Helgi Ansip kogub aabitsaid, kive ja ilma

Kurtna kooli uue maja 25. sünnipäeval kinkis kooli kunagine õpetaja ja juht Helgi Ansip koolile oma poja Heiki Ernitsa illustreeritud „Lotte aabitsa”, mis just sel sügisel ilmavalgust nägi. See oli kõige uuem eksemplar 49 aastat õpetajaametit pidanud Helgi aabitsakogust, kus on õpikuid mitmes keeles ja meelsuses.

Õpetajaks saamisest ei osanud Helgi eelmise sajandi alguses unistada. Õmblejast ema kasvatas tütart üksi ning ajad olid rasked. Nii pani ema Helgi kergetööstustehnikumi – ehk saab tütrest talle abikäsi õmblemisel. Kui Helgi 1948. aastal tehnikumi lõpetas, polnud parasjagu õmblejaid vaja ja nii sattus ta hoopis algul raamatupoodi ja pärast kohtuarhiivi tööle. Ajalehes silma jäänud kuulutuse peale läks ta aga koos kolleegiga õppima Haapsalu pedagoogilisse kooli kaugõppesse.

Kui 21-aastane konstruktoriks-modellistiks õppinud naine pedagoogilisse kooli dokumente sisse andis, soovitati tal kohe ka kooli tööle minna – olevat kergem õppida. „Kas siis ilma õpetajahariduseta võetakse?” uuris ta tookord. Ja sai vastuseks: võetakse küll. Maakoolides oli 1950. aastail õpetajaid hädasti vaja. Välja pakutud kolmest kohast valis Helgi Ansip Jõelähtme, kus kool asus vanas kirikumõisas ning teisel korrusel oli õpetajale ette nähtud ühetoaline korter.

„Mind pandi 2. klassi õpetajaks, et oleks väheke kergem. Enne esimest tundi küsisin, mis ma nüüd nende lastega teen. Koolijuhataja uuris, kas ma laulda oskan. Seda ma oskasin. Mäletan, et kord lapsena olin emaga kirikus teenistusel. Kui kirikuõpetaja ütles, et nüüd hakkame laulma, läksin mina kõigi ette kirikuõpetaja kõrvale ja hakkasin laulma „Kits, kits, karja …”. Kogudus laulis alguses küll oma ettenähtud laulu, kuid aegamööda jäid kõik vait ja lasid mul oma laulu lõpuni laulda. Nii et laulda ma oskasin ja Jõelähtme koolijuhataja soovitas teha mul kõige esimese tunni just laulutunni, et lastega tuttavaks saada,” meenutab Helgi, kes lõpetas pedagoogilise kooli 1958. aastal ning kümme aastat hiljem omandas Tallinnas kaugõppes ka pedagoogilise kõrghariduse.

Pensionile läks Helgi 70-aastasena Keila koolist, kus ta lisaks õpetajaametile oli seitse aastat ka direktor. Keila perioodi plussina mäletab Helgi, et seal jäi aega ka mõelda. „Kui väikses Kurtna koolis pidin kõike ise tegema, siis Keilas olid mul tublid abilised: õppealajuhataja, pioneerijuht ja majandusjuhataja,” loetleb ta.

Televiisori ja lehmaga koolijuhataja

Kõige soojema tundega meenutab elupõline õpetaja ja koolijuht aga just väikest Kurtna kooli, kus ta töötas 16 aastat. Kui alguses oli koolis 35 last, siis enne kooli sulgemist vaid 8.

„Koolis oli kaks liitklassi 1.–2. ja 3.–4. ning töötas kaks õpetajat. Mina olin üks õpetaja ja ühtlasi ka koolijuht. Need lapsed olid justkui oma lapsed. Väikeses koolis saad teha lastega kõiksugu asju. Kuna minu mees oli pillimees, oli meil koolis orkester, kus lapsed mängisid kitarri ja mandoliine. Ka mina õppisin Tallinnas ülikoolis akordionit mängima, sest tol ajal pidi algklassiõpetaja oskama ise laule saata,” meenutas Helgi, kes on kiindunud ka loodusesse ja matkamisse.

