Kodu kuvand eesti kirjanduses läbi aegade

5. dets. 2014 Maarja Vaino Tammsaare muuseumi juhataja - Kommenteeri artiklit

Tammsaare muuseumis toimus 1. detsembril muuseumi 10. sügiskonverents „Kodu kuvand eesti kirjanduses”. Konverentsi teema tõukus muuseumi seekordsest aastanäitusest „Kus on kirjaniku kodu? Tallinna kirjanike kodud 21. sajandi alguses”, mille avasime 30. jaanuaril ning mis on avatud veel viimaseid nädalaid.

Sügiskonverents püüdis vastata küsimustele, kui oluline koht on kodul eesti kirjanduses ja millise kuvandi on kodule, kodukandile ja kõigele koduga kaasnevale andnud eesti kirjanikud.

Mõistagi ei õnnestunud ühe konverentsiga kõikidele neile küsimustele vastuseid leida, kuigi kümne esinejaga päev oli pikk ja sisukas.

Mari Sarv andis ülevaate käimasolevast Eesti rahvaluule arhiivi kogumisaktsioonist „Millest tunnen oma kodu?”. Varasemaga võrreldes tõusevad esile põliste linlaste kodulood, inimeste suhe linnamaastikuga ning see, kui palju ikkagi inimesed on (võrreldes varasemaga) elu jooksul kodusid vahetanud. Kuid jätkuvalt on palju ka kodu kaotusega – küüditamine, natsionaliseerimine jm – seotud traagilisi lugusid. Küsitlus on avatud internetilehel http://kratt.folklore.ee.

Kodu-koda

Rein Veidemanni ettekanne tõstis fookusesse „kodu”-sõnaga seotud keelelised, filosoofilised ja mentaalsed tähendusväljad. Veidemann pakkus välja, et „kodu” võiks olla eesti kultuuri südamesõna, kuna see pärineb ühest vanimast soome-ugri tüvisõnast „koda”. (Mis annab asupaigale, majale ja ka kodule arhailise, poetiseeriva varjundi: isakoda, jumalakoda, keisrikoda, kohtukoda, kuningakoda, kõlakoda, pühakoda, raekoda jne.) Ning ka seetõttu, et „kodu” ei kuulu niivõrd mõistuse seatud tähistuskorda, kuivõrd toimib tunneteväljal. Kokkuvõttes näeb Veidemann „kodu”-sõnas nii eesti kirjanduses kui ka kultuuris tervikuna emanatsiooni, lakkamatult energiat eritavat allikat.

Anneli Kõvamehe ettekanne tõi esile uudseid nüansse Karl Ristikivi loomingus ja kodutunnetuses. Ristikivi isikut on ikka seostatud kodutustundega, mis pärineb tema lapsepõlvest, kui ta oli sunnitud sageli ühest kohast teise kolima. Keskseks kujundiks sai Ristikivi romaani „Õige mehe koda” asenduspealkiri „Võõras majas” (1940). Sealjuures jäi küsimärgiks, kumba rõhuasetust pidas Ristikivi rohkem silmas: kas võõras kui isik majas või maja kui võõras paik. Arutelus olid olulisel kohal ka kodu, kodunemise ja kohanemise temaatika diloogias „Kõik, mis kunagi oli” (1946) ja „Ei juhtunud midagi” (1947).

Liivist Kivirähkini

Mari Niitra ja Tanar Kirsi ühisettekanne keskendus Juhan Liivi isikule ja loomingule. Liivi-kaanon on viimasel ajal leidnud jälle ülelugemist ja nii on uuesti tõlgendatud ka Liivi kui hullumeelse ja kodutu kuvandit. Mari Niitra loetles üles kõik paigad, kus Liiv elu jooksul peatus, tema ainus n-ö oma kodu oli korter Tartus Hetzeli tänaval, kus Liiv elas 70 päeva ja mis osutus Liivi elu murdepunktiks. Tanar Kirs rõhutas aga Liivi luules esinevat kotka kujundit, mis viitab üksiklase tee valinud ja selle üle uhkegi olevale inimesele.

