Kannatuse katkemisest ehk Ühe lapsevanema arvamus Lähte ühisgümnaasiumi algklasside õppehoone „haisu” probleemist
Probleem sai alguse 2012. aastal Lähte ühisgümnaasiumi uue algklasside õppehoone valmimisega ega ole tegelikult „haisus” või „ebameeldivas lõhnas”, nagu seda ajakirjanduses korduvalt kajastatud on, vaid ehituspraagi tagajärjel tekkinud keemilises reaktsioonis koolihoone põrandakatete all, mille tulemusena lenduvad õhus terviseprobleeme tekitavad kemikaalid.
Kooliruumides viibimine on põhjustanud ebamugavustunnet nii lastel kui ka täiskasvanutel (väsimus, punetavad silmad, kipitus kurgus ja ninas, peavalu) ning tinginud laste tõsiseid tervisehäireid (astma ja seletamatud nahalööbed). Ligi kaks aastat on lapsevanemad püüdnud ametnikele selgitada, et olukord nõuab viivitamatut lahendamist. Kooli- ja vallajuht probleemi ei näe, nemad nimetavad olukorda „emotsioonide pinnalt kerkinuks” ning peavad laste tervisemuresid lastevanemate psüühika tuletiseks. Jah, praeguseks on emotsioonid tõepoolest õhus – lapsevanemate jõuetus, väsimus ja pahameel kasvavad pöördvõrdeliselt ametnike hoolimatuse, küündimatuse ja arrogantsusega. Lähte ühisgümnaasiumi juhtum on läinud lootusetult haisema.
Lapsevanemaid häirivad üksikasjad probleemi senisel käsitlemisel
Lastevanemate infokoosolekul (toimus Lähte ühisgümnaasiumis 14.11) kaitsesid lastevanemate seisukohti hoone nõuetele mittevastamisest teaduspõhiselt Tallinna tehnikaülikooli ja Tartu ülikooli teadlased, kes ei pea koolihoonet ohutuks. Kuid terviseamet on oma otsuse teinud. Nende sõnul ei ületa õhus lenduvate kemikaalide sisaldus piirnorme. Eestis vastavaid piirnorme kehtestatud pole, seega tuli aluseks võtta mõnes teises Euroopa riigis kehtestatud soovituslikud piirnormid. Nimetatud koosolekul väitis terviseameti esindaja, et aluseks võeti Saksamaa piirnormid. Mõni päev pärast koosolekut e-kooli kaudu edastatud teatises väidetakse, et lähtuti Itaalia ja Soome soovituslikest piirnormidest. Üksikasjades selgusele jõudmata jõuti selgusele, et ohtlike ainete sisaldus kooliõhus on normi piires. NB! Seda vaid juhul, kui sundventilatsioon töötab täisvõimsusel. Ohuplaani ventilatsioonirikke või elektrikatkestuste puhuks pole.
Euroopa mastaabis ei ole Lähte juhtum pretsedenditu. Paraku ilmnes eespool mainitud koosolekul tõsiasi, et terviseameti ametnikud ei ole vaevunud läbi töötama olemasolevat teaduskirjandust ning kasutama mujal maailmas aset leidnud juhtumite kogemusi. Rääkimata otseste kontaktide loomisest teadustööde autoritega, tegemaks nendega koostööd meil tekkinud probleemistiku adekvaatse hindamise nimel. Oleks ju elementaarne võtta ühendust teadjamatega, kui endal igasugused kogemused puuduvad. Terviseameti senised meetmed probleemi lahendamisel piirdusid koolijuhi ja kooli haldaja otsustuste äraootamise ning ohtlike kemikaalide sisalduse korduvate mõõtmistega kooliruumide õhus. Milleks meile mõõtmistulemused, kui me ei oska tulemuspõhiselt ohtu hinnata ega pea vajalikuks potentsiaalse ohu ennetavat kõrvaldamist? Jah, Eesti riigis on Lähte kooli juhtum loonud pretsedendi ja just see asjaolu annabki terviseametnikele kindlameelsuse väita, et terviseameti enda aluseks võetud piirnormide kohaselt laste tervisele ohtu pole, sest tervist kahjustavate ühendite sisaldus õhus ei ületa piirnorme. Kuigi kogemused ju puuduvad! See asjaolu annab kohaliku omavalitsuse juhtidele omakorda võimaluse terviseametit survestada ning kasutada lapsevanemaid veenda püüdes argumendina terviseameti konstateeringut, et kuigi Tallinna tehnikaülikooli materjaliuuringute teaduskeskuse tehtud uuringud näitasid hoone ehituspraagist tulenevalt seitsme ärritava keemilise ühendi sisaldust koolikeskkonnas, ei ole Tallinna tehnikaülikooli uuringud lõpptulemusena võrreldavad terviseameti enda teostatud uuringute tulemustega, kuna tegeldi eri uurimisobjektidega. Üks võttis proovid õppehoone põrandast, teine õhust. Täpselt nii absurdne see lugu ongi, sest ilmneb, et põrand ja õhk eksisteerivad teineteisest sõltumata, kes teab missugustes sfäärides, aga igatahes mitte ühes lasteasutuses.
