Kultuskirjanikud pidagu end ise ülal?
Samal ajal kui rahvusraamatukogus lahvatas saksa kultuuriga seotud skandaal, nilpsas leek juba pikalt hõõguvaid süsi ka Tallinnas Eduard Vilde ja A. H. Tammsaare muuseumis, kus uuest aastast vähendati pedagoogide tööjõudu. Emakeeleõpetajate selts pöördus avalikult Tallinna linnamuuseumi ja kultuuriväärtuste ameti poole, et küsida, miks on uuest aastast kaotatud kirjanike muuseumides pool pedagoogikohta.
„Eesti Emakeeleõpetajate Seltsini on jõudnud teave, et uuest aastast töötab A. H. Tammsaare muuseumis pedagoog ainult poole kohaga. Haridust puudutavad otsused kuuluvad ka emakeeleõpetajate huvisfääri, mistõttu on selline otsus äärmiselt kahetsusväärne. Muuseumis tehtav haridus- ja teadustöö on vajalik kirjandusõppele laiemalt. Tammsaare muuseum on olnud emakeeleõpetajatele aastaid hea partner. Paljud õpetajad on saanud sealsete haridusprogrammide abil oma ainetunde rikastada ja õppetööd mitmekesistada. Ühtlasi on muuseum kaasa löönud uue õppevara väljatöötamisel, esinenud õpetajate täienduskoolitustel ettekannetega, korraldanud infopäevi, lugemislaagrit jm projekte. Uus õppekava soosib õppetöö korraldamist väljaspool klassiruumi ning valdkondlikku lõimimist. /…/ Pedagoogilise töö tegijate võimekuse ootamatu kärpimine tundub arusaamatu sammuna,” kirjutas seltsi juhatuse esimees Kaja Sarapuu Tallinna linnamuuseumile ja seda haldavale kultuuriväärtuste ametile ning avaldas lootust, et linnamuuseumi juhtkond leiab võimaluse tagada täiskohaga pedagoogide ametikoht mõlemas Tallinna linnale kuuluvas kirjanikumuuseumis.
Ed. Vilde muuseum ehk kastellaanimaja.
Tallinna kultuuriväärtuste ameti juhilt Aini Härmilt seltsile vastuseks saadetud kiri põhjendas otsust nõnda: „Kõik muudatused on läbi viidud eelnevalt põhjalikult analüüsides ja kaalutledes töö tõhustamise, jätkusuutlikkuse, töökoormuse ning eelarveliste vahendite võimalusi. /…/ Tutvudes kirjanike muuseumide järgmise aasta tööplaanidega, ei olnud nendes märgata erilist muuseumipedagoogi töömahu suurenemist, mis aga tähendab, et struktuurimuudatused olid tehtud kaalutletult. /…/ Vaatamata sellele, et A. H. Tammsaaret on püütud seostada sotsiaaldemokraatlike vaadete esindamisega, ei saa sotsialistlikke printsiipe kahjuks rakendada samanimelise muuseumi töös. Aastaks 2014 on sotsialistlik riigikord lõppenud ning me elame turumajanduslikel printsiipidel toimivas ühiskonnas. Ka Tallinna linnamuuseum peab neist lähtuma, mis tähendab muuhulgas seda, et muuseum peab kavandama oma tegevusi selliselt, et oleks suuteline teenima ka omatulu.”
Õpetajate Leht küsis segases olukorras selgitust otse kirjanike muuseumide juhtidelt endalt, kes nentisid, et kirjanike muuseumid on linnamuuseumi koosseisus vaeslapse osas, olgugi et muuseumide külastajaarv aasta-aastalt tõuseb ning muuseumid on võitnud auhindu mitmel konkursil.
Maarja Vaino, Tammsaare muuseumi juhataja
Mis Tallinna kirjanike muuseumides õigupoolest toimub ja miks pedagoogide koormus uuest aastast väheneb?
Tallinna linnamuuseumi alluvusse kuuluvates Tammsaare ja Vilde muuseumis oleme viimase pooleteise aasta jooksul seisnud silmitsi arusaamatu personali- ja tegevuspoliitikaga. Peamiselt on see väljendunud inimeste koondamises (kolm täiskohta), muuseumide lahtiolekuaegade vähendamises ning tegevuse rahastamise kärpimises. Senised kohtade koondamised on puudutanud muuseumi administratiivset võimekust (haldustöötaja ja järelvaatajate koondamine), uuest aastast oleme silmitsi olukorraga, kus muuseumi sisulist tööd tegeva haridustöötaja koht Tammsaare muuseumis on vähendatud 0,5 koormuse peale. Vilde muuseumi haridustöötajale on aga juurde pandud kohustus viia tunde läbi ka Tammsaare muuseumis ehk vähenenud on ka Vilde muuseumi haridustöötaja töömaht, mis keskenduks vaid sealse muuseumi tööle. Kuna külastatavus on viimastel aastatel kasvanud, eelmisel aastal käis muuseumis rekordiliselt palju gruppe, jääb selline otsus arusaamatuks. Kahjuks ei ole muuseumi direktor ega kultuuriväärtuste amet meile seda selgitatud ega meie küsimustele vastanud. Sammu on põhjendatud üldiste struktuurimuudatustega. Samas on muuseumimaastikul muuseumides aina suurem roll just haridustööl ning pigem kasvab vajadus haridustöö tegijate järele. Struktuurimuudatuste põhjenduseks on toodud raha: kirjanike muuseumid teenivad liiga vähe omatulu.
