Koolilapsed riskivad oma tervisega liialt

Milline on Eesti koolilaste tervisekäitumine? „Hõisata pole siin midagi: meie laste näitajad on Euroopa kehvemate hulgas,” ütleb Margus Tõnissaar, uuringu „TerVE kool” vastutav täitja. Muuhulgas toob peatselt kaante vahele saav mahukas uuring välja huvitava seose: mida parem koolikliima, seda parem laste tervisekäitumine kõigis tervise valdkondades, mida uuriti.

Õpetajate Lehe vestlusringis osalesid uuringuga seotud inimesed:

Diva Eensoo, Tartu üli­kooli tervishoiu ins­ti­­tuu­di terviseuuringute teadur, medit­siini­doktor,

Epp Tohver, programmi „TerVE” juht Eesti teadusagentuuris, uuringus osalenud lapse vanem,

Margus Tõnissaar, Tartu ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna haridusuuringute ja õppekavade arenduse keskuse juhataja.

Epp Tohver, teie kuuendas klassis õppiv laps osales uurimuses. Kas olite sellest teadlik?

Pidin allkirjastama nõusolekulehe. Nii palju tean, et küsimustikke tuli täita eri aegadel kokku viie koolitunni jooksul. Ainuke tagasiside lapselt oli, et ühe küsitluse täitmise ajal kukkus server maha ja tund läks lörri. Nii et ühe osa pidid nad üle tegema. Ju see polnud lastele midagi erilist, neil oli hea meel, et said tunnist ära ja arvuti taga olla. Tavaliselt selles vanuses ongi ainus kommentaar „normaalne”.

Milline on saadud üldpilt koolilaste tervisekäitumise kohta?

Margus Tõnissaar: HBSC (Health Behaviour in School-aged Children – koolilaste üleeuroopaline tervise­uuring – TK) 2010. aasta uurimuse kohaselt olid Eesti näitajad ühed halvimad. Tollal osales 38 riiki. Meie tulemused näitavad, et pilt on üsna sarnane 2010. aastaga. Positiivse poole pealt tundub, et suitsetamist on selles vanuserühmas vähemaks jäänud.

Mille poolest on Eesti laste tervisekäitumine Euroopa laste omast kehvem?

Diva Eensoo: Näiteks toitumise poolest: meie lapsed söövad oluliselt vähem puu- ja köögivilju.

MT: Kehaline aktiivsus on madal, käitumine liikluses ja veekogude ääres riskantne … Laste riskikäitumisega tegelemine on Eestis äärmiselt aktuaalne. See on tõsine teema.

ET: Samas on selline tulemus huvitav. Terviseõpetus koolides ju on, igal aastal korratakse üle, mis on tervislik, aga ikka võtavad lapsed salati asemel hamburgeri. Tekib küsimus, miks nad ei käitu oma teadmiste järgi.

Hea koolikliima mõjutab käitumist

Mis olid teie kui uurijate jaoks kõige intrigeerivamad tulemused? Mulle jäi eriti silma, et vähem riskivad ja tervislikumalt käituvad lapsed, kellel on head suhted vanematega ja kes on oma kooliga rahul.

MT: Analüüsid ei ole veel lõplikud. Aga tõepoolest, kõikide riski- ja tervisevaldkonna teemade puhul tuleb välja laste parema tervisekäitumise ja kooli hea sisekliima seos.

Mis olid küsimused, mille järgi sai koolikliima kohta hinnangu anda?

Margus Tõnissaar

MT: Uurisime, millised on õpilase suhted teiste õpilaste ja õpetajatega, küsisime hinnangut kooli füüsilise keskkonna kohta. Aga et saada aru, mis täpsemalt eristab hea sisekliimaga koole teistest koolidest, on vaja täiendavalt intervjuusid.

Laste toitumiskäitumist mõjutavate koolitegurite hindamiseks valisime välja kuus kooli, kus lapsed toitusid kõige tervislikumalt, ja kuus kooli, kus kõige vähem tervislikumalt. Valitud koolides viisime õpetajatega läbi fookusgrupi intervjuud. Selle analüüsi peaksime saama valmis tuleval aastal. Aga juba on selgelt tulnud välja, et oluline tegur on kooli koostöö lapsevanematega.

Üllatav on, et ligi 75%-le 6. klassi lastest on nende vanemad eeskuju number üks. Võiks eeldada, et selles vanuses on sõprade arvamus juba tähtsam.

Jah, ma panin ka veebimaterjalidega tutvudes tähele, et ema eeskuju on lastele toitumise puhul väga tähtis.

MT: Võib jääda mulje, et lastel teadmisi on, aga nad ei käitu nende järgi. Meie uurimusest tuli välja, et pigem ikka käituvad.