Koostöövalmidust terviseameti ametnikud Eesti oma teadlastega üles ei näita. Kohaliku omavalitsuse juht elimineerib teadlaste seisukohad sootuks, väites, et probleemi lahendamine on omavalitsuse otsustuspädevuses ning omavalitsus on otsustanud probleemile lahendusi otsida koos terviseametiga. Kuid terviseameti seisukoht on, et kooli sisekliima ei põhjusta lastele terviseriske – probleem puudub! Mida ja kuidas härrased ja prouad sellisel juhul lahendavad? Postimees avaldab 15.11 artikli pealkirjaga „Probleemset Lähte koolimaja ootab ehitusekspertiis”, kahjuks ei kajastata artiklis seda, kuidas lapsevanemate infokoosolekul ehitusekspertiisi otsuseni jõuti. Initsiatiiv ekspertiisi läbiviimiseks ei tulnud koolijuhilt, vallajuhilt ega terviseametilt (kelle seisukohalt pole ekspertiis vajalik), vaid teadlaselt, kes valgustas asjaomaseid ekspertiisi vajalikkusest ja võimalikkusest üleüldse. Initsiatiivi haaras lapsevanem, kes vankumatu järjekindlusega kinnitas, et enne saalist ei lahkuta, kui vallajuht on andnud oma selge vastuse ehitusekspertiisi tellimise või tellimata jätmise kohta. Vallajuhi vastuseks oli piinlik häma riigihankest, otsustuspädevusest ja koostööst terviseametiga. Häma, mitte initsiatiiv, vastutuse võtmine ning selge tegutsemisvalmiduse ülesnäitamine. Ilmne poliitiline tahtetus, mis viitab poliitiku heale usule, et mõned probleemid lahenevad ajapikku isetahtsi.
Koosolekule järgnenud kuu aja jooksul ei ole ehitusekspertiisi tellitud, terviseamet on oma seisukohtade kinnitamiseks seni avaldanud kirja teel ühele lapsevanemale pelgalt ühe allika, millele ameti konstateering hoone ohutusest toetub. Samas kirjas väidab ametnik, et allikaid on siiski rohkem kui üks. Paraku on need sama salapärased kui 2-etüülheksanooli näidud, mis suvalistel hetkedel suvalisi kanaleid mööda lapsevanemateni jõuavad. Ei mingit metoodikat, ei mingit avatust ega koostööd. Kõnealuse aine (ehk nn haisutekitaja) kontsentratsioon koolihoone õhus terviseameti andmetel iga mõõtmisega salapäraselt kahaneb. Lapsevanemaid painab küsimus, miks teostatakse salapäraseid mõõtmisi öösiti või päevil, mil lapsi ja õpetajaid ning lapsevanemaid hoones ei viibi. Kui ühe osapoole tegevuses puudub avatus ning suhtumises väljendub soov välistada igasugune koostöö, siis ei saa teiselt osapoolelt eeldada usalduslikkust. Suvatsetagu nüüd põhjendada öiseid mõõtmisi mis tahes argumendiga, need argumendid ei pea enam vett. (NB! Valla dokumendiregistrisse ilmusid terviseameti mõõtmisprotokollid 15.12.2014). Ajakirjanduse mõningane kaasatus viimastel nädalatel on viinud selleni, et terviseamet on püstitanud eesmärgi: „2-etüülheksanooli kontsentratsiooni õhus vähendada tasemini, mille juures pole enam ka lõhna tunda, sest siseõhu kvaliteet peab olema mitte ainult ohutu, vaid kindlustama ka ruumis viibijatele heaolu ja mugavusetunde” (tsitaat kõnealuse ameti kirjast ajakirjandusele). Mil moel terviseamet lõhna edaspidist olematust kooliruumides tagada suvatseb, kui nende endi