Lugude jutustamine on ennekõike suhtlemine
Lugude jutustamine ja kuulamine aitab iseendast ja teistest paremini aru saada, usub jutuvestja ja jutukooli eestvedaja Piret Päär, kes suure osa ajast veedabki lugusid pajatades.
Milline osa oli lugudel teie lapsepõlves?
Meie kodus oli palju lugude jutustamist. Üks vendadest meisterdas papist raami, pani selle sängiotsa peale – tol ajal oli televiisoris tädi Ruth, kes õhtuti enne lastesaadet lastele tere ütles –, vennas tuli samuti raami sisse ja ütles: „Tere, mina olen onu Harri …” Ja rääkis muinasjutte. Teine vend jutustas raamatuid ümber. Ema ja isa jutustasid tõestisündinud lugusid. Mulle meeldis neid kõiki kuulata. Ema oskas kõik igavad ja tüütud tööd lugude abil mõnusaks muuta. Ja tähtis ei olnud, et oleksid aina uued lood. Tore oli just vanu ja samu jutte kuulata. Ka külakogukond toetas oma lugudega mu lapsepõlve. Ma arvan, et mul on olnud õnn kasvada lugude jutustamise traditsiooni ja selle hääbumise piiri pääl. Talgud, piimapukk, lavka, ühistöö … Kõik see andis võimaluse inimestel koos olla ja sinna kuulus lahutamatu osana ka lugude jutustamine.
Millal ja miks teist jutuvestja sai?
Juba teatrikoolis mõistsin, et teatris pean jutustama lugusid, mis mulle endale ei pruugi meeldida. Ka üks mu õpetajatest on öelnud, et iga lugu, mida jutustad või mängid, hakkab sind ennast looma. Tundsin, et tal on õigus, ja pean teatrist lahkuma. Läksin algusesse tagasi. Metsa. Oma emakoju. See oli üks tõelisemaid aastaid mu elus. Nii nagu suvel kulus aeg raske maatöö peale, oli talvel aega lugeda ja olla ja aru saada, mida ma elus teha tahan. Lugesin palju muinasjutte ja avastasin eesti rahvajuttude võlu ja ilu. Aasta pärast kutsuti mind Tallinnasse täiskasvanutele kursusi tegema. 1991. aastal alustasingi eesti rahvajuttude tutvustamist ja sealt hakkas tasapisi kujunema jutukooli tegevus.
Mis on jutukool?
Jutukool tähendab koolituskursusi, seminare, loenguid, jutuõhtuid ja -hommikuid, jutukontserte. Koostöös rahvamuusikutega on toimunud hulgaliselt jutuüritusi nii lastele kui ka täiskasvanutele. Kultuuripärandi aastal algas Viljandimaa koolides ja raamatukogudes projekt „Lugu loob, jutt juhib”. See on jätkunud Valgamaal ja Ida-Virumaal. Oluline on ka kirjastustegevus. On ilmunud mõned rahvajuturaamatud, sealhulgas ingliskeelne „The Heavenly Wedding”, mis on esimene võõrkeelne autentset eesti rahvajuttu tutvustav kogumik. Jõudumööda oleme kutsunud Eestisse professionaalseid jutustajaid mujalt maailmast ja korraldanud Jutupühade festivali. Jutukooli eesmärk pole koolitada professionaalseid jutuvestjaid, vaid eelkõige panna inimesi lugusid märkama ja kuulama ning tekitada neis tahet jutustada. Traditsiooniliselt pole meil Eestis olnud elukutselisi jutuvestjaid, lugusid võis rääkida igaüks, kes tegi seda nii, et teised kuulama jäid. Peres olid jutustajateks vanavanaemad, kellel juba oli, mida jutustada. Mida oli vaja öelda, öeldi lugude kaudu.
Kes on jutuvestja?
Nii nagu üks iiri viiulimees Raftery mängis oma muusikat, nii on ka jutuvestja see, keda kuulates inimesed unustavad nälja ja janu, mured ja hädad ning alandatuimgi hing saab ülendust, kõrkus annab maad alandlikkusele ning külm süda sulab nagu lumi maikuus.
Kas jutuvestmist saab õppida?
Selle aasta Jutupühade festivali üks külalisi Martin Ellrodt Saksamaalt on öelnud, et talle on eeskujuks keldi bardid: seitse aastat õppisid nad, kuidas inimesi oma harfimänguga naerma ajada, seitse aastat, kuidas neid nutma ajada, ja veel seitse aastat, kuidas neid magama uinutada. Ta leiab, et jutuvestja peaks oskama teha sedasama. Olen temaga nõus. Saab, saab õppida. Terve elu.
On teil oma lemmiklood?
Jutustangi ainult oma lemmikuid. Ma ei räägi kunagi ühtegi lugu, mis mulle ei meeldi.
Olete lugusid vestnud 24 aastat. Kuidas lood ja kuulajad on aja jooksul muutunud?