Lapsed ei oska riske õigesti hinnata

Kas mõni teema või tulemus jäi veel silma?

DE: Silma jäi laste riskide võtmine ujumisel. Oma võimeid hinnatakse sageli üle. Võib-olla basseinis suudab kuuenda klassi laps ujuda 25 meetrit. Aga kui suvel minnakse sõpradega ujuma ja kellelgi tuleb mõte üle järve ujuda, on see kaugelt pikem maa. Tekib grupikäitumine: mind tunnustatakse, kui riskeerin, ma saan ennast näidata. Kui liider otsustab, et nüüd teeme nii, siis kuidas astuda kõrvale, kui ettevõetu käib üle jõu? Küsimus on, kuidas õpetajad jõuaksid lasteni ja eriti riskilasteni. Uuringust tuleb välja ka, et koolis ohutuse teemadest rääkimist on märganud pigem lapsed, kes ise ohutult käituvad. Riskivad lapsed ütlevad, et neile ei ole neil teemadel räägitud.

Kuidas siis jõuda riskigrupini?

MT: Meie uurimuse valguses on oluline tegur kooli koostöö lapsevanematega. Kool vajab vahendeid, ideid ja ettepanekuid, kuidas koostööd lapsevanematega tõhustada.

Epp, kas olete märganud, et kool püüab teie kui lapsevanemaga koostööd arendada?

ET: Mulle tundub, et olen omandanud tülika lapsevanema staatuse, sest olen kooliga suhteliselt palju suhelnud. Näiteks algklassides läks klassi sisekliima väga rahutuks ja tegin ettepaneku kutsuda kokku klassi poiste vanemate ümarlaud, mida ka tehti. Kasu oli nii palju, et rahutute lastega hakkasid tegelema kooli psühholoog ja sotsiaalpedagoog. Aga üldiselt panin tähele, et õpetajad ei taha, et sa nende kapsamaale lähed.

Tuleviku kooli teema ongi see, kuidas jõuda nii kaugele, et õpetajad oleksid valmis suhtlema nende lapsevanematega, kes tahavad kooli tulla.

Kui rääkida tervislikust toitumisest, siis on kool ja lapsevanem kaks eri infokanalit. Mina ei tea täpselt, mida koolis räägitakse. Kool räägib oma, mina lapsevanemana seletan oma vaatenurka, aga nende kahe vahel ei pruugi olla ühendust.

Diva Eensoo

DE: Meie uuringutest tuleb ka hästi välja, et lastevanemad tahavad kooliga koostööd teha. Eestis on tervist edendavate koolide võrgustikus üle 200 kooli, kus hea koostöö ja kaasamine peaks olema tuttav. Mitte ainult lapsevanematega, aga ka kogukonna muude institutsioonidega, olgu see siis perearst, Punane Rist või päästeamet.

Kui alustada juba algklassides, on võimalik kaasata ka need vanemad, kellel on mingil põhjusel vähem ressurssi. Tekib kogukonnaefekt ja see võiks olla võti.

MT: Oleme teistes projektides kirjeldanud mõningaid professionaalse õpetamisega seotud aspekte ja leidnud, et koostöö arendamine on üks kõige nõrgemaid õpetajategevuse valdkondi koolis. Samas räägivad paljud uurimused, et hea koostöö – mitte ainult lastevanematega, vaid ka õpetajatel omavahel – on üks kõige kiirema mõjuga ja tõhusamaid tegevusi. Uus õpetajahariduse alusmoodul Tartu ülikoolis tegeleb tugevalt suhtlemisoskustega, mis peaks seda kompetentsust toetama.

Mulle kampaaniad üldiselt ei meeldi: et meil on üks programm tervise edendamiseks, teine keskkonnahariduseks, kolmas ettevõtlikkuse arendamiseks jne, jne. Võiks olla ühtne terviklik käsitlus. Need teemad on ju kõik ka riiklikes õppekavades kirjas. Kui rakendatakse nüüdisaegset õpikäsitust, toetab see ka head koolikliimat, tervislikumat käitumist ja oskuste omandamist. Minu kogemus näitab, et süsteemitult programmide vahel visklemine ajab õpetajad frustratsiooni.

Millised oleksid konkreetsed soovitused koolile ja lastevanematele, mis vähendaksid laste riskikäitumist?

MT: Infopäevadel tuli õpetajatelt mõte, et koolide partnerid, näiteks päästeamet või politsei, võiksid õpetada õpetajaid, mitte lihtsalt teha selle töö õpilastega ära. Ühetunnisest koolitusest õpilastele ei piisa. Tuleb võimestada õpetajaid, et nad aitaksid neid teadmisi õppetöösse lõimida.

