Margus Karu: Olen näinud ka koolielu tumedamat poolt

12. dets. 2014 - Margus Karu: Olen näinud ka koolielu tumedamat poolt kommenteerimine on välja lülitatud
Sellel fotol on noorsooromaani „Nullpunkt” autor Margus Karu 18-aastane. Nähtud on nii koolielu helgem kui ka süngem pool.

Sellel fotol on noorsooromaani „Nullpunkt” autor Margus Karu 18-aastane. Nähtud on nii koolielu helgem kui ka süngem pool.

Kasvasin Lasnamäel paljulapselise pere noorima lapsena. Mul on kaks õde ja kaks venda. Olen üheksale lapsele onu ja jõulude ajal on maja rahvast täis, kõigil koerad-kassid, papagoid ja muud elukad kaasas.

Minu saatus pole olnud nii keeruline nagu „Nullpunkti” peategelasel Johannesel, aga inspiratsiooni selle raamatu kirjutamiseks olen saanud oma elust küll.

Kui põhikoolis olin päris popp poiss, siis keskkoolis olid asjad sootuks teisiti. Nimelt otsustasin minna keskkooli Noarootsi. Oleksin võinud Lasnamäelegi jääda, aga ei leidnud selles keskkonnas endale väljundit ja tõelisi sõpru mul seal ka polnud. Noarootsis aga tuli peagi peale suur koduigatsus. Ma ei jõudnud ennast ära kiruda, et sinna kodunt kaugele üldse läksin. Kui alguses olin jutukas ja lõbus ning mind valiti isegi klassivanemaks, siis varsti hakkasin vaikselt endasse tõmbuma. Olen terve elu olnud üsna habras hing.

Üritasin tuttava utsitusel pääseda Tallinna Gustav Adolfi gümnaasiumi. Seal oli ennegi Noarootsi koolist õpilasi vastu võetud, sest koole, kus rootsi keelt õpetati, rohkem vist polnudki. Sõitsin ükspäev Tallinna ja läksin joonelt Gustav Adolfi gümnaasiumi direktori juurde. Arvasin, et kui saadan meili või helistan, siis ta ei näe mind ega kuula ka mu lugu. Rääkisin oma jutu ära – kuidas mulle Noarootsis ei istu ja tahaksin Tallinna tagasi tulla. Mul polnud tunnistustki kaasas. Ütlesin direktorile, mis hinded seal on, ja tema kostis: „Homme võid tulla.”

Tunnistusel olid mul küll neljad-viied, aga selgus, et Gustav Adolfi tase oli kardinaalselt teine. Kui Noarootsis kaldusin viite, siis Gustav Adolfis alguses pigem kolmede-neljade poole. See oli keeruline aeg. Pidin järele vastama terve eelmise poolaasta programmi, mida Noarootsis polnud: vene keele, kunstiajaloo, inimeseõpetuse, psühholoogia … Kui teised läksid koju, jäin mina kooli järeltöid tegema.

Arvan, et oma osa selles, miks ma keskkoolis end nii ebamugavalt tundsin, mängis pidev pinge, et teistele järele jõuda. Kui Lasnamäe koolis oli tunnistusel mõni kolm, olid pigem viks poiss. Kui Gustav Adolfis kolm tunnistusele tuli, oli kehvasti. Asi polnudki niivõrd õpetajate suhtumises, kuivõrd sandis enesetundes: teised on tublid, kuidas minul nii läks …

Minu keskkooliaegne elu ei olnud nii karm kui „Nullpunktis”, aga omaks ei võetud mind peaaegu lõpuni. Mind ei narritud ega kiusatud (väga harva tuli ka seda ette), pigem olin sotsiaalses isolatsioonis. See aina süvenes ja mina tõmbusin üha rohkem endasse. Kõige ebameeldivam tund oli vahetund. Siis oleks pidanud suhtlema, aga ma ei osanud. Kui vahel proovisingi, siis kukkus see väga konarlikult välja ja mulle ei vastatud midagi. Mida aeg edasi, seda ebapopulaarsem oli mind kõnetada või mu kõrval istuda. Tagantjärele mõeldes olin nagu heidik, aga siis häbenesin seda endalegi tunnistada. Kodus ma sellest ei rääkinud. Koolivälistele sõpradele ei tahtnud samuti mainida, mis minuga koolis toimub.

Kummalisel kombel olen selle kogemuse eest tänulik – nägin koolielu mõlemat poolt, ka tumedamat. Kuna mul koolis väljundit polnud, hakkasin gümnaasiumi lõpu poole otsima seda koolivälises tegevuses. Osalesin noorsoovahetusprogrammides, panin kokku isegi bändilaadse asja, kuigi ei oska laulda ega mingit pilli mängida. Hakkasin oma seltskonnaga ühte noorteajakirja välja andma. Tänu sellele tekkisid uued vahvad tuttavad.

Mäletan, et jalutasin üheteistkümnenda klassi kevadel Tallinna vanalinnas neiuga, kelle nimi oli Miina. Temale julgesin esimesena põgusalt tunnistada, et mul ei ole kuigi mõnus elu. Raekoja platsis saime kokku tütarlapsega, kelle nimi oli Kairi. Mina nägin teda esimest korda, aga tunne oli, nagu oleksin kohtunud ammuse sõbraga. Tegin igasugu nalja ja läksime lihtsalt lusti pärast trolliga sõitma. Miina kadus ära ja me veetsime Kairiga toreda päeva. Kuna oli maikuu ja ilmad hakkasid soojaks minema, läksime Kairiga järgmisel päeval Piritale jalutama … Ja Kairist sai inimene, tänu kellele ma „Nullpunkti” valmis kirjutasin, kellele see raamat on pühendatud ning kes on olnud keskkooli ajal ning läbi kogu elu mulle tugi.

Kirjutasin „Nullpunkti” Austraalias. Kui umbes 60 lehekülge valmis, saatsin teksti keeletoimetajana töötavale Kairile ülevaatamiseks, sest ise ei saanud aru, kas asjal on mõtet või ei. Möödus mitu kuud. Kairi ei vastanud midagi. Mõtlesin tusaselt, et ta võiks vähemalt öelda, et ei meeldi … Kuni lõpuks saatis Kairi mulle tagasi toimetatud käsikirja ning kirjutas, et kui see raamat ilmub, võib see saada koolis kohustuslikuks kirjanduseks, et sellest võidakse teha film ning et ta hakkas raamatule juba kirjastust otsima.

Margus Karu meenutuse kirjutas üles Meeli Parijõgi.