mõõtmiste õhuproovide võtja pole spetsiifilist lõhna tundnudki? Nõnda on ääremärkusena kirjas terviseameti õhuanalüüside mõõdutabelis. Pealegi, on juhtunud suisa jõuluime, kui meenutada terviseameti 13.11 avaldatud pressiteadet: „Lähte koolis leviv häiriv lõhn ei põhjusta riski laste tervisele”, ametnike senised kohatud avaldused on üleöö asendunud mesijutuga heaolust ja mugavustundest! Terviseameti ametnikud on äkitsi taibanud, kust algab ja millega tipneb nende pädevus. Kuid paratamatult tekitab äkiline retoorikamuutus lapsevanemais küsimusi. Kas meie riigikord on endiselt demokraatlik või valitseb siinset süsteemi ajakirjanduslik autokraatia, mille hirmus püütakse luua sootuks teist laadi reaalsust. Kes koolitab riigiametnikke? Miks kaotab inimene elementaarsed sotsiaalsed oskused, kui tema professiooniks saab olema „ametnik”. Muide, 09.12 muudab terviseamet oma kodulehel senise pressiteate pealkirja, see kõlab nüüd nõnda: „Lähte koolis leviv lõhn ei ohusta laste tervist”. Psühholingvistiliselt vägagi strateegiline, kuid tulutu žest, sest kuigi „häiriv” ei riiva enam silma, anti „terviseriski” kõrvaldamisega endale aru, et ollakse eksinud.
Minu kui lapsevanema tänane usaldamatus terviseameti seisukohtade ja tegevuse asjakohasuse suhtes on põhjendatud ja päädib internetist leitud dokumendiga, mille sisuks on Eesti Vabariigi õiguskantsleri volitatud pöördumine terviseameti poole seoses Lähte ühisgümnaasiumis toimuva menetlusega (Parrest, 2014). Pöördumine on leitav oiguskantsler.ee lehel ja selle kohaselt nähtub, et konstruktiivsest ja põhjendatud kriitikast hoolimata ei ole terviseamet ühtki dokumendis kajastatud neljast soovituspunktist akti väljastamise kuupäevast (04.04.2014) saadik tänaseni järginud. Tõsi, juriidiliselt on kõik korrektne. Toon näite: nimetatud aktis osutab õiguskantsleri esindaja terviseameti passiivsusele laste tervisehäirete analüüsimisel menetluse käigus. Selle tühimiku menetluses saab täita ankeetküsimustikuga, mille terviseamet klassijuhatajate kaudu algklassilastele läkitas. Ankeet kätkes küsimusi väsimuse, peavalu, kurguärrituse jms esinemissageduse kohta koolis. Lapsevanemaid küsitluse tulemustest ei teavitatud. Kuid mis oleks ankeetküsimuste tulemustega üleüldse peale hakata – kuidas neid interpreteerida? Lapsevanema sellekohasel arupärimisel (infokoosolekul 14.11 ehk seitse kuud hiljem!) selgitab ametnik, et terviseametil on plaanis viia sarnane küsitlus läbi mõnes teises koolis, kus lõhnaprobleemi pole. Alles siis saab tulemusi analüüsida. Milline on sellisel juhul hüpotees? Miks ei ole seitsme kuu jooksul tervisenäitajaid analüüsitud, ning kui analüüsitud pole, kuidas saab väita, et need pole põhjustatud koolihoones viibimisest? Kas ankeet on üldse sobiv mõõtevahend uurimaks nt ülitundlike laste kaebusi? Või peaks ühendust võtma perearstidega? Mina leian, et terviseamet ei ole praeguseni esitanud ühtegi veenvat argumenti, mille alusel minul lapsevanemana oleks põhjust olla hoone ohutuses veendunud.