Kurtna uue koolimaja 25. sünnipäeval novembris kinkis Helgi Ansip koolile oma poja illustreeritud „Lotte aabitsa”, mis sel sügisel ilmavalgust nägi.

Kümme aastat järjest võttis Kurtna kool ainsa algkoolina osa üle-eestilisest „Sädeme” matkavõistlusest: matkati, koostati albumeid ning igal aastal saadi ka auhind. Helgi meenutab algklassilastega tehtud viiepäevast paadimatka Kurtnast Keilasse ja jalgsimatka Varbolasse ning Jõelähtme kooli lastega korraldatud seitsmepäevast matka Narva, sealt Peipsi äärt pidi Mustveesse, edasi Tartusse ja lõpuks Kambjasse.

„Matkal õppisin lapsi hästi tundma. Just seal sain aru, et autasustamisega peab olema ettevaatlik: kunagi ei tohi vaid ühele lapsele auhinda anda, kõik peavad midagi saama, kas või pisikese asja. Mida aeg edasi ja mida rohkem peresid endale auto sai, seda vähem tahtsid lapsed aga matkama tulla,” tõdeb Helgi, kelle sõnul polnud 1960. aastal, mil ta Kurtnasse koolijuhiks läks, seal mitte kellelgi autot peale kolhoosiesimehe. „Kaugemates külades polnud isegi elektrit.” Küll oli Helgi esimene, kel oli televiisor, mida naabritega ühiselt vaadati. Ja lehm oli koolijuhil ka. Helgi kinnitab, et üks lehm elatas tol ajal pere ära. Kodus tehti võid, kohupiima ja koort. Ülejäänud piima, 25 liitrit, viis kooliõpetaja ülepäeviti enne tundide algust kelgu või jalgrattaga lauda juurde.

Kuigi kooliõpetaja oli 1960. aastail koos lehma, lammaste, kanade, kasside ja suure aiaga ka talupidaja, siis raske see Helgi hinnangul ei olnud. „Suvi oli ju pikalt vaba, elamine ja küte priid ning toit omast käest või kolhoosist võtta. Usun, et mu pojale tuli kasuks rahulik maakohas kasvamine,” tõdes ta. Õpetajal oli tollal suvel iga kolmapäev aiatööpäev, mil tuli juhendada õpilaste aiatöö praktikumi, mis oli kooliprogrammi kohustuslik osa.

„Igal aastal tegime katseid: panime näiteks maha eri suuruses kartuleid ja poolikud või neljaks lõigatud mugulad. Selgus, et kui seemnekartul on väike, saad ka sügisel väikesed mugulad. Suur poolik või neljandik mugulat kasvatab aga sama suured mugulad kui terve suur kartul,” rääkis Helgi, kelle sõnul läks üks suhkruhernekatse ka nurja. „Üks poiss võttis herned salaja üles, pesi puhtaks ja sõi ära.”

Lotte vanaema aabitsakogu

Esimesed kaks aabitsat leidis Helgi vanapaberi seest, lapsed olid selle kooli toonud. „Ei raatsinud ära visata,” meenutas ta kogumise algust. Sel venekeelsel aabitsal puuduvad nii tiitel- kui ka viimased lehed, nii et väljaandmise aasta pole teada. Eriliseks teevad selle raamatu aga viipemärgid – kirjutatud on see kurtidele.

Päris eestiaegset aabitsat staažika õpetaja kogusse sattunud pole, on aga sõja ajal välja antud Eesti Vabariigi aegse kooliuuendusliikumise juhi Jo­han­nes Käisi aabits „Esimesed vaod”. Kuna teos ilmus juba Nõukogude pe­rioodil, on seal sees ka lehekülg Le­nini ja Staliniga.

