Kiviajal sündis imelist kunsti

Viis tuhat aastat tagasi hakkas äkitselt toimuma. Varematel aegadel ei juhtunud pikkade aastatuhandete jooksul palju midagi, nüüd algas imeline areng. Ilmnes vastupandamatu huvi taevaste asjade vastu, pürgimine vaimsete kõrguste poole. Ajaloo näitelavale ilmus vertikaalne inimene / inimese jumalik ehk vertikaalne mõõde, millest kirjutab Tiiu Kuurme tänases Õpetajate Lehes.

Ca 3000 eKr hakati rajama muinasobservatooriume. Sündisid kõrgkultuurid (sh poolmüütiline Atlantise tsivilisatsioon) ja kerkisid püramiidid. Euroopas kodustati hobune. Alguse sai kirjalike ülestähenduste aeg. See tähendab üleminekut suulise kultuuri maailmast kirjaliku kultuuri maailma. Seda ajastut iseloomustavad üllatavalt täpsed astronoomia-, matemaatika-, metallurgiateadmised. Algas pronksiaeg. Nn kõva pronks (vase ja tina sulam) ei anna tugevuselt palju alla terasele. Edenes kaubandus ja tekkis riiklus. Pronksiaeg ei tähendanud muidugi kiviaja lõppu.

Aga kõige tähtsam – otsekui tühjast ilmusid kunstiteosed, mida iseloomustab üllatavalt peen stiilitunnetus. Seda kunstilise taju, kunstilise mõtte, kunstilise kujutusviisi taset pole paljuski tänaseni saavutatud. Stiliseeritud naisekujud erinesid oluliselt varasematest kiviaja Venustest (vrd Küklaadide naisefiguurid ja Willendorfi Venus), kuigi kunsti tippsaavutused mõlemad. Nii stiilseid naise- ja loomakujusid ei olnud varem nähtud ega tulnud neid ette ka hiljem. Puhas sümboolika. Täiuslik teostus. Mida võib vaid jäljendada.

Mis võis kõike seda põhjustada? Umbes 3150 eKr oli toimunud mingi ülemaailmne kataklüsm. Komeedi kokkupõrge Maaga? Mööduv komeet pommitas Maad meteoriitidega?

Sünd ja häving käivad käsikäes

Loodust iseloomustab sünnitav-purustav vägi, hävitav ja loov energia. Looduse hävingut külvava väe ja ühtlasi loova väe väljendus on kosmilised looduskatastroofid. Väga võimalik, et kui üks katastroof vabastab inimeste loova energia, siis teine pärsib seda ja juhib ühiskonna arengu ummikteele.

Emakese looduse loovat väge, hävitavat väge kehastab näiteks india hävingu- ja sünnijumalanna Kali (‘naine’). Nostraatiline kali käibib tänases eesti keeles kujul käli. Kali on India mütoloogias must ja vormitu hävingujumalanna, teda tuntakse aga samuti õitsva nooruse jumalanna, lunastaja, armuküllase, noore ja kaunina, kellesse on koondunud kõik universumi kaunidused.

Ca 1200 toimus taas ülemaailmne looduskatastroof. Kohutav katastroofide laine pluss tulekahjud pühkisid üle Euraasia mandri. Kaks suurt komeeti lähenesid üheaegselt Maale ja pommitasid seda meteoriitidega. (Maa läbis Halley komeedi saba ja möödus riivamisi Encke-Oljato komeedist.) Pikaajaline meteoriidisadu laastas ilmselt kõiki kontinente. Ilm külmenes viiesajaks aastaks. Tsiviliseeritud inimkond langes tagasi metslusse. Kreekamaal algas nn pime ajastu. Kadus kõrgkultuur ja kirjaoskus. Pärimused levisid üksnes suulisel teel.

Vulkaanid ärkasid ellu. Maa-välise kehaga kokkupõrge võis vallandada geoloogilise ahelreaktsiooni, hävitades väidetavalt Atlantise saare. Mükeene tsivilisatsioon varises kokku, Hiinas langes vägev Shangi dünastia, hävis võimas hetiitide riik. Alguse sai suur rahvasteränne. Põhja- ja mererahvaste ohvriks langesid hetiitide ja Levandi riigid, hävis Urgariti ja hurrilaste tsivilisatsioon. Mererahvaste invasiooni peatas vaarao Ramses III. Mererahvaste liikvelemineku põhjustasid ilmselt eelmainitud katastroofid.