Lood muutuvad koos minuga või mina koos lugudega. Mine võta kinni, kes keda muudab. On lugusid, kes pole mind senini maha jätnud. Paljud on täienenud juba eel- ja järellugudega. Samuti on mul kuulajaid, kellest on saanud omamoodi peresõbrad, kuigi ma ei tea isegi nende nimesid ja kohtume aastas ehk korra, kui nad tulevad lastega mõnele festivalile või jutuüritusele mu lugusid kuulama. Pirrupuusaare perelaagris oli üks poiss, kes kangesti tahtis lugusid kuulata. Kõndis mul sabas ja aina nurus, et rääkigu ma talle üks lugu. Aga niipea kui olin loo rääkinud, ütles resoluutselt, et ta ei usu seda. Ometi oli natukese aja pärast tagasi uut lugu küsimas. Ütlesin, et ma enam ei räägi, sest sa ju ei usu neid. „Viimast lugu ma juba natuke uskusin,” tunnistas poiss. Hiljaaegu kuulsin, et nüüd õpib see noor mees näitlejaks.
Kes on teie peamine kuulajaskond?
Alustasin jutuvestmist täiskasvanutele. Arvan, et lastele peaksidki lugusid jutustama eelkõige nende lähedased – vanemad, vanavanemad. Lootsin, et jutuõhtutel või -koolitustel kuuldut jagatakse mõnuga kodus edasi. Aga ega jutustamisoskus või vabadus lugusid pajatada tule kergelt ega kiiresti. Nii kutsuvad täiskasvanud mind ikkagi ka laste juurde.
Jutuvestmine on laste emotsionaalseks arenguks väga oluline.
Mitte ainult laste. Mulle meeldib just täiskasvanutele muinasjutte pajatada. Ja lastega jälle tõestisündinud lugusid jagada. Lugude jutustamine on ennekõike suhtlemine, mitte esinemine. Eriliselt naudingi oma jututundides vestlusi lastega. Isegi kui see, mida kuulen, mind ehmatab. Näiteks küsib kolmanda klassi laps: „Kas sa eile „Padjaklubi” vaatasid?” – „Armas laps, ega sa seda saadet ometi ei vaata?” – „Muidugi vaatan. Mulle täiega meeldib.” – „Aga mis ema-isa teevad, vaatavad koos sinuga?” – „Ei, nemad vaatavad teises toas teist televiisorit.” – „Kas teil on kaks televiisorit?” – „Kolm on, köögis on veel üks …”
Kuidas valite lood, mida jutustada?
Teinekord kujundavad just need vestlused loovaliku. Sel sügisel juhtus, et lugusid kuulama tulnud lapsed olid väga rahutud. Karjusid ja kolkisid üksteist …Ootasin ja vaatasin, millal neil huvi tekib, siis tunnistasin kurvalt, et ei näe kedagi, kes tahaks mõnd lugu kuulata. „Kui mina oleksin ühe kooli direktor, oleksid selles koolis kõik õpetajad jutuvestjad, kes räägiksid tundides vaid lugusid. Mis te arvate, mis oleks laste kodutöö?” pöördusin nende poole. Väheke vaiksemaks hakkas jääma, ja ma jätkasin: „Nende ülesanne oleks kõik need lood, mis nad päeval kuulevad, kodus edasi jutustada. Emad, isad, vanaemad, naabrid, kõik peaksid tulema kuulama. Korrusmaja inimesed koguneksid maja ette muruplatsile ja tahaksid teada, mida lapsele koolis räägiti. Juhtuks ka seda, et lapse loole täienduseks jutustaks mõni täiskasvanu oma loo. Ja laps saaks selle loo järgmisel hommikul kooli tagasi viia.” Märkamatult oli ruumis väga vaikseks jäänud. Lapsed olid kaasa mõtlema ja tundma hakanud. Küsisin lastelt, kas ma saaksin nende arvates sellise kooli loomisega hakkama, kas sel unistusel on lootust täide minna. Suur osa sumises vastuseks, et see mul küll läbi ei lähe. Üks tüdruk teatas tarmukalt: „Ega õpetaja pole jutustamiseks, õpetaja on õpetamiseks loodud!” Seal oli üks poiss, päris tagareas, istus nagu kuningapoeg, pisut küünarnukkidele toetudes ja niisuguse sisemise mõnusa vabadusega. Tema ütles ka midagi tasakesti, endal silmanurgad mänglemas. Palusin hetkeks vaikust, et ta saaks oma mõtet korrata. „Kui sa väga tahad, siis su soov täitub,” ütles poiss. Vaatasin eitajaid ja vaatasin jaatajat ning sõnasin: „Näete, poisid ja tüdrukud, nii lihtne see maailm ongi. On võimalus jaa-ks, on võimalus ei-ks. On võimalus lootust anda ja seda võtta. Miks on lihtsam lootust ära võtta?” Nüüd olid kuulajad minuga ja ma sain neile lugusid rääkima hakata.
Kuidas loote lugude kuulamiseks õige meeleolu?
