Kaadrid otsustavad endiselt kõik

Saku gümnaasiumis arutleti õpilaste korraldatud foorumil Eesti hariduse oleviku ja tuleviku üle. Ning tõdeti: hariduse kvaliteedi tuntud mõõdupuude, PISA testide ja õpilaste koolirõõmu kõrval leidub kolmaski – meil on ainult 14 protsenti õnnelikke õpetajaid.

Saku gümnaasium tähistas 26. novembril kodanikupäeva foorumiga „Quo vadis, Eesti hariduspoliitika?”. Kodanikupäeval peetavad foorumid on Sakus saanud koolitraditsiooniks. Tegemist on õpilaste endi algatatud ja korraldatud üritusega, mis tänavu toimus juba neljandat korda. Õpilased valivad arutlusteema, valmistavad ette küsimused ja juhivad ettevõtmist. Foorumil osaleb kogu gümnaasiumiaste.

Esimesel aastal vahetati mõtteid teemal, mida tähendab olla Eesti kodanik, teisel aastal arutati, kas Eesti on heaoluriik, eelmisel aastal mõtiskleti, milline on Eesti 20 aasta pärast. Tänavused külalisesinejad olid haridusteemale kohaselt haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna peaekspert Kersti Kivirüüt, Epp Adler MTÜ-st HeadEst, Saku abivallavanem haridus-, kultuuri- ja sotsiaalhoolekande alal Andi Einaste ning Harju maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna juhataja Maris Liiders.

Üritus algas virgutava tutvumismänguga: kõik see aulatäis rahvast suundus korraldajate palvel fuajeesse, võttis eesnimede järgi tähestiku järjekorras rivvi ja ütles vasakpoolsele naabrile midagi ilusat. Sellega saadi päris kiiresti hakkama.

Iga osaleja leidis toolilt Urmas Nemvaltsi humoorikate piltidega infokaardi, millelt võis näha, milline on ja mida teeb hea kodanik. Moderaatorineiu soovitas kaarti hoolega lugeda ning infot sõbraga jagada: „Võite kaardile margi peale kleepida ja sõbrale saata. Ühiskonnaõpetuse õpetaja ilmselt küsib selle kohta.”

Vestlusringis avaldatud arvamused Eesti hariduse oleviku ja tuleviku kohta olid mõnigi kord valusalt avameelsed. Probleemi lahendamine algab ikka probleemi teadvustamisest.

Kui heal tasemel on teie arvates Eesti haridussüsteem?

Kersti Kivirüüt: Oleneb, millega headust mõõta. Hariduspoliitika kujundajana vajan selleks teaduslikku tõestust või konkreetset mehhanismi. Üheks tänuväärseks mõõdupuuks on PISA testid. Nende järgi on meil maailma mastaabis muljetavaldavad akadeemilised tulemused, näiteks loodusteadustes oleme teistele eeskujuks, aga samast selgub, et Eesti õpilane on suhteliselt õnnetu. Võib-olla oleks meil vaja arendada koolikultuuri, toimetulekut stressiga. Stress on noorte hulgas ilmselgelt suur. Kurb statistika väidab, et noorte hulgas on palju enesetappe ja enesetapukatseid.

Epp Adler: Olen käinud paljudes koolides ja tundnud mõnel pool täielikku energiatust. Rõõmu on koolis liiga vähe.

Andi Einaste: Üks asi on PISA testid, teine õpilaste stress. On ka kolmas asi – Haridusportaal.ee konverentsil öeldi, et meil on ainult 14 protsenti õnnelikke õpetajaid. Noored on meie tulevik, aga neid vormivad tänased täiskasvanud. Kui klassi ees seisab õpetaja, kes ei naudi oma tööd, kes ei tea hommikul tööle tulles, kas ta õhtul ka koju läheb, siis on, mida mõelda.

Maris Liiders: Akadeemiliste tulemuste põhjal tahaks öelda, et Eesti haridussüsteemil pole häda midagi. Meie noored löövad igal pool maailmas läbi. Eesti koolist saadakse head ja süstemaatilised baasteadmised. Ma arvan, et teie, kes te siin saalis olete (pean silmas õpilasi), olete praegu ühed targemad inimesed kogu maailmas. Öeldakse ju, et kõige targem inimene on keskkoolilõpetaja.

Millisena näete Eesti haridussüsteemi kümne aasta pärast?

