Did you get it?
Ühel kaugel-kaugel maal elasid puhast tõugu ilusad inimesed. Nende nahk oli valge nagu Lumivalgekesel, nende süda oli puhas nagu kommunistlikul noorel.
Selle maa inimesed hoidsid kõrges hinnas traditsioonilisi väärtusi. Neile meeldis, et abielu oli ilus ja püha mehe ja naise vaheline asi. Tõsi, sääl lahutati rohkem, kui abielluti, aga see on tühiasi, väike kõrvalseik. Peaasi, et kaks meest või kaks naist kogemata koos ei juhtu last kasvatama, sest me kõik teame, mis sellest lapsest saab. Ma ei nimeta toda sõna siin.
Noh, sääl oli kõrges hinnas olla tõult ja rahvuselt ja keelelt puhas. Nende eepose kangelasel oli kolm koera, keda keegi ei mäletand, aga võõramaalastelt, kes tahtsid sääl elada, nõuti, et nood teaksid koerte nimesid pääst. Ütleme, et need olid nt Irmi, Armi ja Mustuke, see murdja. Noh, lihtsalt, suvalt tuli pähe praegu. Kui ma elaksin siuksel maal, ma leiutaks siukse rahvuseepose.
Sel maal peeti kõrges hinnas seda, kui mees oli ikka mees. Tähtsamad poliitikud olid kõik ka maratoonarid. Valu ja vagaduse abil juhtisid nad riiki. Aga aja kulgedes muutus võim lihtsalt elamise vahendiks ja inimesed ei mäletand enam, keda ja miks nad valisid, sest nende eest valis pigem hirm või mugavus: nad teadsid, et kui puudub stabiilsus, siis puudub hääolu, puudub turvatunne. Iga päev öeldi neile seda – kui pole meid, pole riiki, sind, midagi!
Hääolu tähendas poode ja bensiinijaamu, tähendas kirevat-klantsivat staaridega tantsivat meediat. Kõik mäletasid ja armastasid seda poliitikut, kes staarisaates ilusasti tantsis. Ja kummaline, et ta hiljem vangi pandi, see tundus nii ebaõiglane, sest telekastis oli ta ju ilus olnud. Üldse, sel maal tehti liiga noile, kes vähegi edasi pürgisid ja püüdsid ja ilusad olid. Ja see on paraku tõsi.
Õpilasesindusest noortekogusse, noortekogust volikogusse, volikogust riigikogusse, riigikogust nõunikuks või ministriks. Kes oli minister, see oli jumal, ta oli evolutsiooni ilus tipp. Sest iga inimese unistus on ju saada ministriks, eks. Mu emale ennustas kunagi mustlane, et temast saab ministriproua. Ta on üksik juhtiv haridustöötaja. Temast endast võiks ehk minister saada.
Sel maal polnud nagu midagi häda, ainult et kõik kippusid säält minema ja keegi sinna otse ei tahtnud, isegi türklased ja hindud mitte, aga nemad ju ometi tulid igale poole. Vaat, see maa oli hoolega vaeva näind, et sotsiaalsüsteem ja -võrgustik oleks nii nõrgad, et võõral, saati siis omal, säält suurt midagi saada poleks. See oli üks tark ja iseteadlik maa.
Kummaline, et aja edenedes läksid säält ära just need, kes miskit loovad. Ma ei mõtle ainult kunstnikke, aga ka neid. Sel maal võrdus vabakutselise kunstniku staatus peaaegu enesetapuga. Aga et see riik oli niigi alati ja aina enesetappude tabeli esiotsas, siis ei pannud keegi tähele, et kunstnikudki ära läksid, eks. Ja arstid ja õed, ka nemad, ka nemad. Mitte vabasurma, vaid vabasse õhku.
Sel maal algatati rahvalikke-rahvuslikke liikumisi, nt homode vastu ja laulupidude poolt, aga see ei pööranud inimvoogu ümber. Need, kes jäid, suskasid kibedalt: ahned ja lollid, et raha pärast ära läevad! Aga nad ei saand aru, et ei mindud raha pärast. Mindi seepärast, et sa ju alati valid, kelle sääs ja kuidas sa elad ja hingad.
Noh, see oli üks imekaunis maa. Surnud ja valmis nagu ladina keel, sest kui nad kord juba poliitikuid valisid, siis ei valitud enam kedagi teist. Ja kultuur, kultuur oli neil ka valmis, nad teadsid, milline on ilus luuletus, õige teater, päris muusika – nad nutsid, kui staarimatkimissaates üks noor poiss ilusasti üht surnud lauljat matkis, see laulja oli ilus ja suur olnud juba ühes teises, ilusas, suures ja kadunud riigis. Ei, see oligi päriselt ilus! See laul, ma mõtlen.
Mis sellest riigist sai, ma ei tea, keegi ei tea, millegagi ta ajalookaardile ei jäänd. Või siiski. Võib-olla keegi kuskil mäletas, et kunagi lõi üks pisike vurrudega mehike selle riigi kohale kaardile – esimesena kõigist – templi judenfrei (ja see oli vale, aga see oli üks andekas turundusmaa ja turustaski end ilusate valede abil).
Sada aastat hiljem lööb üks väike ja väiklane mees samale kohale kaardil ehk templi: menschenfrei. Aga see võib olla ka mõnes muus keeles, kindlasti mitte selle maa keeles. Sest see keel pole kasulik, teda pole tulus lõputult ülal pidada ja taastoota. See on liiga kallis ja elitaarne värk. Seni on ta veel kasulik, sest eestikeelsed poliitikud oleks muukeelses ilmas üsna väiksed kalad suures-sogases tiigis. Seniks-kuniks. Did you get it?
“…lahutati rohkem, kui abielluti, aga see on tühiasi, väike kõrvalseik.”
” … et kaks meest või kaks naist kogemata koos ei juhtu last kasvatama,…”
“Noh, lihtsalt, suvalt tuli pähe praegu.”
“Aga aja kulgedes muutus võim lihtsalt elamise vahendiks ja …”
“– kui pole meid, pole riiki, sind, midagi!”
“Sest iga inimese unistus on ju saada ministriks, eks.”
“Või siiski. ”
” …eestikeelsed poliitikud oleks muukeelses ilmas üsna väiksed kalad suures-sogases tiigis.
Praegusjuhul küsin Eesti kirjandusklassiku kombel: “Kas peab sellepärast kohe kõik ka ära avaldama, mille noor kirjamees valmis on kirjutanud?”
Toimetaja võib une pealt leida 100 õpetajat sama teema juttu kirjutama ning vähese otsimisega tuhat. Miks ei tee toimetaja seda ega õpetaja toda! Õpetajate leht ju …
Lootnuksin, et päevatoimetaja annab kirjatöö keeletoimetajale kohendada. Vähemalt interpunktsiooni ja ajalise ühilduvuse vead olnuksid ära õiendatud (jäägu “veidersõnadega mängeldamine” pealegi kirjanikuõiguseks).
Tsitaat T. Sarrazin’i “Saksamaa käib maha” 179. leheküljelt:
“Minu klassis … oli viiskümmend õpilast. Neli neist pandi järgmise astme eksamitele ning kolm sai läbi, …. Etteütluses tohtis läbisaamiseks teha ainult kuni kolm viga. “Komavead”loeti täisvigadeks, seda öeldi meile enne etteütluse algust.” (See on ühtlasi lugemissoovitus õpetajaile.)