„Laena mulle kannelt, Vanemuine!”

5. dets. 2014 Villu Mengel Tallinna Sikupilli keskkooli direktor - „Laena mulle kannelt, Vanemuine!” kommenteerimine on välja lülitatud

Kui hariduse võrdkujuks võtta kannel, siis haridus on pilli nähtav osa. Õpetamine, õppimine, kasvatus, teavitamine on keeled, mille abil heli luuakse. Seevastu haritus on pilli kõla. Haritud inimene kõlab kaunilt.

Riiklike haridusdokumentide alusel taotletakse praegu pilli välist ilu. Selle korpust lihvitakse, värvitakse, lakitakse, disainitakse, tehnologiseeritakse, presenteeritakse, taotlemata pilli tõelist väärtust – kõla ehk haritust. Kauni kõla jagamine nooremale põlvkonnale on jäänud missioonitundega haritud õpetajate kanda.

Haridus ja haritus

Haridust võib vaadelda nii väikese kui ka suure pildina. Väike pilt on see, mida oleme harjunud koolihariduses kogema – teadmiste, oskuste omandamine, mida mõõdetakse kindlate kriteeriumidega ja kinnitatakse tunnistusega.

Haridus suure pildina on väärtus, kus kõike ei saa mõõta. Nii looduses kui ka hariduses eksisteerib nähtav ja nähtamatu. Hariduse nähtamatu dimensioon on haritus – pilli kõla.

Haritus peegeldub eelkõige inimese mõõdetamatus olemises, harmoonias, eetilisuses ja see avaldub tema elu kõigis valdkondades. Haritud inimene kannab oma peres, rahvas, ühiskonnas vaimsust ja loob sellega arengut, turvalisust, kaitset oma perele, rahvale, ühiskonnale, inimkonnale. Inimene, kes ei omanda hariduse hingelis-vaimset mõõdet – haritust –, ei suuda seda väärtust ka ise luua. Tagajärg on harimatus. Kui selline tendents kestab perekonnas, suguvõsas, rahvas, ühiskonnas põlvest põlve, on tulemuseks rahva, rahvuse üldine harimatus, millega kaasneb rahva vaimne mandumine, mis omakorda toob kaasa kaose ja hävingu.

See on piisav põhjus, miks teadvustada ühiskonnas laiemalt hariduse tõelist olemust ja väärtust.

On aeg loobuda primitiivsest hariduskäsitusest, kus haridust määratletakse ja taotletakse vaid õppeprogrammidega ette nähtud teadmiste, oskuste, vilumuste ja käitumisnormide kaudu. Hariduse omandamisel on ülim taotlus inimese terviklik areng, lõpmatu täiustumine, olemise ja teadvuse uus kvaliteet. Selles protsessis on teadmiste ja oskuste omandamine tasakaalus kasvatusega. „Haridus ilma kasvatuseta on kui mõõk hullumeelse käes,” on Dmitri Mendelejev teema kokkuvõtlikult sõnastanud. Vaadake ühiskonnas toimuvat ja näete, et see on just see, millest Mendelejev rääkis. Viljandis toimunud õpetaja tapmine vaid kinnitab, et oleme hädaohu kursil.

Harituse omandamine ületab haridusasutuse piirid. See toimub iga päev, igal pool, sest me kõik oleme üksteisele õpetajad-kasvatajad (vt „Ka sina oled õpetaja”, PM 21.06.2014). Selles valguses on harituks kujunemisel eriti oluline roll meedial ja rahva liidritel. See kohustab olema teadlik otsustest, kavandatud suundadest ja valikutest ning vastutama nende eest.

Eesti elukestva õppe strateegia 2020 koostajad on kursi valikul jätnud kõrvale kasvatuse – olulise inimese isikuomaduste kujundaja. Seda ei peetud prioriteetseks valdkonnaks. Juhid on kasvatuse suunas pööranud hariduslaeva ahtri. See kurss ei vii eesmärgile – tervikliku, harmoonilise inimese lõpmatu täiustumiseni, olemise ja teadvuse uue kvaliteedini. Albert Schweitzer on tulevastele põlvedele jätnud kujundliku õpetussõna: „Sõidu lõpptulemus ei sõltu sellest, kas laev liigub kiiresti või veidi aeglasemalt, kas ta sõidab purjede või auru jõul, vaid sellest, kas ta hoiab õiget kurssi ja kas tema tüür on korras.”

Eesti hariduselu tüür pole korras. Hariduslaev eksleb poliitilistes tõmbetuultes valimistest valimisteni.

Koostöötahe ja -oskus

Praegu on Eestis palju initsiatiivgruppe, kes otsivad hariduslaevale õiget suunda. Vaja on ühtset juhtimist ja koostööd. Arvan, et just koostööoskusest ja -tahtest jääb sageli vajaka.