DE: Iga laps peab tunnetama, et ta on väga oluline meie kõigi jaoks. Et kui tal ongi raskusi mõnes valdkonnas, siis muul alal võib ta olla väga tubli. Ta ei tohi tunda end tõrjutuna.

Kas annate oma uurimuse põhjal mõne soovituse haridusministeeriumile või riigile?

MT: Õpilaste tervisekäitumist võiks jätkuvalt kaardistada: nagu teame, on Eesti laste tervis üks halvemaid Euroopas ehk jätkuvalt tuleb silma peal hoida, kuidas läheb ja millist mõju on meetmed avaldanud.

Kuidas saab riik õpetajat toetada?

MT: Esimene soovitus oleks teha ümber riigieksamite süsteem. Inimesed teevad seda, mida mõõdetakse. Väga raske on koolis uut õppekava rakendada, kui kooli ja õpetajate tulemusi hinnatakse tendentslikult. Ministeeriumis sellega juba tegeldakse. Innove loob uusi teste ja uuest aastast läheb käiku uus elukestva õppe strateegia. Selle raames on oodata palju põnevaid muutusi.

Õppetöö peab muutuma sisuliseks. Õpetajate tulemused sõltuvad ju ka sellest, millised on õpilased. Kõige paremad õpetajad pole tõenäoliselt mitte nn eliitkoolides, kus töö käib valitud lastega, vaid koolides, kus on palju erivajadustega õpilasi, mis nõuab õpetajatelt palju avaramat professionaalsete oskuste spektrit.

Palju on räägitud ka koolide ede­tabelite kahjulikkusest.

MT: Jah, on riike, kus koolide edetabelite avaldamine on keelatud just selsamal põhjusel: neid on võimalik valesti tõlgendada ja teha järeldusi, mis viivad kahjulike otsusteni. Vanemad vaatavad sisseastumiseksamite tulemusi ülikoolidesse, aga see on eksitav info. Mina lapsevanemana tahan, et mu laps õpiks koolis, mis on turvaline ja kus ta omandaks mitte ainult teadmisi, vaid ka eluks vajalikke oskusi. Ehk kõike seda, mis on kirjas riiklikus õppekavas, kuid mida riigieksamid puudulikult käsitlevad.

Uuringu „TerVE kool” esialgseid tulemusi vt http://www.curriculum.ut.ee/et/tervekool.

—

Uuring „TerVE kool”

• Uuringus osales 52 kooli üle Eesti, nii maa- kui ka linnakoole, nii eesti- kui venekeelseid. Küsitleti ligi tuhandet 6. klassi õpilast: uuriti nende toitumisharjumusi, vee-, tule- ja liiklusohutusalast käitumist, küsiti alkoholi, tubaka ja uimastite kohta ning uuriti seksuaalset riskikäitumist. Küsitlus tuli täita interneti teel.
• Uuringu eesmärk oli leida tegurid, mis mõjutavad Eesti laste riski- ja tervisekäitumist. Saadud teadmised võimaldavad hiljem luua meetodi laste tervisekäitumise edendamiseks koolis. Uurimust rahastab Eesti teadusagentuuri programm „TerVE”.

—

Inge Reinvald

Inge Reinvald: alustada tuleb esimeses kooliastmes

Inge Reinvald on õpetajana töötanud 31 aastat. Inge õpetab Tartu Kesklinna koolis 3.–8. klassi lastele loodus- ja inimeseõpetust ning on 5. klassi juhataja.

Inge, mis teile inimeseõpetuse õpetajana muret teeb?

Esimese kooliastme, 1.–3. klassi õppekava ei kata selliseid teemasid nagu uimastid ja suitsetamine. Tean juba kolmanda klassi lapsi, kes teevad suitsu, nii et see info on hiljaks jäänud. Samas vedeleb maas süstlaid, mida nad võivad leida.

Teises kooliastmes on lapsed juba üht-teist kogenud ja teavad mõnikord rohkem kui õpetaja. Järelikult tuleb alustada varem. Kolmandaks kooliastmeks on juba välja kujunenud meelsus, mida on keeruline muuta. Nii et esimene kooliaste on murdepunkt.

Kas neid teemasid võiks integreerida eri õppeainetesse?

Jah, võiks küll. Esimeses klassis inimeseõpetuse tunde pole, see hakkab teisest klassist. Neil teemadel võiks rääkida loodusõpetuses ja eesti keeles. Ja õppematerjale võiks rohkem olla.

Kuidas lapsed kaasa tulevad, kui neil teemadel räägite? Kui räägite näiteks seksuaalsuse teemadel?