Lapsevanem vastutab
Olen endalt korduvalt küsinud, milline mälestus jääb minu lapsel oma esimesest koolist. Võib-olla unustab ta selle segase perioodi meie pere ja koolipere elus, ent päris kindlasti ei unusta ta meie esimest jutuajamist koolivahetamise võimaluste üle. Ka minu süda neid pisaraid ei unusta. Nagu ka üht palju varasemat päeva, mil ma lapse koolivalikul valgel paberil maakooli plusse ja miinuseid üles täheldades juhtumisi täiesti vale otsuse langetasin.
Loomulikult vastutab oma lapse tervise ja heaolu eest eeskätt lapsevanem. Kiidan armsaid anonüümseid kommenteerijaid Lähte kooli seniavaldatud lugude (nt PM 30.10, 15.11) millegipärast kiirelt kustutatud kommentaariumides, kes te nimetasite lapsevanemaid, kes täna oma lapse endiselt Lähte kooli algklassimajja õppima saadavad, „mökudeks ja vastutustundetuteks”. Ma olen teiega täiesti nõus! Ühe vastutustundetu mökuna kirjutan sellele arvamusloole oma nime ja näoga alla. Lootuses, et ehk muudab see ülestunnistus midagi kas või ühe eeslikannatusega Eesti inimese enesetunnetuses, ning enam kui robotametnike lobitööd usaldab ta kriitilises olukorras edaspidi oma südamehäält.
Vallajuhi süda ei andnud samuti rahu ebaõiglaselt ja ülekohtuselt käituvate lapsevanemate pärast, kes kaks aastat on raisanud vallajuhi tööaega, nõudes järjepidevalt usaldusväärseid tõendeid hoone ohutusest. Peale usaldusväärse, kuid kahjuks hoone ohtlikkust tõendava ekspertiisiprotokolli valmimist esitas vallajuht TTÜ materjaliuuringute teaduskeskusele taotluse, milles nõudis ekspertiisi eest tasutava arve poolitamist kahasse lapsevanemaga, kes oli protokolli vastu jõudnud huvi tunda juhtumisi enne vallajuhti ennast. Sellisest žestist nähtub, et ka ametnik on inimene, kellel emotsioonid mõnikord pildi silme ees mustaks ajavad.
Käsiteldava looga seoses on korduvalt kerkinud küsimus, kellele on üleüldse tarvis kooli, kas ainult lapsevanematele. Lähte 127 lapsevanemat ja kogukonnaliiget leidsid, et Lähte kooli on tarvis neile. Seepärast allkirjastasid nad järjekordse pöördumise vallavalitsusele, milles palutakse algklasside õppehoone ümberehitustööd kuulutada aastal 2015 Tartu valla prioriteediks ning ehitada hoone ümber järgmisel suvevaheajal. Mina küsin: kellele on tarvis kogukonna poolt kogukonna heaolu eest vastutama volitatud isikuid, kes delegeerivad kogu vastutuse üksikisikule tagasi?