Kuigi Helgi sõnutsi ei ole ta kirglik aabitsakoguja, on ajapikku tema kätte jõudnud oma paarkümmend aabitsat nii eesti, läti, leedu, vene, soome, rootsi kui ka viipekeeles.

Eesti- ja venekeelsete aabitsate kõrval on Helgi kogus läti-, leedu-, soome- ja rootsikeelsed aabitsad. Mõned mustvalged, teised värvilised, nii, nagu ajad ja olud parasjagu võimaldasid. Kõige südamelähedasemaks peab Helgi Alttoa ja Raigna 1958. aastal ilmunud kollaste kaantega aabitsat, mille järgi ta ise koolis lapsi lugema õpetas. See Silvi Väljali illustreeritud aabits võitis omal ajal Brüsseli maailmanäitusel hõbemedali.

„Kord õpetasin lastele s-tähte ning tunnis olid praktikandid. Näitasin lastele pilti, kus orav oli riputanud puu peale seened. Rääkisin lastele, et meie sööme seeni, ning küsisin, kes söövad aga kõiki seeni. Üks arglik poiss, kes muidu kunagi ei julgenud vastata, tõstis seekord käe ja ütles: venelased.”

Viimane kogusse ilmunud lugemaõppimise raamat on Helgi enda poja, Lotte isa Heiki Ernitsa illustreeritud “Lotte aabits”, mis sel sügisel pilootprojektina kaheksas Eesti koolis juba kasutusele on võetud. Kuidas Heiki lugemise selgeks sai, sellest Helgil eredaid mälestusi ei ole. „Ta ei hakanud küll varakult lugema, kuid selle eest loeb minu lastest ja lapselastest nüüd kõige rohkem,” tähendab ta, lisades: „joonistas Heiki aga kooliajal palju, mulle tuldi kaebama, et kõik õpikud joonistas tunnis täis.”

Omatehtud aabitsad

Kuidas Helgi ise lugema õppis, on talle aga meelde jäänud.

„Kuigi mu ema oli saanud vaid neli klassi koolis käia, haris ta end kogu elu raamatuid lugedes. Talle oli oluline, et saaksin Tallinnas Laia tänava kooli, mis oli parema mainega kui kodulähedane kool. Kooli sissesaamisel olid aga katsed ja pidin oskama seal lugeda,” meenutab Helgi. „See oli jõulupühade ajal, kui ema veeris „iiiiii-ssss-aa” ja mina ütlesin: „Hobune vist.” Selle peale sai ema kurjaks ja võttis kuuseoksa, et mulle eluks ajaks meelde jääks: enne ole vait, kui ütled valesti.”

ˇEestikeelseid aabitsaid on ilmunud poolesaja ringis, aga kõige rohkem innustab lugema oma vanaema tehtud raamat. Vanaema Helgi kirjutatud ja lapselaps Sandri joonistatud ühe loo aabits „Silk ja välk”.

Et lapselastel lugemaõppimine kergemalt ja lõbusamalt läheks, tegi Helgi neile ise aabitsaid. Näiteks „Kassiaabitsas” on lisaks tähtedele kleebitud pildid, millel mõni osa liigub: keelt näitav ahv, põõsa alt välja tulev hiir või munas peituv tibu. Raamatud koostas vanaema vastavalt laste iseloomule ja huvidele. Näiteks tüdrukutele on ta koostanud lünktekstiga lilleraamatuid, kus laps loeb lause ja peab lünka õige sõna leidma.

„Sander ei tahtnud kuidagi lugeda. Temaga tegime siis kauba, et mina kirjutan talle luuletuse, kui tema ütleb mulle pealkirja ja joonistab luuletuse kõrvale pildi,” kirjeldab Helgi tegevust, mille tulemusel valmis iga päev üks trükitähtedega luuletuseraamat. Ja uudishimu pani poisi lugema, sest ta tahtis teada saada, mida vanaema sinna raamatusse tema idee järgi kirjutas. Sandri ja vanaema tandemil valmis raamatuid kõiksugustest asjadest: näiteks lugu sellest, kuidas kahvel noale külla läks või kuidas välk ja silk kemplevad.