Naistekeskne maailm

Kahe katastroofi vaheajal hakkas inimesele meeldima ennast abstraktselt väljendada. Mille tõestus on tuhanded värvierksad freskod Saharas. Nii kipub teinekord tekkima isegi kahtlus, kas ei tehtud siis kunsti ka kunsti pärast (no vähemalt mitte raha pärast, mis tänapäeval kombeks, nagu spordigi puhul). Siiski tundub, et toimiti pigem oma lõbuks. Ümbritsemaks ennast iluga. Väljendamaks elurõõmu. Alguse oli n-ö kõrgtasemel kaljujoonistamine saanud alates 7. aastatuhandest eKr. See aeg aga, kui meestel avanes silm naise jumaliku ilu peale, algas parasjagu pärast aastaid ca 3000 eKr.

See oli naistekeskne maailm. Täpsemini: ilusate naiste ja ilusate loomade maailm. Kusjuures mehed ei kuulunud tolleaegsete kunstiobjektide hulka.

Kui 5000 aastat tagasi toimunud katastroof näib olevat pannud aluse kõrgkultuuri tekkele (kunst, muinasobservatooriumid, astronoomia, matemaatika, metallurgia, kaubandus …), siis 3200 aasta tagune, esialgu viimane kosmiline katastroof viis mingis mõttes taandarengule – meestekeskse maailma ja ühtlasi niisuguse ühiskonnakorralduse tekkeni, kus ajutised pürgimused vaimsetesse sfääridesse lõppesid oluliste tagasilöökidega, viies kokkuvõttes ekstensiivse arengu teele, mis päädib katastroofilise lõpplahendusega.

Vahest on juhtunud nõnda, et tsivilisatsiooni kokku varisedes võtsid mehed vastutuse kogukonna heakäigu eest enda peale. Kehtestanud end sõjameheliku robustse jõuga, ei suvatsenud nad enam (pikapeale, kohati) naistele kuuletuda. Ja nn pimedate sajandite lõppedes olid näiteks kreeka ühiskonnas kujunenud eeldused demokraatia (loe: ‘meeste võim’) arenguks.

—

Ei suud ega silmi peas

Küklaadide (rohkem kui 200 saart Egeuse mere lõunaosas) kultuur kuulub Egeuse kultuuriruumi. Egeuse kultuur on Euroopa vanim pronksiaegne kõrgkultuur, ca 3000 eKr kuni aastani ca 1200 eKr. Tõenäoliselt harrastati Küklaadidel viljakuskultust ja üsna kindlasti emajumala kultust. Küklaadide kunsti varasemat järku iseloomustavad stiliseeritud naisekujud, lihvitud ja marmorist ning võimalik et algselt värvitud inimfiguurid. Väidetavalt on need naisekujud äärmuseni lihtsustatud. Ei. Pigem on nad äärmuseni idealiseeritud.

Aga et neil pole suud ega silmi peas – tõenäoliselt tegu jumaliku olemuse kajastusega. Suu on neelamiseks ja kuigi jumalus ihutoitu ei vaja, pole allaneelamise eest keegi kaitstud. Jumala silmavaadet aga ei kannata välja ükski surelik. Jumalanna pilk tuhastab ja kivistab. Näiteks olnud Kirde-Euroopa metsarahvaste ükssilmne (kuldsilmne) Jaaga-Baaba (‘metsaeit’) pime, vaid seetõttu kannatanud inimesed tema tapvat seltskonda välja. Jaaga-Baabasid oli kolm õde nagu kreeka gorgosidki. Kuldtiivalised-vaskkäelised surmava pilguga ühesilmalised gorgod (‘hirmus, kohutav’) pidanud eluaset kusagil kauges põhjas müütilise Ookeani saare peal.

Muide, tollasest kuldsest naisteajastust on pärit ka esimesed teated jõulupuu kombe kohta. 25. detsembril tulnud allilmast tagasi hattide-hetiitide viljakusjumal, Suure Ema poeg Talipinu (‘tema poeg’) ja riputanud kaasa võetud lambanahast andekoti (mis täis maa ande, vilja ja veini) igihalja puu otsa. Siit viib otsetee jõulukuuse ja Santa Clausini, jõuluvanani kingikotiga. Viljakuse taastamine sümboliseerib iga-aastast looduse taastärkamist.