Kõik oleneb olukorrast, inimestest, põhjusest, miks kokku on tuldud, kohast, ilmast, sellest, mis päeval juhtunud on. See teebki jutuvestmise väga elusaks ja ka huvitavaks. Kunagi ei tea ette, kuidas jutuõhtu kujuneb. Ruumi loomine on väga oluline. Esimene lugu on väga tähtis. Kas suudad inimesed kogukonnaks siduda või mitte. Lauluga, muusikaga on seda palju kergem teha. Leida lugu, mis just need inimesed ühisele pärlikeele seoks, on palju raskem. Teinekord pusid terve õhtu, proovid ühte ja teist, ja alles koduteel saad aru, milline lugu oleks olnud kõige õigem.
Miks praegusel ajal peaks seda vana traditsiooni elus hoidma? Mis juhtuks, kui sel moel enam lugusid ei jutustataks?
Peale Viljandis juhtunut peaksime kõik sellest eriti hästi aru saama. Olin sel ajal Prantsusmaal, ühel jutuvestjate „Storytelling and Peace Council” kohtumisel, kuhu olid kogunenud jutuvestjad kogu Euroopast, aga ka Palestiinast, Iisraelist, kes jutustavad lugusid väga katkistes kohtades ja katkistele inimestele. Lootuses haiget saanud maailma natukenegi parandada. Tundsin end mõneti kaugel nende kogemustest. Ja siis see juhtus, minu oma kodulinnas! Tagasiteel koju mõtlesin kogu aeg, miks. Miks inimesed ei tunne enam armastust ära? Eestlastel pole olnud kombeks kõva häälega kuulutada: ma armastan sind. Seda ka mitte välja näidata. Ma ei näinud oma ema ja isa isegi käest kinni hoidmas, rääkimata kallistamisest. Ehk räägiti siis armastusest lugude kaudu.
Viimaseid aastakümneid peetakse maailmas lugude jutustamise renessansiks. Juturahvas arvab, et see sai sündida vaid sügavast janust intiimsuse, läheduse ja kogukondlikkuse järele. Me elame üha muutuvas maailmas, internetiühendus peab olema aina kiirem ja võimsam, aga eales pole inimene olnud nii lahti ühendatud oma perest, naabritest, kogukonnast.
Kui suur on jutuvestjate kogukond meil ja mujal, kui tihti omavahel kohtute?
Jutukooli tegemiste ümber on koondunud hulk inimesi. Harjumaal Salmistus tegutseb MTÜ Kogukond Uus-Põllu talu perenaise Piret Kuke eestvedamisel. Haapsalu raamatukogu rahva eestvõtmisel on toimunud huvitavaid muinasjutukonverentse. Tartu Hansa kooli õppejuht Marika Vares korraldab juba aastaid laste jutuvestmispäevi ja tema innustusel teevad Tartu koolide õpetajad väga head tööd, et anda lastele võimalus lugusid jutustada ning oma perepärimust koguda. Võrumaal on olnud hea meel Triinu Guerrini ja Võru keskraamatukogu koostöö üle. Pärnus ajab jutuasja Jaak Känd. Aeg-ajalt tekivad siin-seal omamoodi jutuklubid.
Raske öelda, kui paljud on jutukooli tegemistest inspiratsiooni või julgust saanud ka ise oma perele, sõpradele või avalikkuse ees jutustama hakata. Aga mitmed meie kutsutud professionaalsed jutuvestjad maailmast on leidnud tagasi tee Eestisse juba kellegi teise kutsel. Üks tuntumaid jutuvestjaid Jan Blake oli meie külaline jutuvestmissarja festivalil. Nüüdseks oleme juba mitu korda saanud tema lugusid kuulata tänu pärimusmuusika keskusele. Jutuvestmissarja külaline oli ka Lakota ja Kiowa apatšidest pärinev jutuvestja Dovie Thomason. Möödunud kevadel kutsus kirjandusrahvas ta jutustama ka festivalile HeadRead. Järgmisel aastal tuleb nende kutsel festivalile Walesi jutuvestja David Ambrose, kes oli Jutupühade külaline kolm aastat tagasi. Ja nii ongi hea. Jutukoolil on veel palju unistusi, mida tahaks jagada. Jutukooli tegemistest saab lugeda www.rahvakultuur.ee/jutukool ja https://www.facebook.com/jutukool.
Nädalapäevad tagasi, 29. novembril oli Tallinnas Kloostri Aidas jutuvestja Andry Ervaldi mälestusõhtu ja jutukogu „Unenäorong” esitlus. Milliseid lugusid tema jutustas?
Andry lood on täiesti omamoodi lood. Tundlikud. Sõnamängulised. Soojad. Kümme aastat tagasi rääkis Andry ühel rahvusvahelisel seminaril lugude jutustamisest ja muinasjuttudest. Tema lõpusõnad konverentsile kõlasid nii: „Me elame ajas, kus kõik on nii õhkõrn. Kus suured tornid kukuvad, kus tähtsad mehed langevad, kus internet võib igal suvalisel hetkel kinni joosta, rong kraavi minna, raamatud ära põleda. Aga jutuvestmine jääb.”
Väga hea intervjuu. Olen minagi viimasel ajal mõtisklenud selle üle, kui vähe minu lapsepõlvekodus vanemad lastega ilma-asjadest ja eluolust rääkisid. Igaüks oli omaette. Õnneks oli kodus palju raamatuid ja ajakirjandust, nagu sel ajal paljudel.