Ema, isa ja üheksa last

19. dets. 2014 Tiina Vapper Õpetajate Leht - Kommenteeri artiklit

Praegusel ajal, kui juba kolm last peres tundub palju ja suuremaid peresid jääb üha vähemaks, on tore teada, et Toropkovide peres kasvab üheksa last, kellest vanim on 13-aastane ja noorim 8-kuune.

Ukse avab Marina (37), kellel on süles kaheksakuune Svjatoslav. Esikus on külalist vastu võtmas ka neli tüdrukut: Darja (11), Aleksandra (10), Varvara (9), Anastassija (8) ja pereisa Vjatšeslav (36). Marina ütleb, et varsti jõuavad koju ka Kirill (5), Ksenija (4) ja Matvei (2), kellele vanim lastest, Maria (13), lasteaeda järele läks.

„Teil on nii suur pere,” pöördun laste poole. „Jah, kuus tüdrukut, kolm poissi ja kuus looma. Ja veel on meil kõigil üks ema ja üks isa,” ütleb üks tüdrukutest.

Toas juhatavad lapsed mu esimese asjana puuri juurde, kus sibavad ringi rotid, igaüks ise värvi. Nad tõstavad loomad hellalt sülle ja lubavad pai teha. „Igal koolilapsel on oma rotikene,” naeratab Marina. „Kõik tahtsid endale looma, kelle eest hoolitseda, ja suvel lubasin, et kui neil sel aastal koolis sama hästi läheb kui seni, siis ostan.” Kui tüdrukud tõid esimese veerandi lõpus koju tunnistused, kus olid ainult viied ja neljad, pidaski ema oma sõna.

Et lapsed nii hästi õpivad, on seda kiiduväärsem, et nad kõik käivad eesti koolis, Tallinna kunstigümnaasiumis. Maria kuuendas, Darja viiendas, Aleksandra neljandas, Varvara kolmandas ja Anastassija teises klassis. Küsimuse peale, kas vene kodukeelega laste jaoks eesti keeles õppimine raske ei ole, raputavad tüdrukud üksmeelselt pead. „Me oleme ju esimesest klassist peale selles koolis käinud,” lausub Aleksandra. Eesti keeles saame kõik jutud aetud ka nende ema Marinaga, kes õppis keele ära iseseisvalt. „Ma ei räägi ilma vigadeta, aga püüan kogu aeg rääkida.” Pereisa veel rääkida ei söanda, ta alles õpib.

Kooli kõrvalt jõuavad õed ka sporti teha: Darja, Aleksandra ja Anastassija käivad käsipallitrennis, Varvara teeb akrobaatikat ja on tsirkusetrupis. „Varvara on hästi painduv,” ütleb ema. Tema sõnade kinnituseks viskabki tüdruk üle toa paar hoogsat hundiratast.

Marina läheb kööki väikesele Svjatoslavile süüa andma ja kohvi keetma, tüdrukud aga seisavad ehitud kuuse kõrvale ritta ja laulavad kaks laulu, ühe päkapikkudest ja teise piparkookidest. Pärast näitavad pilte, mis nad koolis on joonistanud, ja kingivad ühe mullegi.

Kõhu täis saanud väikemees on rahulolev ja muudkui naeratab. „Tema on meie väike kuningapoeg, tahab hästi süüa, võtab kaalus hästi juurde ja tal on juba kolm hammast,” kiidab Marina last.

„Räägi sellest, kuhu meie täna läheme,” paluvad tütred ema.

Marina räägib, et tüdrukud käivad Peeteli kirikus pühapäevakoolis ja lastekooris laulmas ning õhtul on neil kontsert. „Mina jään pisematega koju. Aga isa läheb nendega kaasa.”

Just siis, kui oleme köögis kohvijoomist alustanud, jõuab vanim tütar Maria mudilastega koju.

„Saage tuttavaks, need on Maria, Kirill, Ksenija ja Matvei,” tutvustab ema. „Lapsed, öelge tere!”

