Algas Piparkoogimaania

19. dets. 2014 Tiina Vapper Õpetajate Leht - Kommenteeri artiklit

Alates eilsest saab Tallinna disaini- ja arhitektuurigaleriis taas näha piparkoogist kunsti. Tänavune, järjekorras üheksas Piparkoogimaania näitus kannab nime „Mänguasjamuuseum”. Algusest peale on näitust vedanud ja korraldanud kunstnikepaar Mari-Liis Laanemaa ja Pelle Kalmo.

Kas mujal maailmas ka piparkooginäitusi korraldatakse?

Mari-Liis: Sellisel kujul mitte, see on täiesti unikaalne näitus. Rootsi arhitektuurimuuseumis tehakse piparkoogimajade võistlust, ka Ameerikas on piparkoogimajade konkurss populaarne. Leidsime, et piparkoogist saab teha mida iganes. Maju meie näitusel ei olegi.

Pelle: Suur erinevus on, et mujal tegelevad sellega küpsetushuvilised asjaarmastajad, meil kunstnikud, disainerid, arhitektid.

Kuidas Piparkoogimaania alguse sai?

Mari-Liis: Alguse lugu oleme palju rääkinud. Lühidalt oli nii, et kuulusime ühte kunstnikke gruppi ja meil oli Hop-galeriis tulemas järjekordne grupinäitus. Aga ideed olid otsa saanud, midagi ei tulnud pähe. Olen eluaeg olnud piparkoogihull – pühade ajal sõtkus ema alati pesukausitäie tainast valmis ja mina muudkui vehkisin erikujulisi piparkooke teha. Ka EKA-s õppimise ajal küpsetasime kursusega palju piparkooke. Nii et selle idee alge oli minus olemas. Kuna parajasti oli jõuluaeg, tuligi mõte, et kõik kunstnikud võiksid teha oma näitusetöö piparkookidest. Esimene Piparkoogimaania toimus 2006. aastal, eraldi teemat meil tookord ei olnud. Meie üllatuseks oli näitusel suur menu. Järgmisel aastal tegime näituse juba arhitektuuri- ja disainigaleriis ning huvi selle vastu on aasta-aastalt kasvanud. Külastajate rekord on 22 000.

Pelle: Paljude perede jaoks on Piparkoogimaaniast saanud jõulu­traditsioon: tullakse Tallinna, käiakse vanalinnas, jõuluturul ja näitusel. Näitusel käib alati ka bussitäite kaupa koolilapsi ning turistidele on see jõulukontsertide kõrval üks põhimagnet.

Näitusi on olnud eri teemadel: „Ajamasin”, „Piparkoogiolümpia”, eelmisel aastal „Kunstiajalugu”. Kuidas tuli „Mänguasjamuuseumi” mõte?

Mari-Liis: See mõte tuli mul juba eelmisel aastal. Kuna samas ruumis, kus praegu asub disaini- ja arhitektuurigalerii, tegutses peaaegu pool sajandit mänguasjapood, tahtsin näituse sellega siduda.

Kelle töid näitusel näha saab?

Mari-Liis: Oleme kutsunud osalema peamiselt kunstnikke. Oluline on, et tegijatel oleks materjaliga töötamise kogemus. See annab garantii, et teos tõepoolest valmib ja on kvaliteetne. Aastate jooksul on osalenud umbes 360 kunstnikku peaaegu kõigilt kunstialadelt, aga ka kunstiõpetajaid, muuseumipedagooge.

Pelle: Näitus valmib praktiliselt viimasel nädalavahetusel või isegi viimasel ööl enne avamist, mis teeb korraldamise keeruliseks. Valmistame näitust ette pool aastat, aga see, millised eksponaadid sinna tulevad, selgub alles viimasel päeval. See eeldab täielikku usaldust osalejate vastu.

Igal näitusel on piparkoogikunsti loojad üles näidanud uskumatut fantaasialendu. Kas on võimalik veel millegagi üllatada?