Ajutised meetmed pärast kaheaastast mõtlemisaega
Praegu töötab Lähte ühisgümnaasiumi algklassimajas ajutise lahenduse ehk leevendava meetmena õhupuhastusaparaat, mida „mujal” maailmas kasutatakse muuhulgas haiglaõhu hingatavamaks muutmiseks. Aparaadis sisalduvad ühendid lõhustavad õhus lenduvaid mikroorganisme ja väidetavalt eemaldab õhupuhasti kooliruumides leviva ebameeldiva lõhna. Mida ühist on näiteks hallitusseene eostel ja 2-etüülheksanoolil ning kas õhupuhasti on ehituspraagi likvideerimisel tõsiseltvõetav meede, jäägu asjaomaste (loe: kohalik omavalitsus koostöös terviseametiga) ühiste koosistumiste võtmeküsimuseks. Viimatistest reageeringutest nähtub, et asjaomased pinguldavad nööri omaenese kaela ümber ja kõigi lastevanemate kannatus ei ole veel täiesti katkenud. Seesugune on praegune olukord, mil lastevanemad ootavad ehitusekspertiisi teostamist ning ümberehitustöid. Lapsed käivad koolis edasi või viibivad koduõppel – nii, kuidas lapsevanema südametunnistus lubab. Kooli direktor vastas lapsevanemate ja õpetajate pöördumisele kolida algklassid tervist kahjustavast õppehoonest asenduspinnale eitavalt, tuues põhjenduseks asjaolu, et hoonel on endiselt kasutusluba. Kooli direktor palub neil vanemail, kes ei pea tervislikel põhjustel võimalikuks oma lapse jätkamist koolis, kasutada koduõppe võimalust. Kusjuures, mõnele vanemale on antud vihje, et otsus asenduspindade kohta pärast teemakajastuse ilmumist Eesti Ekspressis (10.12) siiski tuleb. Otsus pidavat johtuma kajastuse sisust. Pärast EE artikli ilmumist läks lahti ennenägematu. Järgneva kahe päeva jooksul potsatasid lastevanemate postkasti riburada kirjalikud vastused teabenõuetele haridus- ja teadusministeeriumi ning sotsiaalministeeriumi ametnikelt. Senise lakoonilise kuulub-kohaliku-omavalitsuse-vastutusalasse asemel sisaldus kirjutistes nüüd koostöötahte ja -valmiduse kinnitamine, mure ühiskonna valupunktide pärast ja muu elementaarne viisakus. Esmakordselt kahe aasta jooksul tunnetavad teatud instantsid, et nad justkui on kohustatud reageerima. Siiski sisaldub ka praegu nende instantside väljaütlemistes lapsusi: ikka veel kiputakse eitama reaalset ohuallikat praakpõranda näol ja manipuleerima teemal, kas ebameeldivat lõhna on tunda või mitte.
Ei saa mitte vaiki olla
Minu kannatus katkes, lubamatu on vaikida. Minu seisukoht on, et nii kooli juhtkond, kohaliku omavalitsuse esindajad kui ka terviseameti esindajad on näidanud üles poliitilist tahtmatust leida olukorrale kiire ja efektiivne lahendus. Ametnike senine tegevus on kätkenud initsiatiivi puudumist, passiivsust ja äraootavale seisukohale jäämist, suutmatust võtta vastutust, koostöövõimetust, lapsevanemate korduvat naeruvääristamist ja laste põhiõiguste rikkumist.
Milline on loo moraal ja mida on meil sellest õppida?
Lähte kooli probleem ei ole ainult ühe kohaliku omavalitsuse või mõne kohaliku lapsevanema probleem, vaid viitab lakmuspaberina ilmekalt mitmetele ühiskonnas aktuaalsetele kitsaskohtadele, millest antud kontekstis pole sünnis mööda vaadata.
1) Eesti kool – kas poliitlelu, haridusasutus või vaimsuse kandja, kus kasvab järeltulevast põlvkonnast eetiline, moraalne, vastutusvõimeline kodanikkond? Vaimses plaanis on eetiline, et koolis inimene kasvab, mitte ei mürgistu. Aastasadu on kulunud, et seda lihtsat tõde parimaks kinnitada. Kas füüsilise tervise säilitamise kvootide üle kempleme nüüd jälle sama kaua? Ning veel üks retoorikamaiguline küsimus: kas ja mis läinuks nende aastate jooksul Lähte kooli loos teisiti, kui kooli direktor poleks olnud käsist ja jalust poliitiliselt kammitsetud? Direktor on saanud nende aastate jooksul kaela lapsevanemate kogu pahameele. Mitmel koosolekul olen oma mõtteis tundnud talle südamest kaasa, uskudes, et tegemist on vaid etturiga poliitilistes vangerdustes. Kuid mõeldes, et niisama tugev või nõrk, nagu on koolijuht, on ka tema kool, läheb kaastunne mõistagi üle. Kui koolijuht on ettur poliitmängus, on seda ka tema kooli lapsed. Direktor vallavolikogu esimehena ei saa vastata lapsevanemale, et tema direktorina ei ole teatud otsustustes pädev, kui tegelikkuses on tema õlul ju suisa kahekordne vastutus.