Praegu on peres elu korraldatud nii, et kaheksakuuse Svjatoslaviga on kodus isa. Marina töötab kaupluses, ärkab tööpäeviti juba enne poolt kuut ja läheb tööle siis, kui pere veel magab. Õhtuti aga jõuab vastavalt töögraafikule koju kas enne kella üheksat või alles üheteistkümne paiku. Vanemad tütred viivad enne kooliminekut Ksenja, Kirilli ja Matvei hommikul lasteaeda ning kui vaja, toovad õhtul ka koju. Kui ema tuleb hilja, panevad tüdrukud mudilased ka magama.

„Mul on väga südamlikud lapsed. Ausalt, kõik on väga head lapsed,” lausub Marina. Emale teeb rõõmu, et lastel koolis läheb hästi. „Nad õpivad iseseisvalt, ja ega ma oskakski neid aidata, nende õpikud on nii keerulised.” Isa käib tema sõnul küll iga päev e-koolis ja hoiab tüdrukute kooliasjadel silma peal.

Marina räägib, et mõte panna lapsed eesti kooli oli tal kohe. „Lapsed pole mulle seda kordagi ette heitnud. Ma ise olen väga rahul, et nad eesti koolis käivad ja eestlastega suhtlevad. Mulle meeldivad eesti inimesed. Kui mul on elus raske olnud, on just eestlased mind aidanud. Neile tuttavatele, kes ei mõista, miks me lapsed eesti kooli panime, olen öelnud, et me elame ju Eestis. Kui lapsed eesti keelt oskavad, on neil kergem edasi õppima minna ja tööd leida.” Marina tunnistab, et ka tema mees Vjatšeslav muretses alguses, kuidas lapsed hakkama saavad. „Ütlesin talle, et usu, kõik läheb hästi. Nüüd on ka tema öelnud, et mul oli õigus.”

Järgmine koolimineja Kirill saab suvel kuueseks ja läheb sügisel eelkooli. Praegu harjutab poiss, nagu ka pere teised nooremad lapsed, eesti keelt lasteaias, kus on eesti keele tunnid.

Kogu meie vestluse ajal on lastel kööki asja – üks palub, et ema talle juua annaks, teine tahab oma kudumistööd näidata, kolmas midagi küsida. Millal suure pere ema üldse puhkab?

„Öösel,” vastab Marina kärmelt. „Kui isa õhtul lastele ütleb, et nüüd tuleb magama minna, olen mina esimene, kes voodisse jookseb, mulle pole vaja seda kaks korda öelda, sest olen nii väsinud. Isa toob siis alati lastele mind eeskujuks.”

Praegu aga hüüab isa esikust, et aeg on kirikusse kontserdile minema hakata. Viis vanemat tüdrukut laulavad kooris, neljane Ksenja läheb koos isaga õdesid kuulama. Isa kutsub ka viieaastast Kirilli kaasa, aga poiss eelistab ema ja väiksemate vendadega koju jääda. Mõnda aega on esikust kuulda riidessepanemise saginat, sättimist, asjade otsimist, ja läinud nad ongi.

„Ohh, paras väike hullumaja,” naerab Marina, kui lapsed on väljunud. Korteris jääb tõepoolest tükk maad vaiksemaks.

Pere elab varsti juba kaheksa aastat Koplis neljatoalises sotsiaalkorteris, mis on kahest korterist kokku ehitatud.

„Kõige pisemas toas elab Maria, tema on ainuke, kellel on omaette tuba. Teises toas elavad Varvara, Darja ja Aleksandra, kolmandas elame mina ja Anastassija. Nastja on juba kaheksane, aga sündimisest peale väga minu küljes kinni,” jutustab Marina tube näidates. Matvei ja Svjatoslavi võrevoodid on toas, kus magab isa. Ka Kirill ja Ksenija otsustasid nüüd sinna tuppa kolida. Isa elabki praegu koos nelja väikelapsega. Vjatšeslav hoiab lapsi, ta on väga hea isa, pehme loomuga,” räägib Marina soojalt.

