Kaardistamas teekonda Austraaliast kosmosesse

12. dets. 2014 Madli Leikop ajakirjanik - Kommenteeri artiklit

Kui AS Regio kosmosetehnoloogiate spetsialist ja projektijuht Aire Olesk Tartu ülikoolis geograafiat õppis, tekkis tal suur huvi Austraalia vastu – nii maa kauguse kui ka erilise looduse pärast. Õpinguid Austraalias aitas rahastada Skype’i stipendium.

Aire õppis ja töötas Sydneys 2008–2011, kaitses New South Walesi ülikoolis geodeesia ja ruumiliste infosüsteemide erialal teadusmagistri kraadi ning naasis Eestisse inseneriharidusega. Praegu õpib ta Tartu ülikoolis füüsika doktorantuuris.

„Bakalaureuseõppe ajal töötasin Regios, kogusin välitöödel ruumiandmeid navigeeritavate kaartide loomiseks. Hiljem tegin sama tööd ka Google Street View’ rakenduse tarbeks. Sydneys töötasin Austraalia ja Uus-Meremaa suurimas digitaalkaardiandmeid tootvas ettevõttes Sensis geoinformaatikuna, luues GPS-navigatsiooniseadmete kaarte ja uuendades kaardiandmeid, näiteks Google Mapsi rakenduse tarbeks. Tööst ja koolist vabal ajal töötasin Sydney ratsaspordikeskuses ratsutamistreenerina,” meenutab ta.

Kuidas te Skype’i stipendiumini jõudsite? Ja miks just Austraalia, küllap sai geodeesiat ja ruumilisi infosüsteeme Euroopaski õppida?

Olen alati tahtnud end proovile panna ja Austraaliasse minek tundus ideaalse võimalusena. Geograafiat õppides tekkis mul suur huvi selle kauge maa vastu, just sealse looduse pärast. Uurisin välja, et New South Walesi ülikoolis tegutseb maailmatasemel satelliitnavigatsiooni tehnoloogia ja rakenduste töögrupp. Alguses käisin vaid loengutes, kuid siis kutsus üks töögrupi professor mind oma uurimisrühma, mis oli meeldiv üllatus. Pärast seda muutus mu elus palju.

Austraalias õppida on väga kallis (umbes 13 000 eurot semestri eest), kuid stipendiumite abiga sai see siiski võimalikuks. Esimesel aastal aitas mind SA Archimedese Kristjan Jaagu stipendium, teisel aastal otsustasin, et Skype’i stipendium sobib minu valdkonnaga hästi. Mul oli väga palju õnne, et suutsin kõik neli semestrit rahaga katta. Alguses ei julgenudki teiseks aastaks plaane teha, aga erialase töö leidmine, sealsesse töögruppi võtmine aitas Skype’i stipendiumi saamisele kaasa. Huvitav oli, et kogu taotlusprotsess käis internetis, näiteks intervjuu toimus Skype’is.

Õpinguid toetasid lahkelt Jõgeva vald ja AS Regio. Sellegipoolest käisin tööl ka nädalavahetustel, et ots otsaga kokku tulla. Kindlasti oli see mu elu katsumusterohkeim, aga ka põnevaim aeg ning tasus ennast kogemuste mõttes kuhjaga ära.

Magistritöö valdkond oli kolme­dimensioonilise fotorealistliku linna­mudeli loomine ja positsioneerimine. Palun rääkige sellest lähemalt.

Minu töö eesmärk oli töötada välja alternatiivne navigeerimisrakendus, mida saaks kasutada nii siseruumides kui ka linnatänavatel. Idee tuli sellest, et GPS toas ei tööta ja et hädaolukordade puhul või näiteks kaubanduskeskustes oleks võimalik oma täpset asukohta määrata. Suurlinnades varjutavad GPS-signaali kõrghooned ning seal aitaks see rakendus autonavigatsiooni täpsustada.

Kõigepealt tuli luua fotodel tuginev linnamudel, kus pildi pikslitel on küljes 3D-koordinaadid. Edasi töötasin välja programmi, mis kasutab mobiiltelefoni kaameraga tehtud pilte ning leiab pildisobitusalgoritmide abil fotorealistliku linnamudeli andmebaasist neile sobiva vaste. Selle tulemusel saab pildi teinud kaamera asukohta määrata kuni kümnesentimeetrise täpsusega. See teeb võimalikuks fotode abil navigeerimise nii majas kui ka õues.