Lähte kooli teise korruse jalutuskoridor. Fotod: Kristel Rebane
2) Talupojatarkuse asemel valitseb eestlase ajukäärudes globaalse katastroofi viitsütikuga pomm: kiiresti, palju ja võimalikult odavalt. On aeg aduda, kui kalliks odavad riigihanked tegelikult osutuvad. Eesti riigil on Lähte kooli õppetundi hädasti tarvis. Üksikjuhtum ei muuda muidugi midagi. Aga teine, kolmas, kahekümnes juhtum paneb inimesi võib-olla mõtlema, kui kilplaslik on vahetada kohalik metsamaterjal välismaiste keemiatööstuste nurisünnitiste vastu. Kas meil on tarvis määratleda toksiliste ainete sisalduse piirnorme ning mõõta, mõõta ja mõõta … või on tarvis ehitada (vähemalt!) lasteasutuste hooned materjalist, mis potentsiaalseid mürkkemikaale ei sisalda? Kui sageli ehitatakse meie riigis haridusasutusi? Kui nende ehituskvaliteet pole prioriteet, mis siis on?
Muidugi ma mõistan, kuivõrd töömahukam on paigaldada põrandalaudu, selmet rullida betoonpinnale PVC-kate, kuid odavus ja hoone valmimise kiirus ei või olla argumendiks lasteasutuste ebakvaliteetseks ehitamisel. Ehituspraaki lasteasutuse ehitamisel ei õigusta miski. Selle likvideerimata jätmist mitmete aastate vältel ei õigusta ükski argument. Vastutavate isikute passiivsust probleemi lahendamisel ja initsiatiivi puudumist ka mitte.
Parafraseerides loomingulisi mõtlejaid: ei tea, mis tegelikult on sellel pildil valesti, inimesed ja/või põrand? Terviseameti 09.12 vastuses lapsevanema küsimusele, kas institutsiooni arvates on probleemi põhjus tõesti pigem lõhnas kui põrandast lenduvates ühendites, vastas ametnik nõnda: „Terviseameti arvamusel on praeguses olukorras kõige suuremaks probleemiks koolis tekkinud pingeline psühho-emotsionaalne seisund”, seega – põrand on süüst puhtaks pestud.
3) Olukorra kaudne põhjus peitub eestlase sündsas tagasihoidlikkuses ning ametkondade ja riiklike institutsioonide tegevusetuse pikaaegses sallimises. Oma osa on siin usaldusel. Lapsevanemana uskusin minagi siiralt ja kaua, et terviseamet on ellu kutsutud inimeste tervise kaitsmiseks. On aeg hakata rääkima sotsiaalsest innovatsioonist riigi institutsioonides. Ametnikud peavad omaks võtma avatud, läbipaistva ja koostööalti tööviisi. Tulema ise inimesele lähemale, mitte varjuma mitmeti interpreteeritavate seaduspunktide ja piirnormide taha.
Ühiskonna üldised tervisenäitajad johtuvad selles ühiskonnas elluviidavatest poliitilistest otsustustest. Vähemalt võiks nõnda refereerida Kasmeli ja Lipandi (2011) tervisedendamise teooriat. Võib-olla siiski on praktika teooriast vähemalt sama kauge kui õhk, mis juhtumisi heljub põranda kohal ja on tiine põrandast lenduvatest, õnnetul kombel ka haisvatest ühenditest, aga … no ja siis? Või mida sina arvad?
Kasutatud allikad
Kasmel, A., & Lipand, A. (2011) Tervisedenduse teooria ja praktika I. Sissejuhatus salutoloogiasse. Rapla: Eesti Tervisedenduse Ühing.
Mets, R. (2014, 30. okt) Terviseamet ei kiirusta Lähte kooli sulgema. Postimees. Külastatud aadressil http://tartu.postimees.ee/2973001/terviseamet-ei-kiirusta-lahte-kooli-sulgema.A.
