Keelekaste: Elus surnud keel
Ladina keelega on naljakas lugu – ühe surnud keele kohta on ta kaunikesti elujõuline. Surnuks võib teda pidada sellepärast, et enam ei ole ta ühegi rahva emakeel ja enam ei omanda ükski inimene teda oma esimese keelena. Ometi elab ta Lääne-Euroopas kõneldavates romaani keeltes, näiteks hispaania, portugali, prantsuse, provanssaali ja muidugi itaalia keeles. Ladina keele sõnavara rikastab väga paljusid teisigi tänapäeva keeli, sealhulgas meie oma, eesti keelt.
Vähe sellest. Ladina keelt õpitakse ja õpetatakse sadades koolides ning ta on tugevalt pindunud teaduslikus, eriti loodusteaduste ja meditsiini terminoloogias. Üle ega ümber ei saa ladina rollist katoliku kirikus; keel naudib koguni Püha Tooli ametliku keele staatust. Kel soovi ja oskust, see võib ammutada teadmisi ladinakeelsest Vikipeediast, mis kannab Vicipædia nime. Ja viimaks ei maksa unustada sedagi, et ladina kirja, millega märgitakse tänapäeval üles sadu keeli, kasutati esialgu just ladina keeles kirjutamiseks.
Arvestades ladina keele kuulsusrikast ajalugu ja kestvat mõjukust, pole imekspandav, et universaal- ehk maailmakeele pooldajad on korduvalt pannud ette velmata rahvusvahelise keelena just ladina keel. Näiteks 1920. aastatel kaaluti sellist ettepanekut ÜRO eelkäijas Rahvasteliidus ja 1950. aastatel tekkis „elava ladina keele” liikumine, eesmärgiks moderniseeritud ladina taaselustamine ja ülemaailmseks suhtlemisvahendiks muutmine.
Miks ma sellest ladina keelest üldse räägin? Sellepärast, et Tallinnas plaanitakse avada uut riigigümnaasiumi, „Eestiga seotud teemade ja valdkondade süvakäsitlusele spetsialiseeruvat” kooli, mille „fookuses on eesti kultuur ja tähendusruum”, nimeks aga ladinakeelne Collegium Estonicum, ja minult on mitu korda küsitud, mida ma sellest nimest arvan.
Nime esimest korda kuuldes kangastusid mulle soliidseid raamatuid täis riiulid, mille taustal meeldib poseerida näiteks poliitikutele, et jätta endast paljulugenud targa muljet. Ka ladina keel toimib sageli samamoodi nagu need raamaturiiulid; prestiižsed kasutusalad ja teatav intellektuaalne ligipääsmatus on teinud temast teaduslikkuse ja õpetatuse sümboli, mida kasutatakse maine kujundaja ja mulje loojana – soovist näidata end erudeerituna.
Nõnda pillab kirjutaja, kes tahab olla erudiit, oma teksti ikka mõne ladina väljendi, et lugeja tingimata mõistaks: siin kirjutab tõeline Homo culturalis, kelle mõtteid tasub järgida ad verbum. Ja vahel näeb ladina keelt mulje loojana ka reklaamides. Teaduslik, see tähendab autoriteetne, aukartustäratav, objektiivne, usaldusväärne – kõik need kaalukad omadused, mida ladina keel esindab, kanduvad üle reklaamile ja selles reklaamitavale teenusele või tootele. Mõistetavus on seejuures teisejärguline.
Mind lausa lõbustab, kui väga armastatakse näiteks kosmeetikatoodete pakenditel ja reklaamides ladinakeelset taksonoomilist nimetust Aloe vera (enamasti valesti kirjutatuna), selle asemel et öelda lihtsas ja arusaadavas eesti keeles „aaloe” või „harilik aaloe”: „Aloe Vera – Sinu tervise ja ilu heaks”, „Värskendav geel E-vitamiini ja Aloe Vera ekstraktiga”, „Ilu ja tervis ALO aloe vera jookidest” ja nii edasi.
Talupojamõistus minus ütleb küll, et harilik aaloe on täpselt sama mis Aloe vera, keeleliselt seejuures mõistetavam, ent kes teab – ehk on Aloe vera’t sisaldavad kosmeetikumid tõesti tõhusamad kui need, mis sisaldavad kõigest harilikku aaloed. Keele jõudu ei maksa alahinnata.
Sellega seoses meenub sarnane näide etümoloog Udo Uibo „Sõnalugude” raamatust: sõna „hookuspookus” etümoloogia üks võimalikke seletusi on, et sõna on ladina keele jäljendus (võrdle näiteks katoliikliku armulauatseremoonia vormeliga hoc est corpus (meum) ‘siin on (mu) ihu’), millega rahvale puru silma ajavad mustkunstnikud lisasid oma tegevusele soliidsust ja tõsiseltvõetavust.
See, et eesti kultuuri õpetamisele keskenduva riigigümnaasiumi nimeks pannakse ladinakeelne Collegium Estonicum, tundub ka üks paras hookuspookus, et asjale soliidsust ja tõsiseltvõetavust lisada. Ju siis eesti keel ei ole piisavalt soliidne …
[…] Priit Põhjala, Õpetajate Leht, 05.12.2014 […]