Kõhutunde ajel Taani gümnaasiumi

Minu lugu sai alguse eelmisel aastal, kui käisin 10. klassis. Ma tundsin, et midagi on justkui puudu. Tahtsin olla parem, teha rohkem, olla oma vanemate ja enda jaoks keegi teine, kui ma parajasti olin. Tundsin, et minu ümber on nii palju võimalusi. Miks ma neist kinni ei haara?

Mõte minna välismaale õppima oli mul meeles mõlkunud juba pikemat aega, kuid alati leidsin vabandusi, miks seda mitte teha. Lõpuks otsustasin ennast kätte võtta ja teha midagi, milleks mul varem julgust ei jätkunud – kandideerida vahetusõpilaseks.

Seda artiklit kirjutades istungi laua taga oma uues kodus, kõrvaltoast kostab taanikeelset muusikat. Elan augustist alates Taanis Jutlandil, Taani suuruselt teise linna Århusi lähedal asuvas elamurajoonis. Miks Taani? Seda on minult küsitud lugematuid kordi ja enamasti järgneb küsimusele minu segane vastus. Enamik vahetusõpilasi otsib kas midagi eksootilist ja asub õppima Lõuna-Ameerikasse või läheb USA-sse püüdma oma Ameerika unelmat. Miks leian mina ennast Eestist vaid umbes tuhande kilomeetri kauguselt? Minu jaoks tähendab vahetusaasta uusi kogemusi ja inimesi, kellega saaksin sidet pidada ka pärast vahetusaastat. Otsuse langetamisele aitas kaasa idee asuda tulevikus õppima Taani ülikooli. Paljuski põhines minu otsus aga kõhutundel ja senimaani tundub see igati õige olevat.

Mugavus ennekõike

Skandinaavia on mind alati ahvatlenud ning tundes nüüd mõnda aega taanlasi, võin öelda, et nad kohe tõsiselt meeldivad mulle. Kõige paremini iseloomustab neid taanikeelne sõna hygge – mõnus olemine heade sõprade või pere ringis, küünlavalgus, meeldiv vestlus, maitsev söök ja jook. See kõik on hygge. Taanlastele meeldib koos sõpradega lauamänge mängida, süüa meeletult lagritsat ning kanda lohvakaid kootud kampsuneid ja Nike’i tosse. Taanlased on ka küllaltki iroonilised ja neile meeldib heita üksteise üle nalja. Seda sain tunda juba esimesel koolipäeval, kui olin üks nende hulgast.

Õpin oma kodust kümne kilomeetri kaugusel Skanderborgi gümnaasiumis, kus õpib koos minuga 750 õpilast. Koolis on vaid gümnaasiumiosa ja igas astmes on kaheksa eri õppesuunaga klassi. Gümnaasiumiõpe põhineb Taanis eri liinidel ehk igal õpilasel on võimalik valida kaks ainet, mida ta õpib A-tasemel, ja üks aine, mida õpib B-tasemel. Neid kolme ainet õpitakse süvitsi. Samas õpitakse ka kõiki teisi aineid, kuid mitte samaaegselt. Näiteks bioloogiat ja füüsikat sai minu klass terve eelmise aasta, nüüd asendusid need aga teiste ainetega.

Mäletan selgesti oma esimest koolipäeva, mil meid viidi koos kuue teise vahetusõpilasega mööda kooli tutvumiskäigule. Mulle jäid silma suured värvilised maalingud ja skulptuurid, mis jätsid koolist väga lastesõbraliku ja hubase mulje.

Taani kool on sotsiaalelu kese. Söögivahetunnil keeratakse muusika kohviku juures põhja, mängitakse pingpongi ja teisi lauamänge. Õpilased ei ole nii stressis ja väsinud kui Eestis.

Omapärane oli ka aktus, mis algas küll tavapäraselt: lavale astus direktor, kes kandis muuseas nahkkingade asemel Conversi ketse, ja alustas oma kõnet. Järsku hakkasid aga õpilased plaksutama ja hõiskama. Ma ei saanud tol hetkel millestki aru, kuid hiljem seletas mu nn host-vend, et keegi ei viitsinud kõnet kuulata ja õpilased üritasid seda 50 minutit täita. Keegi ei võtnud sellist vahelesegamist ebaviisakusena, nagu seda oleks Eestis tehtud, õpetajad pigem naersid.

