Motivatsioon tähendab säravaid silmi

22. dets. 2014 Kadi Lepik 7.−12. klassi inglise keele õpetaja - Motivatsioon tähendab säravaid silmi kommenteerimine on välja lülitatud

Õpetaja igikestev küsimus: kuidas panna tuhmid silmad särama ja õpihimu plahvatama?

Jah, osalt on motivatsiooni leidmine õpilase enese asi. Teisalt, organisatsiooniteooria põhjal on juhi töö õnnestumise peamine eeldus meeskonna motiveerimine. Kes muu siis õpetaja klassi ees on kui mitte juht ja liider? Minu veendumuse järgi saame me selleks palju teha, et noored klassiruumis särasilmil õpiksid.

Haridusteadlane John Hattie ütleb, et õpilaste motivatsioon on kõrgeim, kui nad tunnevad end kompetentselt, omavad piisavalt autonoomiat, kui neil on tähendusrikkaid eesmärke ning nad saavad tunnustust tehtud töö eest. Olulised on tugevad ja usalduslikud suhted, kaasatus, põnevus ning edu tähistamine. Minu klassiruumis õpilaste silmad särasid, kuid selle nimel tegin ka väga palju tööd. Alljärgnevalt jagan mõtteid ja meetodeid, mis on toonud mulle edu, ja loodan, et kellelgi on neist kasu.

Tugevad ja usalduslikud suhted on kõige alus

Carolyn Chapman ja Nicole Vagle kirjutavad oma raamatus „Motivating Students”, et motivatsioon ning kaasatus suurenevad, kui õpetajad tunnevad oma õpilasi ning loovad usalduslikke suhteid. Tugevad suhted on olulised kõigi jaoks, kuid ülivajalikud riskigrupi õpilastele. Suhete loomisel on oluline avada end õpilastele. Eks iga õpetaja tajub, kui palju ta ennast õpilastele avada võib. Mina keeleõpetajana olin väga avatud – pilte kirjeldasime minu reisipiltide põhjal ja grammatikaharjutusi koostasin oma elust võetud lugude või oma õe inglise keeles kirjutatud blogi põhjal. Suhete loomisel on abiks ka õpilaste isiksuste sidumine õpitavaga – ülesandes õpilaste nimede kasutamine või kuulamisülesanded õpilaste lemmiklaulude põhjal mõjuvad innustavalt.

Õpilasi saab koolitöö abil üksteisega paremini tuttavaks teha ka. Näiteks valge paberi meetod: õpilased saavad valge paberilehe, millele nad kirjutavad, mis neil parasjagu mõttes on. Siis loevad õpilased vastastikku neid lehti. Loomulikult kirjutatakse kõigest ainult inglise keeles.

Kümne minuti kirjutamise meetod: kord paari nädala jooksul kirjutavad õpilased tunnis kümne minuti jooksul kõigest, millest soovivad. Parandan ja kommenteerin alati nende kirjutisi, kuid kogu info jääb rangelt vaid minu ja õpilase vahele. Õpilased on kirjutanud pikki jutte oma suhetest sõpradega, kallimaga, kirjeldanud oma südamesoove. Üks õpilane unistas välismaale vahetusõpilaseks minekust, kuid perekonna sissetulek seda ei võimaldanud. Tutvustasin talle stipendiumile kandideerimise võimalusi ja lühiajalisi projekte, kus ei pea ise nii palju maksma. Teine õpilane muretses, et on rumal ja ei pääse gümnaasiumi. Soovitasin tal mõelda kutsekoolile ja seda võimalust ta kasutaski, tänades mind hiljem ärakuulamise ning nõuande eest. Noored on uskumatult avatud, kui neile see võimalus anda, ning hindavad kõrgelt, kui nende mõtteid arvesse võetakse.

Sarnane meetod on vaba vestlus, mis aitab klassi üksmeelseks pereks sulatada. Tunni alguses moodustavad paarid need õpilased, kes pole päeva või nädala jooksul omavahel rääkinud, et siis viis minutit vabalt suhelda. Tahvlil on abiks mõned teemad. Ülesanne arendab suhtlemis-, keele- ning eneseväljendusoskust ja liidab meeskonda.

Õpetaja olgu vahel ka imelik

Mida imelikum ja veidram on õpetaja, seda motiveeritumad on õpilased. Ma ei räägi klounaadist igas tunnis, aga vahetevahel tasub teha midagi, mis õpilased rivist välja lööb – seda kõige paremas mõttes. Lugesin ühest matemaatikaõpetajast, kes negatiivseid arve käsitleva tunni algul kõndis klassis tagurpidi ringi. Mina olin ühes halloween’i-teemalises tunnis pika musta parukaga – õpilastel oli nalja kui palju ja hea tujuga tehakse ka kõige igavamaid grammatikaharjutusi palju paremini.

