ollakse söönud, prisked ja mobiilsed, samas otsekui oleks varastatud ilmatelg, mille hoolde usaldada iseend ja oma olemine. Meenuvad vanad lood sireenide laulust ja et virvatulukeste järel käimine ning laukasse sattumine oli juba ennemuistsete muinasjuttude motiiv.

Kasvatus vastutab tuleviku eest

Vanemad ei tea, kas kasvatada tohib ja kas kasvatust üldse veel on, kuna nii argine kui ka ametlik kõnepruuk sellesse üleoleva põlgusega suhtuvad. Postmodernismi on nimetatud ka katkestuste kultuuriks, uusliberalismi tõotatud vabadus aga on lõhkunud kuuluvus-, normi- ja inimsidemeid. Inimolemise nii vertikaalne (kust ja kuhu?) kui ka horisontaalne (kuidas ja kellega?) mõõde on äkki arusaamatus nihkes.

Neid mõõtmeid on hoidnud ja korrigeerinud muule lisaks ka kasvatus. See on inimkultuuride praktika järgnevate põlvede sissejuhatamiseks ellu. Saksa kasvatusteaduste klassik Hermann Nohl on öelnud: kasvatus on mineviku vang ja tuleviku eest vastutav. Tähendab see, et minevik käib inimese ja tema kultuuriga nähtamatult kaasas, määrates tema suhtemustreid ning valikuid. Ning juba koome ka tulevikku, sest tulevikuinimesed võtavad üle selle, mis meil täna välja tuleb ja kui targad oskame olla. Lõhkudes mõistmatusest palju vääris­asju või jättes nad aja tolmu alla, jätame tulevikuinimesed neist ilma. Ent pole ju keegi keelanud ei minevikku ega tulevikku, kogu infoväli, kõikmõeldavad ideoloogiad ja eluõpetused pole eal olnud sedavõrd kättesaadavad kui nüüd. Seda me tahtsime ja nii see on. Ent milles siis asi?

Mäletamine ja unustamine

Arvatavalt ei loe enam niivõrd kättesaadavus, kuivõrd hoopis üks inimlik suutmine: mäletamine ja unustamine. Ning seda ümbritsev tehnoloogiline tsivilisatsioon ja tema tekitatud väsitav küllus. Et suudame unustada, teeb see võimalikuks alustamise puhtalt lehelt. Et suudame mäletada, aitab minevikust õppida. Kuna suudame unustada, võime kaotada ka palju väärtuslikku. Kuna suudame mäletada, võib mineviku ülekohtu ja tehtud valede valikute pinnal ärgata vihameel ja kättemaksuhimu, häbi ja olnu eitamine.

Võiksime küsida kohut mõistes mineviku üle: milline oli küll kasvatus, et tahtmine unustada sai nii põhjalik ning suutlikkus mäletada nii kidur? Antiikpärandi uurija Marju Lepajõe kirjutab ajakirjas Akadeemia nr 9: „Antiik- ja keskaja filosoofia ja teoloogia on erakordne kogum inimese sisemaailma analüüse, mis tähelepanuväärsel moel ei aegu. Sisekogemuse metoodiline kirjeldus ja analüüs on aga midagi, mis tänapäeva teoreetilisest mõttest suurel määral puudub, sest siseelu on teaduslikust maailmapildist lahkunud. … Hing on lahkunud ka kooliprogrammidest koos kirjandustundide pideva vähenemisega.”

Julgeksin väita, et kasvatus ning üldisem mõttelugu ei ole suutnud peamist – hoida alal teadmist inimese erilisusest, tema eimillelegi taandamatut identiteeti välisilma väga suurtes teisenemistes. Kuna inimene on aina vajanud jumalaid ja usku, lepitakse nüüd nendega, mille on välja pakkunud uusliberalistlik ideoloogia: turumajandus ja digikultuur. Nii saigi tänane aja vaim tuua kaasa vaimuta aja.

Üks kasvatuse ajatu mõõde on väärtused

Väärtusvaba kasvatust ei ole, nagu pole ka väärtusvaba inimest. Millised väärtused – see pilt kujuneb sõnudes ehk moodsas keeles diskursustes: miski on kõnelustes esil ja miski varjul. See, mis esil, määrab inimeste elusid ja vormib nende olulisustaju. See, mis jääb varjule, võib hakata vaevama isegi unustamisest hoolimata, sest väga paljudele pole elu endiselt üksi söömine ja sigimine ja nende ümber sebimine, nagu olla öelnud üks Lõuna-Eesti külamees.

Mingil saatanlikul viisil on saavutatud küllus vaesestanud olemist. Milleks ma olen? Kes ütleks? Briti sotsiaalfilosoof Peter Winch on öelnud, et ebaõnnestunud on need kultuurid, mis ei suuda pakkuda oma liikmetele tähendusrikkaid sisusid, mille kaudu nad võiksid mõtestada oma olemist. Vahest ei olegi siin sedavõrd aegade kihistustest rikkal alal puudu sisust, vaid oskusest käia seda teed, mis sisuni viiks. Või siis häälestusest sisule.

