Hea haridus sünnib elukestvast uudishimust, mitte riiklikust sunnist

12. dets. 2014 Jaak Aaviksoo akadeemik, IRL, haridusminister 1995–1996, 2011–2014 - 1 Kommentaar

Koolikohustuse pikendamine selle asemel, et õppimise ja kooliskäimise vastu rohkem huvi tekitada, on kahetsusväärne.

Ma ei tea, kui laialdaselt mõistetakse ja jagatakse peamist meie haridusstrateegias sõnastatud haridusväljakutset – vajadust minna üle uuele õpikäsitusele, mille juhtmõte on õppimise loomulikkus kogu elukaare jooksul. Tundub, et kaugelt vähem, kui võiks, ja seda ka kõige kõrgemal hariduspoliitilisel tasandil.

Esimest haridusstrateegiat asuti koostama ligi 20 aastat tagasi ning pärast mitmeid ebaõnnestunud katseid kinnitas riigikogu lõpuks selle aasta alguses „Eesti elukestva õppe strateegia 2014–2020”. See on olulisem dokument, kui esimesel pilgul võib paista. Esiteks valmis see kolme asjaosalise – Eesti koostöö kogu, haridusfoorumi ning haridus- ja teadusministeeriumi – pikaajalises koostöös ning võib seeläbi olla hea näide sisulisest kaasamisest. Teiseks õnnestus selle koostöö tulemusena sõnastada tõepoolest tulevikku vaatav arusaamine hariduse kohast ja rollist ühiskonnas.

See oli oluline läbimurre. Senises traditsioonilises või industriaalses hariduskäsituses, mida teadlikult või alateadlikult kannab suur osa ühiskonnast ja ka haridusinimestest tänini, on kesksel kohal formaalharidussüsteem, haridusasutused ja haridust tõendavad dokumendid ning süsteemi osana kohustus koolis käia ja amet omandada. Lihtsustatult öeldes peab iga laps käima sõltuvalt riigikorrast koolis 4, 6, 9 või 12 „talve”, seejärel õppima ameti („töötamaks erialal” soovitavasti elu lõpuni) ja ongi kõik. See sobis industriaalühiskonda, häda on aga selles, et seda ühiskonda pole enam ammu.

Traditsioonilise hariduse teine iseloomulik omadus oli teadmistekesksus ning ettekujutus, et midagi on võimalik „ära õppida”. Teadmisi on moodsas ühiskonnas nii palju, et neid pole enam kuidagi võimalik „ära õppida”, lisaks on iga päev vaja uusi teadmisi. Mis veelgi olulisem, teadmistest üksi ei piisa, vaja on midagi ka osata. Jällegi, ka osata on vaja üha uusi asju. Seega on kõige olulisem oskus oskus õppida.

Õppimisvõime on aga, tänu jumalale, inimesele sünnipäraselt kaasa antud (kuni formaalharidussüsteem seda lämmatanud ei ole, lisaksid küünikud). Seda imelist võimet tulebki lastes toetada ja arendada. Jälgige väikseid lapsi, mida kõike nad ette ei võta! Ja kui kiiresti nad õpivad. Ilma käsuta, sisemisest uudishimust ja ettevõtlikkusest ajendatuna ning niisuguse energiaga, et oleme neid (nende endi turvalisuse, veelgi enam aga iseenda mugavuse huvides) tihti sunnitud keelama. Mida teha, et see võime suuremaks sirgudes ja täiskasvanuks saades kaduma ei läheks?

Sõnastasin selle väljakutse veidi enam kui aasta tagasi küsimusena „Kas meie koolis on huvitav?”. Selle küsimuse ajendil sai tuule tiibadesse algatus „Huvitav kool”, mis põhineb arusaamisel, et õppimine eluviisina saab põhineda vaid inimese sisemisel huvil ja vajadusel. Olen veendunud, et me ei jõua iial elukestva õppe ideaalile lähemale, kui näeme õppimises üksnes kohustust, välisel survel põhinevat tegevust, mida vajab keegi teine, mitte meie ise. Meie kool tihti just nii aga mõtleb ja tegutseb ning seda paljudest suurepärastest vastupidistest näidetest hoolimata.

Ainult üks, aga see-eest väga iseloomulik tähelepanek. Miks juurduvad uued õppemeetodid meie koolis nii vaevaliselt? Aga sellepärast, et õpetajad ei tunne sisemist vajadust muutuda. Kui peame muutuma, siis peab keegi meid õpetama. Kui õpetatakse, siis oleme valmis ära õppima. Aga kuna sisemist motivatsiooni ei ole, siis rakendamiseni enamasti ei jõutagi.