Näide.

20. septembril kirjutas Kristi Vinter Sirbis: „Kool ja õpikäsitus peavad muutuma.”

Sellel järgnes reaktsioon EHF-i listis:

  • Kes ja mida peaks tegema, et saavutada soovitut, mida autor teeb või saaks teha? Soovitugi on üpris segane, et mitte öelda loosunglik. Artikli tagajärg on ilmselt honorar, aga mis veel? Kaldun arvama, et siin paar kommentaari ja ongi kõik.
  • Olen ka kirjutanud samas PM rubriigis arvamusartikli ja ei mäleta, et honorari oleks makstud. Lihtsalt repliik.
  • Mis Sa arvad, kui palju kultuurilehtedes artikli eest honorari makstakse? Kas honorar ikka on see, mille pärast tasub vaeva näha?
  • Oletame, et see ei olnud raha. Mille pärast see artikkel vaeva tasus?
  • No ehk on noores inimeses säilinud midagi sellist, mida meiesugustes vanameestes on järel vähevõitu või pole enam üldse? Nt lootust ja julgust unistada … Geniaalsetest ideedest ja süsteemidest üksi on vähe kasu, kui neid ei osata pakendada ja massidele maha müüa.
  • Kristi käis välja oma platvormi, oma haridusmanifesti, ja tegi seda sisemise põlemisega, mida oli lugedes selgelt tunda …
  • … (olen) püüdnud juba ammu tutvustada neidsamu asju, kuivõrd olen tuttav reform- ja alternatiivpedagoogikaga … Ent kõik see oli vastu seina. Nüüd, kui räägivad ülemused, on vastuvõtt hoopis teistmoodi.

Need on ainult katkendid repliikidest, et ilmestada reaktsiooni. Mulle tundub, et kuigi kõik arvustajad on väljakäidud ideede pooldajad, kustutab kogetud solvumine ja lootusetuse tunne tahte panna seljad kokku ja teha ära.

Hindan kõrgelt kõigi panust, kes on reformpedagoogika arengule Eestis kaasa aidanud, aga kogenud solvamist ja halvustamist. Ületage oma hingevalu, võtke seda kui elu õppetundi ja liikuge edasi. Hoidugem põlvkondadevahelise kuristiku kaevamisest ja tehkem koostööd. Olukord on uus ja võimalused ka. Ükski asi ei edene, kui tegutsetakse luige-haugi-vähi kombel.

Viimasel ajal on väga populaarseks saanud elevandi kasutamine tõe sümbolina. Vaadates või hoides teda sabast, londist, jalast, on kogemus ja pilt erinev. Nii pidavat olema ka tõega. Aga on veel vähemalt üks võimalus. Tõuse primitiivselt tasandilt kõrgemale ja taotle tõde vaimsel tasandil, kus sümboliks on kera. Selles kogetakse tõde sarnaselt, olenemata asendist või asukohast.

Ettepanekud.

  • Esmalt on vaja tüür korda seada, loobuda parteipoliitilisest juhtimisest haridussüsteemis ning rakendada partei- ja ühiskondliku organisatsiooni ülest juhtimist, korraldada juhivalikul konkurss, sh ministri valimisel. See tagab juhtimise professionaalsuse ja järjepidevuse.
  • Teiseks, loobuda primitiivsest hariduskäsitusest ja taotleda inimese terviklikku arengut, haritust. Õpetajahariduses pöörata senisest enam tähelepanu kasvatusele, isikuomaduste kujunemisele. Oluline on, et õpetaja juba erialahariduse omandamisel mõistab ja kogeb, et tema professionaalsus ei olene ainult pedagoogilistest oskustest ja metoodika tundmisest, vaid ka tema isikust, isikuomaduste pidevast arengust. Tulevasele õpetajale on vaja seda õpetada.
  • Kolmandaks, kutsuda kokku rahvuslik kasvatuse kongress, mis ühendaks haridusuuendusega tegelevad initsiatiivgrupid ja organisatsioonid koostööks. Hoolimata Eesti koostöö kogu, arvamusfestivali jms ettevõtmistest, pole see seni õnnestunud. Usun, et rahvuslik kasvatuse kongress tuleb sellega toime.

Tavaloogika kohaselt peaksin ettepanekud konkreetselt kellelegi adresseerima. Usun, et asjaosaliste organisatsioonide juhid, liidrid ja kodanikud, kes neid ettepanekuid toetavad, tegutsevad kodanikualgatuse ja -vastutuse põhimõttel. Vajalikud muudatused saavad toimuda vaid siis, kui eesti rahvas neid vajab, toetab ja panustab nende teostumisse.

Aeg on ärgata vaid teadmispõhise hariduse uinutavast edust ja taotleda terviklikkust, täiuslikkust.