Olümpiamängud – kelle auks õieti?
Planeet Veenus joonistab taevalael väidetavalt/näiliselt iga nelja aastaga täiusliku viisnurga (mõni ütleb, et alles iga kaheksa aastaga). Ei tea, ise ei ole näinud, ei oska seisukohta võtta ega seda ette kujutada. Aga kui nii on, pidi tähtviisnurga (s.o ühe käetõmbega joonistatud viisnurga) selline üllatav omapära jahmatama muistseid vaatlejaid. Veenusest ja tema viisnurgast sai nõnda täiuslikkuse, ilu ja seksuaalse armastuse tsüklite sümbol. Veenuse nelja-aastane tsükkel võeti väidetavalt aluseks olümpiamängude korraldamisel ja kehtib see süsteem praegugi.
Koht öötaevas
Ürginimesele, kes usaldas öösel kaitsvast koopast välja tulla, paistsid vastu kuu ja tähed. Selgus, et kuu kasvab ja kahaneb ja teinekord on kadunud hoopis, päike aga paistab päeva ajal, kui on isegi valge, aga koidu-ehatäht käib stabiilselt oma rada. Veenus on babüloonia Inanna, akadi Ištari, foiniikia Astarte, kreeka Aphrodite/Hera, rooma Venuse astraalne kehastus. Või vastupidi. Kõik nad on taeva tütred, vrd seto müütilistes rahvalauludes esinev ilma illos tütär, alla taiva tark lats, kes istub ilma ääre peal, kust ta paistab palju maad (korge neio, kuldanäio; ilmaillos, päivävallus).
Venus on taevajumalanna ja armastuse jumalanna. Kreeka mütoloogias on Armastus üks neljast kosmilisest ürgalgest – Kaose, Maa ja Tartarose kõrval. Armastuse jumalik vägi on vanem Zeusist. Armuväele alluvad nii jumalad kui ka inimesed. Olümpiamängud viidi läbi väidetavalt peajumal Zeusi auks, kuigi vanim ehitis, tähtsaim ehitis Olümpias oli Hera tempel. Hera oli kreeka kõrgeim jumalanna, taevajumalanna, abielu- ja sünnijumalanna. Zeusi tempel rajati sinnapaika paarsada aastat hiljem.
Sport spordi pärast?
Olümpiamängude oletataval algusaastal 776 eKr taastati oletatavasti ürgne rituaal, nn tumedate sajandite eelsetesse aegadesse ulatuv traditsioon. Esialgu kestsid mängud ühe päeva, nende kavas olnud väidetavalt ainult üks staadionipikkune (192,27 m) jooksudistants. Hiljem lisandus jooksualadele viievõistlus, kus mh hakati heitma ketast. Asjatundjate arvates on Kreeka vaasimaalidel jäädvustamist leidnud kettaheitjate ning samuti Myroni (5. sajand eKr) „Kettaheitja” asend vastuolus arusaamistega kõige algelisemast kettaheitetehnikast. Diskust võis kaunistada tulemärk svastika. Kas rituaalsetel eesmärkidel teele saadetud ketas usuti lendavat kui taevase tule sõõr? Kas ketta kaar sümboliseeris päikese teed taeva all? Et mida kõrgemale ja kaugemale diskus kandus, seda kergem oli päikesel oma igapäist teed läbida? Ketas on päikesejumal Apolloni atribuut.
Nagu kunstigi ei tehtud omal ajal mitte üksnes kunsti pärast, ei tehtud tõenäoliselt sportigi ainuüksi spordi pärast. Kunst ja sport teenisid kõrgemaid eesmärke. Taevas pidasid omaaegsete kujutelmade järgi päev ja öö, valgus ja pimedus personifitseeritud jumalustena pidevat ning õnneks võrdlemisi tasavägist võitlust ülemvõimu pärast. Maa peal imiteeriti seda pallimänguga, väidab Rudolf Drössler, kirjeldades indiaanlaste jalgpallimängu. Taevavõlvil näiliselt toimuvat aimati järele. Nende kultustoimingutega aitasid inimesed säilitada olemasolevat maailmakorda. Pall sümboliseeris Päikest või tähti, mida/keda arvati silmapiiril asuvast kitsast pilust hommikuti/õhtuti läbi lipsavat. Pall tuli tuua mänguväljaku otstesse ja poetada läbi spetsiaalsete kivirõngaste. Lüües palli üle päeva ja öö sümboolse piiri, usuti maagilisel moel kergendavat taevakehade rasket ja ohtuderikast teed.