2. Mida see olukord muuseumidele tähendab?
Kirjandusklassika on eesti kultuuri toimimise üks alustalasid, meie identiteedi oluline osa. Samas peetakse kirjandusklassikat sageli raskeks ning selle õpetamisel koolides seisavad õpetajad alati teatud väljakutsete ees. Muuseumid on oma haridusprogrammidega pakkunud alternatiive klassiõppele, töötanud välja aktiivõppe meetoditel põhinevaid programme ning pakkunud õpetajatele koolitusi, kuidas kirjandusklassikat kaasaegsete uurimuste põhjal huvitavalt käsitleda. On päris selge, et poole kohaga töötaja on suuteline läbi viima tellitud ekskursioone, kuid ei jõua kaasa lüüa uute programmide väljatöötamises, koolituste korraldamisel ega teha koostööd pakutavate haridusprojektidega seoses. See kõik on väga aja- ja teadmistemahukas töö, mis ei sünni põlve otsas ja kiirustades. Ehk siis kahaneb märgatavalt muuseumi tehtav haridustöö maht. Samuti vähenevad koolitustel osalemise võimalused, see on aga praegu kiiresti muutuval aktiivõppepõhisel haridusmaastikul väga oluline.
3. Millega peavad uuest aastast kehtima hakkavas olukorras arvestama õpetajad?
Praktilise poole pealt ennekõike sellega, et ekskursiooniaegu on varasemast raskem kokku leppida. Pedagoog hakkab tööl olema kindlatel päevadel ning peame suutma ekskursioonid ja haridusprogrammid nendesse mahutada. Samas on päris selge, et õpetajatel ei ole võimalik olla väga paindlik, tunniplaanid ja tihedad koolipäevad lihtsalt ei võimalda seda. See on koht, mille pärast oleme kõige rohkem mures. Meie peamine eesmärk on olla avatud ja paindlik ja nüüd oleme olukorras, kus see on väga keeruliseks tehtud. Pikemas perspektiivis hakkab kindlasti mõju avaldama see, et pedagoog ei jõua luua uusi programme ning vahendada nüüdisaegseid lugemismudeleid. Poole koormuse juures ei ole see lihtsalt võimalik ning on päris selge, et muuseumi sisuline töö kannatab selle otsuse all.
4. Kas õpilaste arv ja haridusprogrammide osakaal on viimastel aastatel kahanenud või kasvanud? Kui palju teil õpilasi käib?
Tammsaare muuseumis on alates 2006. aastast külastatavus igal aastal kasvanud umbes 10–15% (v.a 2012, mil olime lühikese perioodi remondi tõttu suletud). Ekskursioonide arv tõusis näiteks 2013. aastal peaaegu kolmandiku võrra. Valdavalt käivad meil Tallinna koolid, aga tullakse ka mujalt. Erakordselt palju käidi pärandiprogrammi ajal, kui muuseumi sai rongiga sõita tasuta. Selle põhjal võib küll öelda, et huvi on suurem, kui kaugemate paikade koolide rahakott võimaldab.
5. Milline haridusprogramm on kõige populaarsem?
Tammsaare muuseumis oli sel sügisel väga populaarne keelekümblusprogramm (LAK-õpe) vene koolidele. Kõige rohkem teeme ekskursioone kirjaniku elust ja loomingust, eriprogrammidest tellitakse enim tunde „Kõrboja peremees” ning „Tõde ja õigus I ja V”.
Õpilastele endile on väga meeldinud ka koostöös Nukufilmi lastestuudioga väljatöötatud tund, kus õpilaste endi valitud katkendi põhjal ükskõik millisest Tammsaare teosest tehakse lühike lamenukkude animatsioon. Väiksemate laste lemmik on „Laste rõõm” ja nüüd jõulude ajal „Vanavanemate jõulud”. Nendes programmides osalejate silmad säravad alati.
Tammsaare muuseum avab aastas ühe suure kirjandusteemalise aastanäituse ning aasta jooksul võõrustab rändnäitusi (tavaliselt 1–2). Iga aastanäituse juurde koostame haridusprogrammi, mille puhul peame silmas selle kattuvust õppekavaga, et lihtsustada õpetajate tööd ning pakkuda uusi alternatiive klassiõppele.