Magistriõpingud olid uurimistööpõhised. Kahe aastaga kirjutasin ligi 200-leheküljelise ingliskeelse lõputöö, mis vastas peaaegu doktoritöö tasemele. Austraalias ei kaitsta magistritöid komisjoni ees, vaid töö saadetakse kahele komisjoni valitud professorile mõnda välisriigi ülikooli. Enne töö trükkiminekut tuleb tagasiside põhjal teha kõik parandused, kuni töö on A-vääriline, seega hinnet ei panda. Kogu protsess kuni lõputöö trükkimiseni võttis ligi aasta, kokku olin Austraalias kolm aastat.

Millised olid õpingud Austraalias võrreldes kõrgkooliõpingutega Eestis?

Seal läbitakse semestris vähe aineid, tavaliselt kolm-neli. Õppejõudude ja tudengite suhtlus oli oluliselt intensiivsem kui meil ning suur osa loengust tugines aruteludel, et tudengid kujundaksid välja oma arvamuse ning oleksid enesekindlamad. Inseneritudengina oli huvitav kirjutada iganädalasi esseesid tehnoloogia ja selle tuleviku teemadel. Tavalised olid ka iganädalased kontrolltööd.

Kuigi loengukursust võttis vaid 25 tudengit, tehti eksameid ruumipuuduse tõttu suurtes saalides, kus üheaegselt alustas kirjutamist umbes tuhat tudengit. Eredaim mälestus on masseksamist, mis toimus ülikoolilinnaku kõrval hobuste võidusõiduraja ääres pealtvaatajate hoones. Nii sai eksami ajal suurel rohelisel muruplatsil kihutavaid hobuseid jälgida.

Magistritasemel n-ö oma kursuse tunnet ei tekkinud, sest ühiseid aineid oli vähe. See-eest korraldas instituut pidevalt ühiseid grillipidusid kooli murul, kus osalesid ka kõik õppejõud.

Austraallasi endid oli teaduse tegemise juures vähe, sest kohalikud läksid tavaliselt juba pärast bakalaureusetööde kaitsmist tasuvale tööle. Lisaks saab kohaliku bakalaureusekraadiga astuda otse doktorantuuri, seega sooritasid magistriõpinguid vaid üksikud välismaalased. Olin osakonnas üks väheseid eurooplasi, peamiselt olid tudengid Ida- ja Kagu-Aasiast või Lähis-Idast.

Igapäevane tudengielu oli mõnus, sest ülikoolilinnak oli suur, kuid kompaktne, asetsedes omaette funktsioneeriva kvartalina ilusa Coogee ranna ääres. Loengute vahel sai käia tudengitele mõeldud söögikohtades, kohvikutes, poodides või raamatukogus. Lisaks võis ühineda arvukate spordiklubidega, töötada vabatahtlikuna kohalikus mahekaupade poes või käia ülikooli restoranides ja pubides ning õhtuti kontsertidel. Suved olid palavad ja siis leiti jahutust lähedal asuvatest randadest. Talved olid see-eest jahedad ja soojustamata majades tuli tihti villased sokid jalga tõmmata ning elektriradiaatori lähedusse hoida.

Ülikool, kus õpib ligi 40 000 inimest 130 riigist, muudab tolerantsemaks. Jagasin ka elukohta eri rahvusest inimestega, kellega koos juhtus palju värvikaid lugusid.

Missugune oli nende õpinguaastate suurim õppetund?

Suurim õppetund oli teha koostööd eri rahvusest ja taustaga inimestega ning leida tasand, kus tekib efektiivne suhtlus ja teineteisemõistmine. Õppisin ka seda, et kui on soov kindla eesmärgi nimel kuhugi jõuda, tasub lähtuda sisetundest ning mitte tunda hirmu suurte ja pealtnäha kättesaamatute asjade ees.

Sealsete inimeste sõbralikkus ja jutukus on nakkav, muutusin ka ise palju avatumaks ja sallivamaks. Üks eesmärk oli teada saada, kuidas muutub eemal olles suhe Eestiga. Mida kauem ära olin, seda rohkem hakkasin kodumaad hindama ning pean Eestit ka nüüd, pärast mitmes välisriigis elamist, kõige paremaks kohaks, kus olla. Eestis on eneseteostus- ja arenguvõimalus hoopis teistsugune kui välismaal, kuid kõik sõltub inimesest. Mulle tundub, et suudan oma tegevust Eestis paremini mõtestada. Kaugel olles saab ruttu selgeks, mis on asjad, mida Eesti puhul kõrgelt väärtustada tasub ja mida mujalt ei leia. Kaob illusioon, et mujal ootab ees paradiis või et rohi on kuskil rohelisem. Igal riigil on oma head küljed ja oma mured.