Mets, R. (2014, 15. nov) Probleemset Lähte koolimaja ootab ehitusekspertiis. Postimees. Külastatud aadressil http://tartu.postimees.ee/2992933/probleemset-lahte-koolimaja-ootab-ehitusekspertiis.
Parrest, N. (2014, 4. apr) Soovitus õiguspärasuse ja hea halduse tava järgimiseks
Tervisekaitse Lähte Ühisgümnaasiumis. Külastatud aadressil http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_soovitus_pohioiguste_ja_-_vabaduste_paremaks_tagamiseks_tervisekaitse_lahte_uhisgumnaasiumis.pdf.
Terviseamet (2014, 13. nov). Lähte koolis leviv häiriv lõhn ei põhjusta laste terviseriske. Külastatud aadressil http://www.terviseamet.ee/info/uudised/u/artikkel/lahte-koolis-leviv-hairiv-lohn-ei-pohjusta-riski-laste-tervisele.html.
Kajastatud on ka kooli direktori ja vallajuhi vastused lastevanemate pöördumistele e-kooli ja kirjade vahendusel ning terviseameti vastuseid lastevanemate teabenõuetele. Kasutatud on dokumente, mis on olnud KOV-i dokumendiregistrites juurdepääsupiiranguteta.
—
Lähte ühisgümnaasiumis tuleb taastada sobilik õppekeskkond
Tervise- ja tööminister Urmas Kruuse külastas 12. detsembril Lähte ühisgümnaasiumi, et tutvuda koolis leviva lõhna ja üldise olukorra arenguga. Viimati käis minister gümnaasiumis kuu aega tagasi, kui ebameeldivat lõhna oli veel õhus tunda.
„Arusaadav on, et ebameeldiva lõhnaga keskkonnas on raske keskenduda õppimisele ja töötamisele, isegi kui uuringud näitavad, et õhk ei põhjusta riski tervisele. Kindlasti tuleb leida erinevad lahendusvariandid, et taastada lastele sobiv õppekeskkond,” ütles minister Kruuse. „Terviseameti tulemused näitavad, et lõhnaprobleemi põhjuseid tuleb otsida põranda seest, mitte õhust. Seda kinnitas TTÜ professori Urve Kallavuse läbiviidud tehniline ekspertiis, mis leidis, et PVC-põrandakate oli liimitud märjale betoonile. See ehitusviga võis põhjustada keemiliste elementide sattumise õhku, mis võis olla ka halva enesetunde tekitaja. Loomulik on, et igasugune ebameeldiv lõhn muudab koolis õppimise väga keeruliseks. Üle tuleb vaadata ehitusjärelevalve regulatsioonid ja neid võimalusel tõhustada, et vältida sarnaste probleemide tekkimist tulevikus. Oluline on, et kehtestatud nõuded tagaksid hoonetes tervisele ohutu ja heaolu soodustava sisekliima, ja seda ennekõike nende ehitiste juures, kus lapsed ja õpetajad viibivad üle poole päevast,” lisas minister.
Sotsiaalministeerium saatis ministri allkirjaga kirja, milles juhitakse tähelepanu ehitusjärelevalve tõhustamisele, ka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile. Samuti plaanib tervise- ja tööminister kutsuda kokku ümarlaua, kus osaleksid eri eksperdid, et Lähte kooli näitel vältida samalaadsete probleemide tekkimist.
Terviseamet kohtus kuu aega tagasi ka Lähte kooli lastevanematega. Muuhulgas otsustati kohtumisel paigaldada siseõhu kvaliteeti parandavad seadmed. Praeguseks on seadmed kooliruumidesse paigaldatud ning esialgne tagasiside on olnud hea. Samuti soovitab terviseamet lasteasutuste ehitamisel või renoveerimisel edaspidi kasutada madala saasteainete eraldumisega looduslähedasi materjale. Amet jätkab Lähte ühisgümnaasiumi siseõhu seirega ja hiljemalt kevadeks teeb kokkuvõtte rakendatud meetmete mõjust.