Pärast aktust oli aeg kohtuda uue klassiga. Mul pole midagi uute inimestega kohtumise vastu ja ma ei lähe kergelt närvi, kuid kohtuda 24 inimesega, kes ei räägi sinuga sama keelt ja kelle jaoks oled alustuseks lihtsalt vahetusõpilane, kes tuleb MEIE klassi, siis, jah … raske on panna sõnadesse, kui närvis ma klassi astudes olin. Olin enda peas mitu korda läbi mänginud eri stsenaariume: olla hall hiireke ja hoida madalat profiili või minna klassi, tutvustada end valju häälega, lehvitada ja paista oma klassikaaslastele, nagu teeksin midagi sellist iga päev. Lõpuks otsustasin viimase variandi kasuks ja ütlesin kohe kõigile valju häälega hej. Klassikaaslased olid avatud ja heitsid juba nalja, kuuldes minu vildakat taani keelt.

Arvuti versus pastapliiats

Nüüd olen koolis käinud peaaegu neli kuud ja võin öelda, et võrreldes Eestiga suhtutakse Taani koolis õpilastesse vabamalt ja isegi koolis ringi käies on tunda, et see hoone on ehitatud õpilastele. Näiteks võib koolist leida mõnusa diivanite ala, kuhu õpilased lähevad vahetunni ajal sööma või lihtsalt juttu puhuma. Koolis puudub piitsa ja prääniku poliitika ning iga õpilane vastutab ise oma õppimise eest. Palju pööratakse tähelepanu õpilaste tagasisidele. Iga kolme kuu tagant vestleb õpetaja õpilasega, uurib, kuidas too end klassis tunneb.

Õpetajad annavad hindeid aktiivsuse eest tunnis, mis on minu arvates väga hea, sest paneb õpilasi kaasa töötama ja ennetab hindamist vaid kontrolltööde põhjal. Taanis õpitakse põhiliselt arvutis. Igaühel on kaasas oma arvuti ja kui seda pole, saab ta selle koolist. Haruldane on näha kedagi pastakaga vihikusse kirjutamas. Ma ei oskagi öelda, kas see on hea või halb. Usun, et mõlemal õppemeetodil on oma plussid ja miinused, kuid minu arvates peaks ka Eesti õppesüsteem n-ö 21. sajandisse jõudma. Võrreldes end oma praeguste klassikaaslastega, tunnen, et mul puuduvad oskused kasutada arvutit kui töövahendit. Arvestades, mis ajastul me elame, on see küllaltki ebamugav.

Peamiselt tunnen siin puudust oskusest kasutada matemaatikaprogramme. Minu klassikaaslased töötavad iga päev programmiga Maple, mis võimaldab kasutada eri funktsioone, teha graafikuid, arvutada põhimõtteliselt kõike, mida matemaatikas vaja on. Siin tundub see kalkulaatoril arvutamine ja kõige käsitsi tegemine meeletu ajaraiskamisena. Samuti teevad Taani õpilased märkmeid arvutisse ning hoiavad üldse kõiki oma kooliasju arvutis, nad on väga vilunud arvutikasutajad. Arvatavasti on asi harjumuses.

Samas märkan paljusid klassikaaslasi tunni ajal Facebookis või teistes sotsiaalmeedia võrgustikes. Nii et võib-olla kannatab selle all õpilaste tähelepanu, mis hajub, sest arvuti on kerge lahendus teha midagi lõbusamat kui õppimine. Seega ütleksin, et Eesti koolitunnid on tõhusamad ja õpilastel ei jää nii palju aega kõrvaliste asjadega tegelda.

Stressivaba stipendiumiga kool

Teine oluline erinevus on, et koolis puuduvad iganädalased kontrolltööd ja tunnikontrollid, vahel harva tehakse mõni hindeline töö. Enamasti antakse õpilastele opgaver’eid ehk ülesandeid, mis tuleb esitada teatud ajaks ning mille täitmisel võib kasutada abimaterjale. Näiteks inglise keeles tuleb tihti kirjutada esseesid ning ühiskonnaõpetuses tuli otsida infot tunnis käsitletud teema kohta. Taani koolis käsitletakse Eestiga võrreldes rohkem materjali, mida ka elus vaja läheb, ning õpilased teavad hästi, mis nende ümber toimub. Siinne õppesüsteem ei keskendu niivõrd faktidele, kuivõrd paneb õpilasi süvitsi minema, analüüsima ja arutlema, nägema asjade eri külgi.

