Kas meil on suva, milliseid teatrielamusi lastele pakume?
Oktoobri lõpus toimus Tallinnas Vaba Lava teatrimajas ülevaatefestival „Teater noorele vaatajale”. Festivali korraldas ASSITEJ Eesti keskus, kes koondab Eesti professionaalseid noorele vaatajale suunatud teatreid ning teatrispetsialiste. Festivali sihtgrupp olid laste ja noorte kõrval ka lasteaedade ja koolide õpetajad, huvijuhid, lastevanemate hoolekogude liikmed ning kultuurimajade programmijuhid. Kolme päeva jooksul mängiti 15 lavastust, toimusid etenduste arutelud ja seminarid. Mina olin kohal. Mida ma sealt sain ja milliste mõtetega tagasi tulin?
Kui festivaliteade maavalitsuse noorsootöö spetsialisti vahendusel minu postkasti saabus, püüdsin olla registreerimisega kiire, sest pakutav tundus olevat sisuga, rääkimata sellest, et kõik oli tasuta, nii etendused kui ka toitlustus ja majutus. Olin valmis selleks, et osalejate seas on rohkelt õpetajaid ja kultuuritöötajaid. Kohapeal selgus, et haridus- ja kultuuritöötajaid, kes kogu festivaliprogrammile pilgu peale heita kavatsesid, oli oodatust üle poole vähem – viiekümne asemel alla kahekümne. Vestlustes kurtsid pedagoogid, kui keeruline on kolmeks päevaks töölt ära saada, ja et sündmuse teade tuli liiga hilja. Igal juhul on mul õpetajate ja kultuuritöötajate madala osalusaktiivsuse pärast kahju, kuna usun, et just nemad oleksid saanud sealt palju.
Pildil on midagi valesti
Festival andis ülevaate Eesti väiketeatrite tasemest, stiilist ja repertuaarist ning teadmise, et pildil on midagi valesti. Esimesel festivalipäeval sain selgeks, et ASSITEJ Eesti keskus korraldab festivali lootuses parandada Eesti laste- ja noorteteatrite kvaliteeti ja kasvatada Suurte Uksehoidjate ehk nende, kes lasteteatreid oma asutustesse (koolidesse, lasteaedadesse) kutsuvad (õpetajad, huvijuhid), vastutustunnet ja kriitikameelt. Praegu olevat puudujäägid mõlemas.
Festivali repertuaaris olid minu hinnangul kaks väga head lavastust: Piip ja Tuut teatri „Lummus” ning VAT Teatri „Faust”, ning kolm head lavalugu: Koidula muuseumi teatri „Viru laulik ja Koidula”, ZUGA Ühendatud Tantsijate „Kadunud asjade koobas” ja Miksteatri „Pink”. Need etendused kõnetasid mind, pakkusid emotsionaalset naudingut, uusi teadmisi ja äratundmist ning ärgitasid enda ja maailma asjade üle arutlema; olid nii emotsionaalses kui ka intellektuaalses mõttes harivad. Uutmoodi meetodi (lapsi aktiivselt kaasav lavalugu) poolest oli huvitav Musta Kasti „Muinasjutumäng”, kuid etenduse lugu ja näitlejatöö jäid pisut nõrgaks.
Ülejäänud olid üsna ühe vitsaga löödud – muinasjutud teatud mõttes klassikalise lahendusega, kus sõnumist kesksemal kohal oli ebaoriginaalne sirm ja kostüümid ning nali ja meelelahutus. Tõsi, oli karismaatilisi karaktereid ja head näitlejatööd, kuid tervikut üksiku näitleja panus oluliselt ei parandanud. Parima mulje sellest plokist jätsid Teater Kohvris „Suur Peeter ja Väike Peeter” ning NUKU teatri „Vepsa muinasjutud”. Need kaks sobiksid lasteaeda esinema küll – hea näitlejatööga muinasjutuetendused. Vaatamata jäi mul viimane etendus – teater Marioneti „Lõvipoeg otsib sõpra”.
„Uksehoidja” saab palju ära teha
Etenduste aruteludel anti avameelselt, kuid heasoovlikult tagasisidet nähtu kohta. Usun, et just aruteludest oli võimalik kõige enam noppida nii teatritegijatel kui ka etenduste tellijatel. Minu kriitiline meel arenes arutelude käigus palju. Mingil juhul pole ma enam nõus kutsuma kooli teatritruppi, kelle tausta ei tea, kelle kohta pole näinud videosalvestust, kes teeb agressiivset reklaami, kes pakub pigem kostümeeritud tegelastega meelelahutusprogrammi kui tõsiseltvõetavat ja publikut austavat teatrielamust.
ASSITEJ Eesti keskuse kodulehel on loetelu laste- ja noorteteatritest, kes on organisatsiooni liikmed. Liikmelisusega käib kaasas teatav garantii, et pakutav väärib tõepoolest teatri nimetust.
Festival „Teater noorele vaatajale” oli minu selle aasta vägevaim kultuurisündmus, ühtlasi suurepärane koolitus, kuidas hinnata noorte- ja lasteetendust ning teatrietendust vaadata. Minu kunstilis-kriitiline meel ja vastutustunne (kelle ma oma maja lavale õpilaste ette lasen) äratati festivali käigus üles. Vastutustundlikud „uksehoidjad” saavad palju ära teha, et teater noorele vaatajale oleks Eestis kvaliteetsem – jagagem heade ja halbade etenduste infot erialalistides, tehkem truppidele taustauuringut, vaadakem koos lastega etendus algusest lõpuni ära ja osalegem järgmisel aastal festivalil.