Kersti Kivirüüt: Meil on praegu laual Eesti elukestva õppe strateegia, kus planeerime tegevust aastaks 2020. Enda töölauale vaadates tahaks, et 2020. aastal oleks 90 protsendil koolidest toimiv õpilasesindus. Mul on hea meel näha, et Saku gümnaasiumis on õpilased aktiivselt kaasatud, ja paistab, et see ongi siin normiks. Soovin, et igas põhikoolis oleks aastaks 2020 rakendunud väärtuspõhine kiusamisvastane programm.

Arvan, et süsteem tervikuna jääb samaks. Laps läheb ikka seitsmeaastaselt kooli, kus on algklassid, põhikooli- ja gümnaasiumiaste. Aga loodan, et kümne aasta pärast on paranenud süsteemi kvaliteet, eriti õpilaste kaasatus ja koolikultuur. Õpilased pole enam nii õnnetud. Võtame selle eesmärgiks.

Epp Adler: Loodan, et see muutus toimub kohe, mitte kümne aasta jooksul. Koolides käies tundub, et sealne elutus ja tuimus on juba kriitiline. Noortega töötades näen, et see „materjal” on väga väärtuslik ja kvaliteetne, nii nagu ka PISA testid näitavad. Aga kahjuks võidakse väärt aines lihtsalt ära raisata, ka noored ise raiskavad ennast. Neile pole õpetatud, kuidas enda väärtuslikku materjali kasutada.

Oluline pole süsteemi, vaid hoiaku muutmine. Praegu on õpilane Eesti koolisüsteemis objekt, kelle kallal toimetatakse ja kelle sisse topitakse teadmisi. Tulemus on, et õpilasest lastakse energia välja ja tuli tema silmis ei põle. Loodan, et õpilane muutub Eesti haridussüsteemis subjektiks. Et kasvav inimene on väärtuslik.

Süsteem peaks energiat andma, mitte võtma. Kool peaks olema inspireeriv koht. Kahjuks on paljudelt Eesti noortelt, kes lähevad teistesse riikidesse õppima, esimene tagasiside, et enam ei ole neil koolis igav.

Tundub, et praegu käiakse Eesti koolis lihtsalt istumas. See õpetab kahjuks valetamist ja varastamist enda arvelt. Koolis raisatakse oma aega. Kui õpilastel on igav, on ka õpetajal igav.

Mind häirib kohutavalt, et Eesti koolisüsteemis nimetatakse õpilasi lasteks. Ükski pedagoog ei tohiks suhtuda õpilastesse kui lastesse. 15–18-aastane inimene ei ole enam laps, ükskõik, kui nunnu ta välja näeb.

Ja veel üks väike, aga oluline asi: vahet pole, kui rõõmus sa hommikul kooli minnes oled. Kui sulle seal tere ei öelda, siis oled esimese kahe minutiga energiast tühi.

Andi Einaste: Nõus. Kooli läheb laps, aga kooli lõpetab nooruk. Loodan, et oleme kümne aasta pärast jõudnud nii kaugele, et näeme iga noort isiksusena.

Maris Liiders: Maavalitsuse üks ülesanne on järelevalve haridusasutuste üle. Ministeerium on meie prioriteediks pannud jälgida iga lapse toetamist koolis. Kui Saku koolis on üle 950 õpilase, siis kui palju teil õpetajaid on? 70, öeldakse saalist. Jagage ära, kas õpetaja jõuab iga last toetada.

Haridus on ala, mis puudutab kõiki inimesi. Kõik teavad, kas see on hea või halb ja igaühel on selle kohta sõna sekka öelda. Meilgi siin saalis on vaated natuke erinevad. Selles oleme ühel meelel, et midagi tuleb meie koolisüsteemis muuta. Selle üle arutletakse kõikjal maailmas, aga mida ja kuidas muuta, ei teata.

Muutused, mis kinnistuksid, leiavad hariduses aset üsna pika aja jooksul. Võime küll kasutada palju digitaalseid õppevahendeid, aga see, mida annab silmast silma suhtlemine targa inimesega – sest õpetajad on ju targad inimesed –, on asendamatu.

Nagu Venemaal öeldi: kaadrid otsustavad kõik. Ma arvan, et ka kümne aasta pärast on koolimajad, õpetajad ja õpilased. Kindlasti tuleb hariduses muudatusi, aga õpetaja ja õpilase vahetu kontakt, inimeselt inimesele suhe ei tohi kaduda.

—

KODANIKUPÄEV

Kodanikupäev on ellu kutsutud kodanikuuhkuse tõstmiseks. Samal kuupäeval, 26. novembril 1918. aastal andis maapäev välja määruse Eesti kodakondsuse kohta. Alates 1999. aastast on sel päeval tunnustatud tublimaid kodanikke ning mõtiskletud inimese ja riigi teemadel.