„Silk ja välk”, luges ja joonistas Sander, idee Sander; kirjutas vanaema. Raamat algas nõnda:

„Tere, väike silk,

oota, silmapilk.

Välk on sinu ees.

Kas oled julge mees?”

Lisaks lugemaõppimise raamatutele on Helgi koostanud fotodega raamatuid ja vihikuid lapselaste vahvatest ütlemistest.

Vanaema: „Ära neid seeni võta, need on mürgised, need on kärbseseened.”

Kolmeaastane Sander: „Ma võtan ainult ühe, teised jäävad kõik kärbestele.”

…..

Vanaema: „Mis sa seal jahvatad niimoodi, kommid saavad ju kõik otsa!”

Sander: „ Kui on otsas, siis ongi mure murtud.”

Vihmakuulutaja kivi

Peale aabitsate kogub Helgi veel kruuse ja kive, mida ta on toonud kaasa reisidelt. Kui eestlased hakkasid Soome telekanaleid vaatama, said nad aimu sellest, kuidas välismaal elatakse. Helgil tekkis tahtmine minna ja ise järele vaadata, kuidas see elu seal on. Mitte mõnes sotsialistlikus riigis, vaid päris välismaal, kapitalistlikus riigis.

Nii esitas ta kolm aastat järjest avaldusi, kuid reisima ei pääsenud. Siis võttis Helgi aastatega kogunenud aukirjad ning läks haridusosakonda ja partei keskkomiteesse. „Mina ei ole neid aukirju küsinud, aga teie olete need mulle andnud. Nüüd küsin mina teilt ainult ühte asja – reisi,” ütles ta seal. Järgmisel aastal lubati Helgi reisile, millest tol ajal keegi isegi unistada ei osanud: Maroko, Itaalia, Malta, Kanaari saared, Hispaania … – kokku seitse riiki.

Selle tiitel- ja lõpulehtedeta viipekeele aabitsa leidis Helgi vanapaberi hulgast, mille lapsed kooli tõid. Fotod: Victoria Parmas

„Malta oli kõige huvitavam. Vanasti polnud Maltal üldse mulda ja siis oli kõige suurem kink saarele kotitäis mulda,” meenutas Helgi, kes 60-aastasena otsustas, et sünnipäeva pidamise asemel läheb ta igal aastal oma sünnipäeval hoopis reisile. Viimase reisi tegi uudishimulik naine 80-aastasena Gotlandile. Kahju on tal sellest, et Norras jäi käimata.

Paarkümmend läbi käidud riiki tähendavad aga tervet hulka kive, millest igaüks mõnd maad meenutab. Talvel on Helgi reisikivid toas kastis, suvel aga aias laiali. Kaks ilmaennustuse kivi on alati trepi kõrval katuse all.

„Hakkasin tähele panema, et üks neist kividest muutub vahel märjaks ja siis läheb ilm peagi vihmale. Nii ongi see kivi mul vihmakuulutaja eest,” rääkis Helgi, kelle üks hobi on ilmavaatlused. „Panen ajaviiteks kirja ja vaatan, mis vanarahvas ütleb. Vahel läheb ikka täppi ka. Näiteks alati tuleb aprilli lõpus või mai alul soojalaine ning oktoobris vananaistesuvi. Ja selle olen ka järele proovinud, et kuusk raiu noorel kuul, siis ei kuku okkad ära. Sel aastal on noor kuu üsna hilja, alles 21. detsembril.”

Kui meie kutsume lumeta jõule mustadeks jõuludeks, siis rootsi keelt mõistva Helgi sõnul on rootslastel väljend „rohelised jõulud”. Rohelisi jõule!