Lapsed on muutunud avatumaks. Siiski, kui ma räägin 5. klassile murdeeast, istub mõni, raamat näo ees, nagu läheks murdeiga temast mööda. Ei lähe! Kõiksugu probleemid tuleb ära rääkida. Kaheksandas aga alustamegi neist lehekülgedest, kus seksuaalsusest juttu on, muidu pean aasta otsa rääkima, et keera nüüd õige lehekülg, me ei ole selle teema juures.

Aga toitumise või liikluskäitumise puhul?

Kaheksandas klassis andsin lastele vaadata, maitsta ja nuusutada toiduaineid ning palusin kirja panna, mis toiduainetega on tegu ja milleks neid kasutatakse. (Näitab tööd, kuhu on korraliku koolilapsekäekirjaga kirjutatud: kaneel, riis, želatiin, kaerahelbed, manna, jahu, suhkur, riivsai, kardemon, must tee). Neile oli see huvitav.

Olen andnud lastele tühje toidupakendeid ja lasknud uurida, mis on väikeses kirjas trükitud siltidel koostise kohta kirjas. Räägime lisa- ja säilitusainetest. Selgub, et nad pole kunagi varem elus neile siltidele tähelepanu pööranud. Panen nad huvituma. Endalegi pakub see huvi. Me töötame eluliste teemadega.

Eelmisel aastal tegime toidupüramiidi toiduainetest ja -kaupadest, mida postkastidesse topitud reklaamlehed soovitavad. Saime toidupüramiidi, milles oli hästi palju magusat. Alkoholi jätsime välja, neid pilte me ei kleepinud. Aga põhikorruse toidukraami oli reklaamidel vähe. See töö pakkus lastele suurt huvi – nad ise tõid kodust reklaamid kaasa, lõikasid ja kleepisid.

(Kaks järele vastama tulnud väänikut pistavad pea klassi ukse vahelt sisse. „Ootate nõksa,” teatab õpetaja. „Ukse taga. Saategi korrata.” Poisid kaovad ukselt).

Nüüd lasin kuuenda klassi omadel joonistada, millisele tegevusele jaguneb nende ööpäev. (Näitab joonistusi). Nad tegid jaotuse täiesti ise. Vaatasin: kui palju aega nad arvutis veedavad! Kõige hullema päeva leidsin siit (näitab sektoriteks jagatud ringi, kus 12 tundi päevast kulub arvutile). Ja siin on teine samasugune. Ma arvan, et mõned lapsed saavad poole ööni arvutis istuda. Mis tervisest me siis räägime!

Mida võiks ministeerium teha, et õpetajad saaksid pühenduda olulisele?

Õpikute sisu püüti kahandada, et oleks vähem materjali. Ma pole märganud, et see oleks vähenenud. Pigem on suurenenud. Õpikutest on saanud pildiraamatud. Viienda klassi õpik on väga hea, aga kolmandale klassile pean palju materjali ise juurde otsima. Ei ole nii, et mul on õpik ja töövihik ning nende järgi õpetan. Pean enamiku materjali ise otsima ja see on ju minu aeg, mis kulub! Kõik rühmatööd olen ise korraldanud, ka see nõuab ettevalmistust.

Kui saaksin ainult õpetamisega tegelda! Meil oli Tulukese projekt, suur kogukonna koosolek, kus kõlas palju toredaid ideid. Aga millisel ajal neid ellu viia? Lapsevanemad tahaksid teha üritusi nädalavahetustel, kohvikuõhtuid jm, aga millal siis õpetaja puhkab?

Kuidas lapsevanemate ja kooli koostööd parandada?

Meil on arenguvestlused. Klassi­juhatajana olen oma klassi laste vanematele kättesaadav ka õhtuti. Saame oma asjad ära rääkida. Kui on probleem, lahendame ära. Ma arvan, et suhtlust vanematega ei saa väga reglementeerida, see ei saa olla ette antud. Vanemad käivad meelsasti koolis terve lapse esimese klassi aja. Aga siis nad enam ei käi, ja tihti põhjusel, et lapsed enam ei taha, et vanem kooli tuleb. „No misasja sa tuled siia?” Ja siis leiavad vanemad, et laps on juba liiga suur, ega tule enam.

Üks ettepanek on muuta riigieksamite süsteemi ja kaotada koolide pingejärjestused.

Lastel on käegalöömist palju. Põhikooli lõpus võtavad nad end kokku ja pingutavad, et saaksid vähemalt eksamid tehtud. Mingi eksamivorm peab ikka jääma, et näha, millised teadmised noortel on. Aga pingeread on mõistlik koostamata jätta, see tekitab asjatut stressi.