Ma tean, ma kuulen, ma tunnetan
Ma tean, ma kuulen, ma tunnetan, et ollakse mures. Nii ütles president meie edu ja heaolu haprust silmas pidades. See kehtib ka hariduse hetkeseisu kohta. Vahest on nii, et väljastpoolt süsteemi tulev olukorra analüüs on kõige täpsem. Loodusfilosoof ja kirjanik Valdur Mikita on öelnud, et vaesus närib meie õpetajate varbaküüsi; et meie kallis, hoitud ja armastatud õpetaja on palgavaene. Rabeleb, mis ta rabeleb, vaeseks jääb ikkagi. Intellektuaalne kapital lahkub koolist. Vaesus pressib ta välja. Jääb hall keskpärasus.
Õpetajate päeval kuulsin jälle, et hea õpetaja on Eesti riiklik uhkus ja et hea õpetaja paneb hinge helisema. Aga reaalsus on see, et kui õpetaja läheb pangaautomaadi juurde, tuleb endiselt ette kiri: „Te olete valinud vale elukutse.”
Poliittehnoloogid teavad, et loo esiküljel hoidmiseks on vaja kogu aeg lisada värsket liha. Ükskõik, kui tüdinenud me kõik ei oleks õpetajate palga teemast, ei tohi me järele anda enne, kui on tehtud riiklik otsus tõsta õpetajate palk vähemalt kahekordseks senisega võrreldes. 20 aastat tagasi olid arstide ja õpetajate palgad pea võrdsed. Praeguseks on arstide palk kaks kuni kolm korda kõrgem. Seda põhjusel, et arstide esindusorganisatsioonid on palgavaidlustesse jõuliselt sekkunud. Miks pole seda suutnud õpetajate esindusorganisatsioonid?
Ka Vene ajal olid õpetajate palgad väikesed. Siis soovitati naisõpetajatele valida elukaaslaseks hästi tasustatud mees. Naisõpetajate šansid Eesti Vabariigis vähenesid tunduvalt pärast seda, kui sotsiaalmeedias levisid üleskutsed mitte võtta naiseks õpetajat. Eriti hoiatati algklassiõpetaja eest: siis on teie argipäev selline: „Ära nihele, söö korralikult. Istu. Rahuldav.”
Aga kui tõsisemalt, siis peab ka õpetaja endale aru andma, et kuni jätkub suhtumine „mis nüüd mina arvan, niikuinii midagi ei muutu”, tuleb leppida sellega, et otsused tehakse õpetaja osaluseta. Aga ka kehvad otsused jõuavad ringiga õpetajani ja hakkavad tema elu mõjutama mitte kõige paremal moel.
Haridust on viimasel ajal pidevalt reformitud. Õpetaja ei jõua nende reformidega kaasa joosta. On normaalne, et igale reformile järgneb pikem periood, mille vältel selgub, kas reform töötab või vajab parandamist.
Õpetaja ei saa töötada vaakumis. Ta vajab oma töös tagasisidet. Ta tahab, et temaga arvestatakse ja temast peetakse lugu, ja seda mitte ainult pidupäeval.
Hea lapsevanem! Mitu korda oled sa viimasel ajal läinud õpetaja juurde ja öelnud: „Aitäh sulle, sa olid tubli! Kas saan kuidagi aidata?” Hea kooli kontrollima läinud ametnik! Kas sa küsid enne, kui paberitesse süvened, mis mureks, mida saaks koos paremaks muuta, et see päev oleks rõõmsam?
Tagasisidet vajavad ka treenerid, lasteaiaõpetajad, huviringide juhid. Mul on hea kümneaastane sõber Markus. Ta käib teist aastat kergejõustikutrennis. Ma ütlesin talle küll, et tema kereplaani vaadates sobiks ehk raskejõustik paremini. Tema vastas, et läheb tänavu jälle samasse trenni, sest talle meeldib tema treener – tark ja tugev. Ise suur inimene, aga nii mänguline. Ühel poisil läinud koolis veidi kehvasti ja tema treener öelnud, et tuleb ise rohkem püüda. Ning lisanud lohutuseks, et vahel poisid lähevadki hiljem õitsele. Temaga olevat ka nii juhtunud. Treener ütles Markusele, et see füüsiline vundament, mis nad laovad, kulub igal spordialal ära. Markus usaldab teda.
Aga ainult usalduse abil saab inimese panna vabatahtlikult käituma soovitud suunas. Aitäh sulle, treener!
Vene ajal räägiti lugu, kuidas koosoleku lõpul ütles kõneleja: „Elagu suur Stalin!” ning hääl saalist lisas: „… ise selle näruse palgaga.” Seda meest hiljem ei nähtud. Meie võime vabalt öelda, et elagu meie valitsejad ise selle häbitsoonis oleva õpetajate palgaga. Ära ei viida ja kinni ei panda. Aga ei arvestata ka.
Inimene võib sajavatise naeratuse näole manada ja särtsumeetri näitaja üles lüüa, aga et see oleks tõeline ja veenev, peab see tulema seestpoolt sisemise rahulolu pinnalt.
Laulva revolutsiooni ajal uskusime, et Eestimaa on meie kätes. Mina usun jätkuvalt, et Eesti hariduselu hea käekäik on õpetajate ja koolijuhtide kätes. Ja kui me kõik neid oma võimaluste piires toetame, siis nii ongi. Kui kaob usk, kaob kõik.