750 õpilasega Skanderborgi gümnaasium.

Selline kontrolltöödevaba õpe hoiab ära stressi ja annab võimaluse leida ülesannetele lahendusi, mida sa võib-olla muidu poleks leidnud. Teiselt poolt annavad kontrolltööd ja tunnikontrollid võimaluse hoida rohkem silma peal oma õppetöö progressil ja edukusel.

Üks tund kestab 70 minutit ning palju on tundides arutelusid ja rühmatöid. Taseme kohta on mul raske midagi öelda – näiteks keemias olen nende mõistes geenius, sest olen juba ammu neile õpetatavat materjali õppinud, samas matemaatika jääb mulle enamjaolt segaseks, sest nad teevad kõike arvutis.

Üks hea asi Taani koolis on riigi antav igakuine stipendium, mis ulatub 162–392 euroni olenevalt eluolust ja vanemate sissetulekust. Mida ma aga tohutult igatsen, on Eesti kooli soe lõuna. Siin pean kodus endale söögipaki valmis tegema või koolist võileiva ostma. Ajapikku muutub söögipakkide valmistamine kohutavalt tüütuks ning kergem on kulutada raha nendele maitsvatele võileibadele, mida armsad kokatädid kohvikus müüvad.

Kool kui sotsiaalelu kese

Mis mulle aga tohutult meeldib, on kooli tõeliselt hea sotsiaalelu, õpilased pole nii stressis ja väsinud kui Eestis ning on rõõmsamad. Iga söögivahetund keeratakse muusika kohviku juures põhja, mängitakse pingpongi ning korraldatakse teisi võistlusi. Väga oodatud on kooli peod: gymfest’id ja hygge-õhtud. Viimased kujutavad endast rahulikku koosviibimist, kus mängitakse lauamänge ja pokkerit, juuakse kakaod ja ollakse niisama mõnusad.

Igal gymfest’il on oma teema, mis paneb klasse stiilselt riietuma, kõik on alati väga elevil. Pidudel müüakse õlut, sest siin võivad noored alates 16. eluaastast juua kuni 16,5% alkoholi. Peod teeb lahedaks õhkkond, koolis on palju gümnaasiumiõpilasi ja kõik suhtlevad omavahel, Taani kooli võib nimetada isegi sotsiaalelu tsentriks. Nii et olen kahe käega suurte riigigümnaasiumide loomise poolt. See teeb kooliskäimise palju lõbusamaks ja lihtsamaks.

Taanis on õpetajad andnud õpilastele pidude korraldamisel küllaltki vabad käed ning direktor ei osuta kurjalt näpuga neile, kes läksid peol liiga ülemeelikuks või tegid midagi vastu tema tahtmist. See ei tähenda, et õpilastel puuduks õpetajate vastu respekt. Mõlemad usaldavad üksteist.

Üleüldiselt on olemine koolis mõnus ja tore ning minu põhieesmärk on töötada kõvasti oma taani keele oskuse kallal. Kui siia tulles ei rääkinud ma sõnagi taani keelt, siis nüüd, neli kuud hiljem, saan igapäevased jutud enam-vähem ära räägitud. Kuid muidugi pole ma võimeline tunnis klassikaaslastega võrdselt kaasa töötama. Kohati on raske, kui kõik su ümber räägivad võõras keeles, eriti grupivestlustest on raske osa võtta, kuid küll see ajaga paraneb. Tuleb leppida nii paremate kui ka halvemate päevadega. Ei saa eeldada, et uuest keskkonnast ja inimestest hoolimata sujub kõik samuti kui turvalises ja tuttavas kodukoolis. Vahetusõpilasena muutub ebamugavustsoon mugavus­tsooniks, õpid tulema toime.

Seni olen oma kogemusega väga rahul. Terve klass tahab mulle Eestisse külla tulla ja juba praegu mõtlen, kui kurb on mul siit kunagi lahkuda. Muidugi jääb oma kodu alati koduks, kuid siin veedetud aeg on midagi väga erilist. Kõik need inimesed ja minu tuba on märkamatult saanud minu teiseks koduks. Kindlasti soovitan noortel kogeda välismaal õppimist ja elamist.