Mari- Liis: Seda juhtub igal aastal. Igal näitusel on töid, mille puhul ei jõua ära imestada, milliste asjade peale on osatud tulla ja kui andekad inimesed on. Piparkoogimaania juures on erakordne see, et seal on üheskoos nii palju loovinimesi, paljud neist tipptegijad.

Kus need kunstiteosed valmivad?

Pelle: Sellisel hulgal näitusetöid üheski pagaritöökojas enne jõule valmis küpsetada ei oleks võimalik ja selleks läheks vaja sadat ahju. Need ahjud on kunstnike kodudes.

Mari-Liis: Huvitav, et paljudel on jäänud mulje, nagu näitusetööd valmiksid ühes kohas. Aga selles fenomen ongi, et igaüks küpsetab oma kodus. See võtab pööraselt palju energiat, suuri töid tehakse ikka päevade ja ööde kaupa, kusjuures oma põhitöö kõrvalt. Kuna jõulud on ka kunstnike jaoks kõige kiirem aeg, olen väga tänulik neile, kes on olnud nõus kaasa lööma.

Kui palju ühe näituse tarvis tainast kulub?

Pelle: Umbes 300 kilo. Taigna ja suhkru jagasime kunstnikele kätte detsembri esimesel nädalavahetusel. Et kõik käisid taignal ise järel, saime tegijatega ka silmast silma kohtuda, küsida, mida keegi näitusele teha plaanib, ja seda protsessi natuke suunata, et liiga palju samalaadseid töid ei tuleks.

Kas näitusel osalejaid on kogu Eestist?

Mari-Liis: Enamik kunstnikke on Tallinnast, mõned ka Tartust. Me küll ei tahaks olla Tallinna-kesksed, aga paraku on piparkook materjal, mida transportida on äärmiselt keeruline. On juhtunud, et näitusetöö on teisest linnast õnnelikult kohale jõudnud ja galerii trepil puruks kukkunud … Samal põhjusel ei saa näitust Eestist välja viia. Oleks ju tore saata piparkoogist kunst mööda maailma rändama ja seda ka mujal näidata. Aga piparkoogikunsti ilu ja võlu selles seisnebki, et see on üürike, piparkoogi eluiga on paar-kolm nädalat.

Olete Piparkoogimaania teemal kirjutanud ka magistritöö.

Mari-Liis: Jah. Lisaks graafikale olen lõpetanud EKA-s kunstipedagoogika eriala, kus valisin magistritöö teemaks Piparkoogimaania. Seda tööd kirjutades tutvusin koolide õppekavadega ja mul tuli mõte, et üldhariduskooli kunstiõpetuse mingite klasside programmis võiks olla piparkookide küpsetamise töötoad, nagu on Soomes, kus jõulude eel tehakse koolitundides piparkooke. Kunsti ja disaini saaks väga hästi piparkookide kaudu õpetada: rääkida piparkookide põnevast ajaloost ning tutvustada Piparkoogimaania näitusetöid, mis on ju Eesti tippkunstnike tehtud. Varasematel aastatel oleme ka ise päris palju käinud lasteaedades ja koolides lastega koos küpsetamas. Praegu ei jätku näituse korraldamise kõrvalt selleks enam lihtsalt aega.

Küll aga võiksid kõik, nii lapsed kui ka täiskasvanud kodudes, põnevaid piparkooke küpsetada ja Pipar­koogi­maania fotovõistlusele saata. Teemaks on mõistagi „Mängu­asja­muuseum”. Fotosid võib meie Face­booki-lehele üles laadida 5. jaanuarini. Täpsema info leiab aadressilt www. piparkoogimaania.ee.

Kuidas teile tundub, kui palju praegusel ajal kodudes piparkooke küpsetatakse?

Mari-Liis: Küpsetatakse päris palju, kusjuures tundub, et üha innukamalt. Loodan, et ka Piparkoogimaanial on olnud selle traditsiooni hoidmisel oma osa. Meie tulevikuunistus on luua Tallinna vanalinna piparkoogimuuseum.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!