Klassi reegleid meenutades tuletatakse ühtlasi meelde inglise keelt.

Klassi reegleid meenutades tuletatakse ühtlasi meelde inglise keelt.

Mida rohkem tajuvad õpilased kaasatust õppeprotsessi, seda suurem on nende motivatsioon. Miks mitte lasta õpilastel esitluse puhul valida formaat ise – on see siis tavaline Powerpointi esitlus, „Kuldvillaku” vormis mäng, stendiettekanne või etendus. Las õpilased valmistavad ise teistele tunnikontrolli või kontrolltöö ülesandeid ette. Minu tunnis ei möödunud ükski suuline esitlus kaasõpilaste hindamiseta – kasutame selleks naerunägude või hindavate omadussõnadega kaarte. Õpilased oskavad hästi üksteist analüüsida, kui seda natuke harjutada. Kirjaliku töö puhul analüüsib õpilane hindamisjuhendi järgi kõigepealt oma tööd ise. Seegi tekitab kaasatuse tunde ning arendab analüüsioskust ja enesetunnetust.

Kuidas panna terve klass korraga avatud küsimustele mõtlema ja vastama? Selleks on vaja kõigile kiletahvlit (kilekaaned, mille vahel on valge paber), tahvlimarkerit ja salvrätti. Õpetaja esitab küsimuse, õpilased kirjutavad vastuse kilele ning märguande peale tõstavad üles. Nii on samaaegselt kaasatud kõik õpilased ja õpetaja saab väga hea ülevaate klassi teadmistest. Tasub kasutada just kilet, millelt on lihtne vana vastus salvrätiga ära kustutada, et uus asemele kirjutada.

Tihti vähendab õpilaste huvi see, et neil pole selget ülevaadet, mis on tehtud või tegemata. Üks võimalus on panna klassiseinale tabel ning märkida seal iga ülesande või töö taha, kas õpilane (pseudonüümidega) on sooritanud selle tähtajaks, hilinemisega või jätnud sooritamata. Lisaks võiks ühiselt kokku lepitud klassiruumi reeglid ja nendest kinnipidamine (plusside ja miinustega) pidevalt nähtaval olla.

Nagu meil õpilaste suhtes, nii on ka õpilastel õpetajatele ootusi, millele me vahel ei vasta. Minu klassiruumi seinal oli plakat, kuhu iga klass pani kirja kuni neli ootust minule, mille eiramisel sain miinuse. Kui lubasin teatud kuupäevaks kontrolltööd ära parandada, kuid ei jõudnud, sain miinuse. Selline süsteem lähendab õpilasi ja õpetajat, annab mõista, et õpetajal ei ole klassis absoluutvõimu ning et üldises plaanis oleme üksteisega võrdsed – ootuste mittetäitmisel peame mõlemad leppima tagajärgedega.

Võtkem aega edusammude tunnustamiseks

Koolis kipub edu tähistamine tagaplaanile jääma. Ühelt poolt sellepärast, et aega ei tundu jaguvat, teisalt seetõttu, et õpilase tasuks peetakse tihti hindeid. Tegelikult aga õpitakse ju mingi oskuse ja teadmise omandamiseks, mitte hinnete nimel. Ka Chapman ja Vagle toonitavad oma raamatus edu tunnetamise olulisust. Edu tähistamine peab olema aga tähenduslik, õpilased peavad seda seostama oma edusammudega.

Kõigile vaatamiseks on väljas ka õpetaja enda unustamised ja tegematajätmised.

Kõigile vaatamiseks on väljas ka õpetaja enda unustamised ja tegematajätmised.

Lasksin oma õpilastel iga veerandi alguses välja pakkuda klassi keskmise hinde, mis tuleb veerandi kokkuvõtteks saavutada. Lisaks andis iga õpilane ühe hinnetega mitte seotud veerandilubaduse. Lubadused läksid seinale ning sinna juurde valisid õpilased tähistamisviisi. Tavaliselt soovisid õpilased auhinnaks ise tunni sisu valida, viia tundi läbi õues, korraldada mõni külaskäik (näiteks käisime loomaaias, kus õpilased tegid inglise keeles lühiettekandeid, ja vanalinnas välismaalasi intervjueerimas). Mõni klass soovis oma eesmärgi saavutamist tähistada tunnis pitsat süües ning siis ma neile kodus valmistatud pitsat ka pakkusin.

Veerandi lõpus analüüsisime alati, mis takistas eesmärkide täitmist või aitas sellele kaasa. Ülioluline on mõista, et tegemist ei olnud lihtsalt õpilaste pitsaga meelitamisega, vaid minu eesmärk oli tähistada edu ning pingutust nõudnud eesmärkideni jõudmist.