Milleks kõik see jutt? Aga sellepärast, et vajalikud muutused mõttelaadis vajavad sihikindlat tööd ja toetust kõigil tasanditel, eelkõige aga kõrgeimal, st poliitilisel tasandil. Kas sellist toetust on minister Jevgeni Ossinovski poolt näha ja tunda? Haridusstrateegias ette nähtud ja kevadeks valmima pidanud valdkondlikke programme ei ole. „Huvitava kooli” algatus küll jätkub, aga tarvilist hariduspoliitilist tuult pole keegi tiibadesse puhumas. Kõige kahetsusväärsem on aga põhimõtteline hariduspoliitiline pööre, mis seisneb rõhu asetamises koolikohustuse kasvatamisele, selmet muuta meie kool huvitavamaks. Tagasipöördumine eelmise sajandi mõttemallide juurde on tõepoolest kahetsusväärne.

Mul on võimatu uskuda, et midagi muutuks meie hariduses sisuliselt paremaks, kui käskida noortel kauem talumatuks muutunud koolipinki nühkida. Vaba maailm vajab vaba inimest ja lugupidamist ka noorte valikuvabaduse vastu. Mis õigustus on meil nõuda noorelt kolme aastat õpinguid saamaks müüjaks, kui tööandja suudab sama töökoha tagada pärast kahenädalast väljaõpet? Mis õigustus on ülikoolil hädaldada bakalaureusekraadi omandanute madala huvi üle jätkata magistriõppes, kui tööle suunduvad noored on kahe aasta pärast tööturul palju konkurentsivõimelisemad kui nende magistritest kursusekaaslased?

Viimaste aastate hariduspoliitikale tagasivaatavalt on uus haridusstrateegia meie ühine suur saavutus. Selmet valimistuhinas üha uute lubadustega hääli püüda, hariduse edendamise asemel tasuta lõunaid pakkuda või haridusvankrit ümber pöörata, võiksime otsida hariduspoliitilist ühisosa juba kokkulepitu elluviimises.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Hea haridus sünnib elukestvast uudishimust, mitte riiklikust sunnist”

  1. Tiia Võhma ütleb:

    Erukolonel Riho Breivel osutus valituks konkursil Toila Gümnaasiumi direktori ametikohale. Korraga oligi selge, miks jäeti 2013.aasta sügisel jõustunud koolitöötajate kvalifikatsiooninõuete määrusest välja koolidirektorile esitatav pedagoogilise kõrghariduse nõue.
    Kes õpetajaharidusega direktoritest oleks toetanud tollase haridusministri Jaak Aaviksoo nägemust 50 kuni 100 gümnaasiumist, kus õpilaste arv võiks 4000-ni küündida? Vaid üksikud, sest erialased teadmised ja kogemus õpetajana ei oleks lubanud pidada seda mõistlikuks. Mis muud hr Jaak Aaviksool teha jäi, kui juba järeleproovitud ja ennast õigustanud asja – lasta koole juhtima suvalised magistrikraadiga inimesed ja saavutada tasapisi soovitu.
    Seda sai kaitseministrina piirivalvega katsetatud: muidu silmapaistmatud ohvitserid tegid ootamatu tõusu ametiredelil, samal ajal, kui sõjaväelise hariduse ja oma nägemust kaitsta suutvad isiksused jäid suluseisu. Politsei ja piirivalve ühendati nagu nalja teha. Tõsi, nüüd terendab, et templirüütlid on hakanud vabamüürlastele vastu.
    Hr Jaak Aaviksoo kutsub ellu viima kokkulepitut ja taunib hr Jevgeni Ossinovski tegevusetust. Muuhulgas on poliitikud kokku leppinud, et maakonna keskustesse tulevad riigigümnaasiumid. See sarnaneb Nõukogude Venemaa plaaniga jõed Siberis teistpidi voolama panna. Kultuuri ei saa vägisi kohale tuua. Maakonnakeskusteks kujunesid teede ristumiskohad.
    Koole asutas hariduse tähtsust endale teadvustav kogukond ja selle kogukonna elukohaks ei olnud tavaliselt maakonnakeskus. Ning hariduses pole midagi uut, õpilaskesksest õpikeskkonnast kirjutasid 1840-ndatel Konstantin Ušinski, 1930-ndatel Johannes Käis ja viimased veerandsada aastat on sellest väsimatult rääkinud Tiiu Kuurme.
    Väga hea, et hr Jevgeni Ossinovski pole oma tegevuse näitlikustamiseks mingit reformi ette võtnud. Äkki tasuks olemasolevaid kavu muuta ja parendada, seejuures kaasata kasvatusteadlased ja jätta neile otsustusõigus.
    Aga maailmas paistabki praegu olevat putinlike meeste aeg, kes tegutsevad justkui oma rahva hüvanguks, aga enamus tegudest kannavad märki “Vahet ei ole, kas mul on õigus või ei, sündigu Minu tahtmine”.
    Loodan, et aega, mil raviasutuste peaarstidelt meditsiinialast kõrgharidust nõudma ei hakata, ei tule.
    PS! Erukolonel Riho Breivelit pole mul põhjust vaenata, seika kasutasin näitena.
    Tiia Võhma, õpetaja ja erakooli juhataja Narvast

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!