Et nii suures peres ots otsaga kokku tulla, on vaja targalt majandada. Seda enam, et Marina palk on tagasihoidlik ja sellest jagub parasjagu korterikulude tasumiseks. Marina räägib, et iga kuu on esimene asi maksta ära arved. Kuna koliti täiesti tühja korterisse, tuli osta palju järelmaksuga. Mõne mööblitüki eest maksab pere senini. Toidule lisaks on lastega peres alatasa igasuguseid väljaminekuid, kas vajab mõni lastest uusi jalanõusid ja mõnd riideeset või on tarvis osta haigele lapsele ravimeid. „Mõni kuu on tõesti raske,” tunnistab Marina ning lisab kohe, et lapsed mõistavad ja arvestavad sellega. Ema jaoks on väga liigutav, et kõigepealt küsivad nad vanematelt, kas korteri eest on makstud, ja alles siis paluvad natuke taskuraha.

Marina on väga tänulik kõigile, kes on peret toetanud: Tallinna linnale, toidupangale, Peeteli kirikule, kes aitas osta pesumasina ja voodid, sihtasutusele Dharma, kes tasub laste spordiringide eest ja kinkis kõigile lastele uued joped. See on olnud suureks abiks.

Toropkovide kodu on väga hubane ja korras. „Me koristame iga päev, aga mitte külaliste pärast. Kui kas või üks päev vahele jääks, tekiks kohe suur segadus,” kinnitab Marina, kelle sõnul teeb praegu kodus väga palju tema abikaasa. „Ma ei tea, kuidas ta väikese Svjatoslavi kõrvalt seda jõuab, aga kui ma töölt koju jõuan, on toad korras ja supp valmis.” Lapsedki on juba väiksest peale harjunud vanemate eeskujul oma toad korras hoidma. Igal lapsel on oma kapp, igaüks vastutab oma asjade eest ise, paneb mustad riided pesukorvi ja võtab puhtad asemele. Pesu pestakse selles peres iga päev, mõnikord mitu masinatäit.

Marina peab loomulikuks, et lapsed vanemaid kodutöödes aitavad. Küll aga ei mõista ta seda, kui lapsele pannakse üle jõu käivaid kohustusi. „Lapsel peab laskma laps olla, laps ei pea võtma vanemate eest vastutust.”

Marinale meeldivad lapsed ja tal pole midagi selle vastu, kui lastel sõbrad külas käivad. Mõni helistab juba reedel ja palub luba nädalavahetusel külla tulla. Vahel juhtub, et mõni laps ei taha koju minnagi. Marina meenutab, et kord küsis üks tüdruk koguni, kas tädi Marina lubaks tal nende juures elada, sest nende kodus on nii rahulik. „Perel võib olla palju raha, mitu autot, aga kui omavahelised suhted on halvad, ei ole lapsed õnnelikud,” ütleb Marina.

Küsimusele, mida perele koos teha meeldib, vastab Marina, et kohe kodu kõrval on meri ja tihti käiakse mere ääres. „Suvel meeldib meile käia Stroomi rannas, aga lapsed käivad ka siinsamas Kopli rannas peaaegu iga päev ujumas, muidugi koos isaga. Palju käime pargis jalutamas, meil on siin palju linde.” Kui jalutuskäigule tulevad kaasa ka laste sõbrad, minnaksegi jalutama umbes 15-liikmelise lastesalgaga. Suurematele tüdrukutele meeldib emaga maailma asju arutada. Vahel istuvad ja räägivad ema ja tütred tundide kaupa, absoluutselt kõigest, ka väga tõsistel teemadel. Kindel peretraditsioon on sünnipäevade tähistamine. Marina, kellel lapsena kunagi sünnipäevi ei peetud, peab väga oluliseks, et igal lapsel oleks küünaldega sünnipäevakook. Kui esimene lumi maha tuli, läksid isa ja lapsed õue ja tegid akna alla suure lumememme. Jõulude ajal küpsetatakse piparkooke ja igal vana-aastaõhtul on tavaks minna mere äärde rakette laskma.

Kahekesi pole Marinal ja Vjatšeslavil aastaid kusagil käia õnnestunud. Marina meenutab, et paar aastat tagasi üritasid nad kinno minna, aga lapsed muudkui helistasid neile ja vanemad jooksid poolelt teelt koju tagasi.

Marinat kuulates ja vaadates ei teki hetkekski kahtlust, et rõõm oma perest kaalub tema jaoks kõik raskused üles. Marina tunnistab, et nii see on. „See on minu pere,” ütleb ta lihtsalt, ja soovib, et kõik ta lapsed oleksid terved ja õnnelikud.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!