Kairi Tilga, Eduard Vilde muuseumi juhataja:
1. Mis Tallinna kirjanike muuseumides õigupoolest toimub ja miks pedagoogide koormus uuest aastast väheneb?
Mõlemas muuseumis töötab viimasel aastal kaks täiskohaga inimest, kelle kanda on kogu filiaali sisuline arendus: haridustöö, suhtlus koolide-lasteaedadega, reklaam-turundus, temaatilised näitused, artiklid, teadustöö ja töö kogudega, koostööprojektid, infokirjade-plakatite kujundamine, ürituste ja loengusarjade väljamõtlemine, korraldamine, raha leidmine. 2015. aastast võetakse Tammsaare muuseumist ära pool pedagoogikohta. Maja jääb opereerima 1,5 inimesega. Vilde filiaalis töötav pedagoog peaks üleöö hakkama ka Tammsaare muuseumis läbi viima kvaliteetseid ja sisukaid ekskursioone. Põhjendus: oleme samateemalised muuseumid.
2. Mida see olukord muuseumidele tähendab?
Vilde muuseumi pedagoogile tähendab see tööpäeva hakkimist, ebakindlust, frustratsiooni. Kindlasti kaotab Tammsaare muuseum ekskursioonide kvaliteedis, sest pelgalt juhendit lugedes ei ole võimalik olla kohe valmis spetsialist. Inimeste vahetus toob kaasa töö kvaliteedi automaatse languse. Sisu tundmata ei saa üritusi-programme-näitusi teha. Jah, meie külastajate number ei ole võrreldav filiaalidega, kuhu on tehtud üüratud investeeringud. Vilde muuseum ei ole kümne aasta jooksul, mil linnamuuseumi koosseisus oleme, saanud investeeringuteks raha, ent meid on palju sisuliselt tunnustatud. Järelikult ühiskonnas meie tööd hinnatakse ja väärtustatakse. Kõike ei saa mõõta rahas ja külastajate arvus.
3. Millega peavad uuest aastast kehtima hakkavas olukorras arvestama õpetajad?
Pedagoog ei ole majas vaid selleks, et ekskursiooni läbi viia. Haridustöö muuseumis vajab suurt stabiilsust. 2015. aastal on Vilde 150 aasta juubel. Oleme saanud Kultuurkapitali toetusi juubelisündmuste ja näituse korraldamiseks, meil on plaanis koostööprojekte, uusi haridusprogramme ja koolivaheajategevusi. Need plaanid on olnud paigas juba pool aastat. Sisuline töö käib ammu selle nimel, et juubeliaastat väärikalt vedada. Kui Vilde muuseumi pedagoog peab hakkama Tammsaares giidina abiks olema, kannatab selle all planeeritud Vilde aastaplaan.
4. Kas õpilaste arv ja haridusprogrammide osakaal on viimastel aastatel kahanenud või kasvanud? Kui palju teil õpilasi käib?
Huvi on ainult kasvav. Väga tore on, et aina enam on vene koole, kes eesti kirjanduse programmidest väga huvitatud on. Keelekümblusprogrammides osalemine on oluliselt kasvanud. Vilde valdavalt koolilugemises esiklassikute hulka enam ei kuulu, mis tähendab, et on olnud üsna raske õpetajaid muuseumi saada. Õpetajate töö kergendamiseks oleme pidanud oluliseks ülesannet olla uute Vilde loomingu lugemis- ja käsitlusmudelite looja. Programm „Mäeküla piimanaine” pakub igihaljale romaanile uut lähenemist. Sama on plaanis teha Vilde ajalooliste romaanide ja ehk ka näidenditega.
5. Milline haridusprogramm on kõige populaarsem?
Vildes on enim tellitud algklasside programmid „Punane sokk ja näpitsprillid” ning „Tossutäkuga maailmanäitusele”. Populaarne on ka Vilde kodu ja elu tutvustav programm „Vahva vunts Vilde”.
—
Valik tunnustusi
• Tammsaare muuseum sai 2007. aastal näituse „Tõde on inimeses” eest Väikese Muuseumiroti, 2008. aastal näituse „Poiss ja liblikas. Mati Unt Tammsaare juures” eest Väikese Muuseumiroti, 2009. aastal näituse „Viiuldaja karussellil. Gailit Tammsaare juures” eest Suure Muuseumiroti ehk aasta parima näituse auhinna, 2011. aastal oli muuseumi sügiskonverents teadusauhinna nominent ning 2013. aastal Mauruse multimeediaprojekt bussides turundusauhinna nominent.
• Vilde muuseum sai 2012. aastal aasta muuseumide hariduse edendaja tunnustuse programmi „Punane sokk ja näpitsprillid” eest ning samal aastal Muuseumiroti eripreemia näituse „Vildest naljaga pooleks. Eesti naljakirjandus Vildest Kivirähkini” eest.