Kuidas me rongiga Kiviõlist Tallinnas käisime
11. detsembril võtsime ette huvitava retke oma kooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetaja Kerttu Seppaga ning geograafia- ja bioloogiaõpetaja Karin Pohlaga. Retke eesmärk oli näidata, et õppida saab ka klassiruumidest väljaspool, ja seda sama tõhusalt või veel tõhusamaltki.
Heas tujus kogunesime rongijaama. Kuna elevus oli suur, polnud kellelgi aega jäiselt lõikava külma tuule ega jaheda temperatuuri üle kurta. Rongi saabudes seadsime end mugavalt sisse. Logelemiseks aega ei olnud: kell 8.03 algas rongitund. Igaüks valis endale mõne transpordivahendiga pildi. Pärast tuli koguneda ühte rühma klassikaaslastega, kellel oli sama transpordivahendiga pilt. Pidime ette kujutama, et oleme filmikriitikud ja sõidame Berliini filmifestivalile selle transpordivahendiga, mis meie rühmale sattus. Meie grupp pidi jõudma Berliini lennukiga. Õnneks jõudsid kõik ilusti Kiviõlist Berliini, osa kiiremini, teised vaevalisemalt.
Tapa peatuses liitus meiega Elroni kvaliteedijuht Martin Laur, kes rääkis rongide ajaloost, tutvustas praeguseid ronge ning nende juhtimist. Kuulsime uute sõidukite kohta nii mõndagi huvitavat. Näiteks kõlab Elroni rongides teavituste ajal Elisabet Reinsalu hääl, ideaalsetel ilmastikuoludel on äkkpidurduse korral teekond 350 meetrit ning Eestis on ligikaudu 1300 kilomeetrit raudteed. Kui jutud räägitud, külastasime rongijuhi kabiini. Nuppe oli seal päris palju, aga avanenud vaade omamoodi ilus. Oli nii huvitav, et kaheteistkümnest õpilasest lausa kuus ütles, et lähevad rongijuhiks õppima.
Tallinnasse jõudnud, võtsime suuna riigikokku. Majja sisenedes läbisime turvakontrolli ning alustasime giidiga ekskursiooni. Suur maja tundus täielik labürint. Üksteise järel kõndides ei eksinud õnneks keegi ära. Külastasime riigikogu esimehe kabinetti ning kuldset tuba, mis oli – arvake ära! –, muidugi kuldne. Meile tutvustati nende ruumide ajalugu ning räägiti, mis nendes parajasti toimub. Käisime vaatamas ka istungit. Ülevalt alla piiludes tundsime ära nii mõnegi erakonna liikme. Edasi tutvustati meile põhjalikult, kus milline erakond istub, kuidas see aastaid tagasi oli ja miks just. Meile näidati Toompea maketti, mis andis hea ülevaate sellest ehitisest ning hoonete väljanägemisest.
Peale riigikogus käiku oli meil tunnike aega söömiseks ja siis läksime energia avastuskeskusesse. Lõime kaasa 4D- ja LED-lambi valmistamise töötoas. Tegime mõned ülesanded ning meile seletati Leonardo Fibonacci teoreemi. Kõik tundus loogiline ja vägagi huvitav. Saime käed külge lüüa ja teha endale pisikesed laternad, mille sisse panime patareist ja LED-lambist valmistatud lambi. Pimedas nägid meie teosed väga toredad välja. Pärast töötubasid läksime planetaariumisse. Rääkisime tähtedest, tähtkujudest, joonestamisest ja planeetidest ning elust Maal, Marsil ja teistel planeetidel. Teema läks nii huvitavaks, et tekkis ka endal huvi minna õppima midagi astronoomiaga seotut. Kui kõik see lõppes, jäi meil natuke aega, et mööda maja uudistada. Käisime väikeses peeglisaalis ning uurisime häälte tekitamist ning muud ägedat.
Terve päev oli täis huvitavaid avastamisi ning jääb kõigile kauaks meelde.
—
Vastab Kerttu Sepp, Kiviõli 1. keskkooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja, Noored Kooli 7. lend:
Kust sellise reisi idee?
Tahtsin 9. klassiga külastada riigikogu ühiskonnaõpetuse raames. Teise veerandi alguses tuli välja, et õpilased soovivad minna muuseumi. Teadsin, et aasta lõpus ekspromptsõidu jaoks koolil raha ei ole. Mulle meenus, et Noored Kooli listist oli käinud läbi Elroni koostööpakkumine – tund rongis. Haarasin võimalusest kinni ja meie ühine projekt saigi teoks. Energia avastuskeskuski soovis meie projektiga ühineda ja pakkus meile välja vinged töötoad ning planetaariumisessiooni.
Miks on väljaspool koolimaja vaja õppida?
Tänapäeval on õpetajate ja koolide ülesanne lisaks oma põhiülesannetele kasvatada, õpetada ja toetada lapse arengut, olla ressursirikas. Ressursirikkus tähendab näha võimalusi ja koostööpartnereid väljaspool nelja seina, et rikastada õpitavat materjali ja kujundada lastest mitmekülgsed, laia silmaringiga inimesed, kes on huvitatud ümbritsevast. Mulle meeldib mõelda seintevabast haridusest. Õpilased muutuvad ühest klassiruumist ja ainetunnist teise kõndides loiuks. Mingi hetk tundub neile, et nad ei juhi oma elu, vaid kõik on nende eest ära otsustatud. Kui inimesel ei ole vabadust oma elu juhtida, muutub ta apaatseks. Apaatsuse vastand on ergastatud olek, mis päädib sellega, et oled võimeline rohkem vastu võtma ja eelneva kogemusega siduma.
Õpitus tuleb näha tervikut. Näiteks meie päevast käis läbi ajalugu, geograafia, ühiskonnaõpetus, majandus, füüsika, keemia, matemaatika, karjääriõpetus, ilma et oleksime neid eraldi nimetanud.
Lisaks on tore kohata oma õpilasi uues keskkonnas ja õppida neid paremini tundma. Hea tunne on, kui õpilased julgevad küsida ega karda eksida.
Mida soovitada teistele koolidele?
Soovitan teha koostööd ettevõtete ja organisatsioonidega. Tasub kaardistada kohalikud ettevõtted ning pakkuda võimalikke lahendusi õpilaste ja kohaliku elu arendamiseks.