Vertikaalne ja horisontaalne inimene

Hoida alal inimese erilisus? Kuigi ka kängurud liiguvad kahel jalal, teeme meie seda teistmoodi. Inimmõistusest ja inimkätest on voolanud see imepärane küllus ja mitmekesisus, mida nimetatakse nii materiaalseks kui ka vaimseks kultuuriks. See lubab rääkida inimolemise vertikaalsest ja horisontaalsest dimensioonist.

Horisontaalse mõõtme all võiks mõista ümberringi pulbitsevat elutegevust ja toimetulekut sellega. Vertikaalne tähendaks üle inimese ja tema ajaliku olu ulatuvat mõõdet, kuhu pürgimine vääristaks inimest. Kasvatusega seotud põhiküsimusi „Kes inimene olema peaks?” asetab mõneski kasvatuskultuuris esiplaanile just vertikaalse mõõtme. Õilistada oma loomust, ületada iseend, leida ideaalid, teenida ilu ja headust, olla väärikas, vapper, tark. Vertikaalset mõõdet on samastatud jumala ning jumalikuga. Pühaduse taju, kõrgemad tunded, hardus ja aukartus kuuluvad samuti inimkogemusse, mis avavad arengu lõputu spiraali ega lase laskuda barbaarsusse. Imago dei ehk jumala pilt oli kaugemas minevikus teatud ringkondade haridusideaal, mis viitas inimese kohusele enese ees.

Julgen väita, et täna loeb nii meie hariduses kui ka avalikus elus veel üks horisontaalne mõõde – toimida iseenese loodud süsteemides ettenähtud viisil ja võimalikult kasudega. Soome teadlane Jari Salminen kirjutab oma raamatus „Kooli kuratlikud dilemmad” („Koulun pirulliset dilemmat”), et sageli pole tegevuse eesmärk enam tõe otsimine, vaid mingi inimliku tegevuse parandamine ja arendamine. Kooli arendamise lähtekoht on enamasti mingi asja edendamine, jõustamine, parandamine, täiustamine, mille eetilise tähenduse ja kaugema eesmärgi järele ei küsita.

Haridusse puutuvast sõnavarast on kadunud vaimsuse mõiste

Sest positivistlik teadus niisugust asja ei tunnista. Tänane kool ei kustuta noorte nälga, temast on saanud formaalsete kriteeriumide täitmise koht. Kuidas ta saakski, kui haridusseaduses on haridus määratletud järgnevalt: „Käesoleva seaduse raames on haridus õppeprogrammidega ettenähtud teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtuste ja käitumisnormide süsteem, mida ühiskond tunnustab ning mille omandatust ta kontrollib.”

Inimese suutlikkus armastada, unistada, tundeid tunda, mõelda oma mõtteid, teha head, kogeda elu ja olemise erisusi, olla tahtekindel, julge, kannatlik, ärkvel, leida eesmärke, ära tunda, mis on enese võimed ja igatsused, leida mõttekaaslust kogukondi luues – ametlikku kooli see ei huvita ja õpetajad siin noori juhatada ei suuda.

Arvatavalt on see, kuidas täna jumalast räägitakse, ebapiisav, et jumalik ehk vertikaalne mõõde inimellu tagasi saaks tulla. Nii, nagu on ajale jalgu jäänud tavapärane kool, on seda ka endisaegade arusaam jumalast. Ning olemine jumalata ajas (või siis turu- ja digijumalate ajas), pelgalt horisontaalses toimetuleku kohustatuses, koolis siis ettenähtud ülesannete sooritajana, ei vii inimest rahujalale enese ning maailmaga ega ava heledaid horisonte. „Kool tahab inimeselt nii vähe,” on oma kirjatöös öelnud üks tudeng.

Ja veel kord Marju Lepajõelt: „Kui rääkida inimesele aasta otsa, et ta on koer, muutubki ta koeraks, erinevalt koerast, kes inimeseks ei muutu, ükskõik, mida talle ka rääkida. Inimene on kujundatav, ja kui ta taandada füüsiliseks tombuks, siis ta hakkabki sellisena tegutsema.”

Ühtaegu teeb ta katse anda meile tagasi mälu: „Ometi on inimese sisemaailm kõige vahetum ja sügavam tegelikkus. Kui sellega tegelema, seda analüüsima ei õpi, siis on inimene väga hädas iseendaga. Üleilmset ja kohalikku agressiivsust, mille kuulmise ja nägemisega päevad algavad ja lõpevad, võib üsna otseselt selle tühjusega siduda.”

Meil on kõik olemas. Ja kõik on üsna enese kätes. Kui võtta tõeks iga inimese kui hingelis-vaimse olendi ainukordsuse printsiip, kelle elurada on kultuuriliste valikute toetada, võimaldab see teisiti kõnelda ka üksikisiku vastutusest.