Toomas Haugi käsitlus Andrus Kivirähkist tõi kuulajad tänapäeva. Haug rõhutas, et Kivirähki loomingus on kodul oluline roll, näiteks romaanis „Maailma otsas” esineb „kodu” erakordse tihedusega. Ettekanne vaatles Kivirähki kolme romaani, „Rehepapp” (2000), „Mees, kes teadis ussisõnu” (2007) ning „Maailma otsas” (2013) finaalides leiduvat magama jäämise / magamise kujundit. Haugi tõlgenduses on Kivirähk ideoloogiline kirjanik, kelle romaanidest võib leida läbimõeldud sõnumeid, teravat ühiskonnakriitikat, aga ka positiivset programmi, mille keskmes on kodu ja paiksustunne.

Külliki Kuusk andis põhjaliku ülevaate Uku Masingu kodutalust ning koduga seotud tähendusväljadest Masingu luules. Masingu kirg ja huvi taimede ning loomade vastu kajastab ühtpidi kodutalu Eino looduslähedust, teiselt poolt on aga lilled ja loomad Masingu luules alati ka jumalikkuse, transtsendentsuse ilming, vahendaja ja sümbol.

Maarja Vaino keskendus Mati Undi 1970. aastate loomingus esinevale kodu kuvandile. Undi tegelased elavad valdavalt üürikorteris või asuvad kuskil mujal ajutises paigas – restoranis, reisil, hotellis. Hotelli võibki näha Undi loomingu ühe hõlmava kujundina, mis iseloomustab elupaika kui anonüümset ja ajutist kohta. Undi hotell on ka kontrolliv süsteem, kus inimesi jälgitakse ning kust irratsionaalsetel põhjustel ei suudeta lahkuda. Undi hotelli ja maja võib psühhoanalüütiliselt tõlgendada ka kui isiksuse sümbolit, mis tuleb eriti hästi esile romaanis „Ja kui me surnud ei ole, elame praegugi”.

Brita Melts kõneles kaasaegse kirjanduse ühest viimase aja trendist paigutada teose tegevus perifeersesse paika, millega autoril on lähedane seos. Kasutatakse nii fiktiivseid kui ka pärisnimesid. Nii on viimastel aastatel ilmunud Eesti kirjanduskaardile sellised paigad nagu Andrus Kasemaa Poeedirahu, Tõnu Õnnepalu Paradiis, Lauri Pilteri Airootsi, Lauri Sommeri Räestu, Ott Kilusi kirjanduslik Meremäe ja Kaja Kannu Pardimäe. Brita Melts näeb neis omailmades loomingulisi elukaardistamisi, mis põhinevad küll tegelikel maastikel, kuid võnguvad siiski tegeliku ja kujuteldava geograafia piiril – topograafiat kirjeldatakse mälestuste, emotsioonide, uneluste, igapäevaelu, iseenda ja lähikondsete mõtteilma kaudu.

Teeleidmise oskus

Ene-Reet Sooviku emotsionaalne ettekanne avas kodu tähendusi Jaan Kaplinski loomingus. Võttes aluseks antropoloog Tim Ingoldi seisukohad, näitas Soovik, kuidas kodu võib kirjeldada ka kui piirkonda – kohtade kogumit, mida omavahel seovad sealsete elanike teekonnad. Kohtade maatriksi lähem tundmine ning võime seostada oma hetkeasukohta varasemate teekondade ajaloolise kontekstiga ehk teeleidmise oskus eristabki Ingoldi määratluse kohaselt kohalikku elanikku võõrastest. Ettekandes asetati Kaplinski varasemad tekstid hiljutise teose „Mõtsa ja tagasi” valgusesse ning vaadeldi kodukoha eri meeltega tajutavaid tähendussõlmi.

Madli Kütt ja Katre Talviste võtsid vaatluse all hoopis teistsuguse temaatika: tõlke kodustamise ning tõlkija valikud teose tõlkimisel. Johannes Semperi ja Tõnu Õnnepalu Marcel Prousti tõlgete võrdluse kaudu püüti jõuda lähemale mõlema tõlkija kodutunnetusele.

Osa konverentsi ettekannetest ilmub lähiajal trükituna kultuuriajakirjades; konverentsil esitatud tekste saab aga lugeda ka Tammsaare muuseumi kodulehelt.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!