Armo Vask
sotsiaalministeeriumi teavituse peaspetsialist
Suur tänu autorile! Huvi tõttu olen Lähte kooli protsesse kõrvalt järginud ja samamoodi hämmastunud, kuidas Tervisekaitseamet meie laste tervist kaitseb. Eks neid rumalusi on kogu loos rohkem. Näiteks, kuidas saab hr Loks töötada ikka veel direktorina pärast arvamusavaldust, et prof Urve Kallavuse analüüsiandmeid ei oleks üldse pidanud lapsevanematele avaldama (Eesti Ekspress, 10.12.2014)?
Sisuliselt lähenedes kirjutatakse ainult etüülheksanoolist, kuigi prof Kallavus leidis, et põrandast eraldub lisaks 2-etüül-1-heksanoolile, 2-metüül-1-oktanooli, isooktanooli, 3,7-dimetüül-1-oktanooli, 1-nonanooli, 2-nonanooli, 6-metüül-1-oktanooli ja 2-(2-butoksüetoksü)etanooli. Keemikuna avaksin kõigi nende ainete purke laboris vaid tõmbe all. Varasematest infokildudest on ka välja tulnud, et tervisekaitseamet võttis aluseks Saksa piirnormid, mille järgi 2-etüülheksanooli sisaldus ei tohi ületada siseõhus 100 mikrogrammi kuupmeetri kohta. Klassiruumides piirdus see 96 mikrogrammiga m3 kohta. Nalja teete või? See 4% võib olla mõõtmisvea piirides? Ja kas selle põhjal saab tõesti väita, et iga päev on näit alla 100? Selliste mõõtmistulemuste korral on arusaadav, et analüüsitulemusi ei soovita lapsevanematele avalikustada.
Peamine küsimus on: kui palju on õhus teisi alkohole, milline on nende kumulatiivne toime ja milline toime on ventilatsioonil? Kas viimane lagundab neid aineid või uhub lihtsalt kiiremini klassitubade õhust läbi, põrandast lae suunas?
Lapsevanematele: usaldage seekord professorit ja ta teadmisi. Prof Kallavus ütles, et võtaks oma lapse sellisest koolist päevapealt ära. Väga õige, sest kõikide nende kõrgemate alkoholide tegelik tervisemõju on teadmata ja vaidlus piirnormide üle ei aita, kui tõsisem tervisehäda on käes.
Pidage vastu ja kel auto ja võimalused on, pange laps Kõrveküla või Tartu kooli!
Avalikud dokumendid:
Prof Kallavuse põrandaproovide analüüs http://delta.andmevara.ee/tartu_vald/dokument/8174
Õhuanalüüs (15.12.2014)
http://delta.andmevara.ee/tartu_vald/dokument/9233
Ka härra Loks on keemik…
Aitäh autor Kristelile. Kahjuks ilmneb selle loo puhul lisaks ametkondade tahtmatusele ja aeglusele ka meie, lapsevanemate, põhjamaine aeglane natuur, mis takistab loo tõsiduse mõistmist. Seetõttu istuvad lapsed endiselt keskkonnas, mille mõju suudame tuvastada ilmselt ajapikku (mõnedel ka koheselt). Ma ei taha sellega kuidagi süüdistada teisi lapsevanemaid, raputan pigem endale tuhka pähe, sest laps jääb koduõppele alles nüüd. Kooli juhtkonnale heidan ette lapselikku jonni, mis takistab neil konstruktiivselt lahendust leidmast (lastele muu õppimispinna leidmise näol) kuniks “haige maja sündroom” laheneb. Lisaksin veel seda, et Jõgeva- ja Tartumaa haiglates sarnaseid õhupuhastusseadmeid ei kasutata, need ei andvat mingeid lisaväärtusi haiglaõhule (asjaosaliste isiklik arvamus, aga see teema on siiski arutlusel olnud). Kui paljud lapsed peavad neile armsaks saanud koolist lahkuma, et probleem oleks ka kooli juhtkonnal ja kooli pidajal?
Väga arukas ja teadlik kirjutis.Loodan, et lapsevanemad ei jäta oma “jonni” ja taotlevad praagi ümbertegemist juba 2015.a. suvel.
Tõesti, elame nagu nõukogude ajal, kus ametnikel alati õigus oli..