Kuidas mõjutas võimalus Austraalias õppida teie edasist karjääri?

Geoinformaatikuna sain Sydneys tööle juba esimese poole aasta jooksul, seda tänu kogemusele Regios, kus bakalaureusekraadi tehes Baltikumis autoga ringi sõitsin ja teid kaardistasin.

Enne Austraaliasse minekut unistasin Sensise firmas töötamisest. Kuna intervjuud toimusid agentuuride vahendusel, sain alles hiljem teada, et mu soov oli täitunud. Õnneks pakkus Sensis võimalust töötada ka õhtuses vahetuses ning nii sain töö ja kooli ühitada. Töö kestis kella 16-st südaööni, nii sain rattaga mööda peatänavaid koju sõites osa ka Sydney vilkast ööelust. Nädalavahetustel tegelesin hobiga – töötasin koolisõidutreenerina Sydney kesklinna lähedal ratsaspordikeskuses. Nii oli mul võimalus ka spordiga tegelda ja vabal ajal suures pargis ratsutamas ning lõõgastumas käia.

Välismaal töötamise ja õppimise kogemusi hinnatakse Eestis kõrgelt. Tulin Austraaliast värskete ideede ja uute oskustega. Laiem silmaring ja uued teadmised satelliiditehnoloogia vallas olid suureks abiks ka mu uues töökohas Regios, kus asusin juhtima Euroopa kosmoseagentuuriga koostöös tehtavaid teadus- ja arendusprojekte. Seal tekkis veelgi suurem huvi kosmosetehnoloogia vastu, mis viis mind doktorantuuri ning andis võimaluse minna aastaks praktikale Euroopa kosmoseagentuuri (ESA). Itaalias asuvas ESA Maa kaugseire keskuses (ESRIN) sain töötada koos kaugseire tippspetsialistidega ja näha, kuidas seda suurt rahvusvahelist organisatsiooni juhitakse.

Kuigi erialad, mida olen õppinud, tunduvad erinevad, on neil palju ühisjooni. Kõik mu senised tegemised on seotud satelliitide, kaartide ja pildistamisega. Geograafia, inseneriteadused ja füüsika täiendavad siin üksteist. Algul olin kosmosega seotud vaid nii palju, et kasutasin kaardistamisel GPS-signaali ja pildistasin Google Street View’ tehnoloogia abil teid. Austraalias õppisin, kuidas satelliidid töötavad, ning palju teisi alternatiivseid asukohamääramise võimalusi, millega kaarte ja nende abil navigeerimist täpsemaks muuta.

Mu doktoritöö on seotud radarkaugseire satelliitidega, arendan tehisava-radari (inglise keeles SAR – Synthetic Aperture Radar) rakendusi ja kaardistan keskkonnamuutusi. Geoinformaatika ja kaardistamine on endiselt mu töö osa, kuid pildid tulevad nüüd kosmosest, mitte välitöö autost. Uurimistöö raames otsin võimalusi kosmosest metsa kõrguse kaardistamiseks ja esmased tulemused on paljulubavad – metsa kõrguse hinnang kuni meetrise täpsusega. Mu õpinguid Tartu ülikoolis toetab SA Archimedes Dora stipendiumiga, eesmärgiks ülikoolide ja ettevõtete teadusalane koostöö. Teadustöö tulemusi rakendan Regios, kus töötan välja uuenduslikke satelliitseire rakendusi.

Skype’i stipendium

Kui Aire Olesk Skype’i stipendiumi toel Sydneys õpinguid alustas, andis stipendiumi välja Eesti infotehnoloogia sihtasutus koostöös Skype’iga. Nüüd on muutunud asutuse nimi – stipendiumi annab välja IT Akadeemia koostöös Skype’iga –, kuid sisu on sama: toetada IKT ja sellega seotud erialade tudengite õpinguid välismaal, et rahvusvaheline kogemus ja parimad tehnoloogiakogemused jõuaksid Eestisse. IT Akadeemia programmi haldab hariduse infotehnoloogia sihtasutus.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!