Pühendatud emajumalale
Küsimus on, kelle auks ja meeleheaks olümpiamängudel õieti oma jõudu ja võimeid demonstreeriti. Iirimaal olid vastavad kultusmängud, mis jätkusid kauem kui olümpiamängud, juba otseselt pühendatud emajumalale. Iiri keltide ainulaadne spordimängude traditsioon sai alguse 632 eKr ja kestis peaaegu järjepidevalt ligi paar tuhat aastat, kuni aastani 1169.
Tailteanni mängud seadnud sümboolselt sisse valgusejumal Lug (‘särav’; õigemini tema maine kehastus) oma kasuema Tailtiu mälestuseks. Lug oli ühesilmalise päikesehiiu tütrepoeg ja uustulnuk Iiri panteonis. Võideldes oma vanaisaga, saladuslikelt põhjapoolsetelt saartelt pärit ühesilmalise hiiuga, lõi Lug vanamehel ainukese silma peast kas lingult heidetud kivi, mingi müütilise oda või hõõguva raua kamakaga. Tailtiu oli tähtsamaid ürgseid emajumalaid, kiviaegse Suure Ema järeltulija karjakasvatajate ja maaviljelejate keskkonnas.
Tailtiu mängud kestsid neli nädalat ja hõlmasid spordivõistlusi, hobuste võiduajamist, kultusrituaale, luuletajate etteasteid, poliitilisi arutelusid, suurt aastaturgu. Algasid need 14 päeva enne ja lõppesid 14 päeva pärast Lugnasat (s.o 1. augusti). Muu seas võisteldi seal niisugusel omapärasel alal, nagu seda on vasaraheitmine, s.o raske raud- või kivikera viskamine. Mis võiks olla niisuguse jõukatsumise jahinduslik või maaviljeluslik tähendus? Kas sellegi rituaalse võistluse taga ei peitu äkki midagi meie pilgule ja mõttele varjatut (vrd Kalevipoja kiviviskamine)?
Selge jälg jäänud järele
Ei ole meiegi neist müütilistest kujutelmadest kõrvaliseks jäänud. Selge jälg niisugustest rituaalsetest mängudest on tallel eesti vanades rahvalauludes (vt näiteks VK II, 59A,B; VK IV, 38–40 ning „Tsõõri lüömise” laul J. Hurda „Setukeste lauludest”). Tegu on kuldtsõõri, vaskratta ja kurni löömise ning kuldse kuni ja kardse kadsa pildumisega (kurn on puust ketas või kera; kadsa ja kuni mingid ümmargused puumunad). Kurni lüüakse, kuldset kuni pillutakse koplis, vainul, murul, kulda-hõbesalu mäe peal, suurel mäel ja kõrgel kallakul. Lööjad on noored mehed, vahel võib sekka juhtuda ka viis vana meest. Et neis lauludes ei kajastu üksnes külalaste süütu lõbu ratast taga ajada, näitab asjaolu, et kuldne kuni, hõbedane kadsa lööb lahti haua ukse, põrutab valla kalmu kaane. Rituaalne mäng asetub nõnda elu igavese ringkäigu konteksti, surmade ja taassündide katkematusse jadasse, aidates kindlustada kosmilise masinavärgi häireteta käiku. Ei saa siinkohal jätta meenutamata sumeri Gilgameši pallimängu. (Gilgameš olnud muide see kange mees, kes suutnud vastu panna Ištari armastusele.) Tema kasutatav pukku olnud puukera, mida löödi kepiga mekku. Allilma kukkusid nii puupall kui ka puukepp. Mis olnud nii paha lugu, et ajas Gilgameši nutma lausa. Tema sõber Enkidu (kelle üks võimalikke tõlgendusi on meteoriit) läks neid allilmast ära tooma.
Meil võib juhtuda ühtlasi nõnda, et kurni lüües lüüakse neiule, kel suur sõlg rinnas kui kuu taevas ja vöö vööl kui Viro vikerkaar, udu uue kuue peale ja suitsu sõle peale. Kui suits rikub suure sõle – kas tumestab siis kuu paistmast? Mingi kosmilise katastroofi kajastus? Neiu peseb ja uhab ennast, saab tast taas ilmaillos, päävävallus. Seega seostub kurnilöömise temaatika meilgi temaatiliselt ilusa ilmatütrega. Kelle astraalseks kehastuseks koidu-/ehatäht.
—
Lõpp paganluse sümbolile
Aastal 394 tehti kristlikus Kreekas lõpp olümpiamängudele kui paganluse sümbolile. Kümmekond aastat varem oli mõistetud lõplikult hukka arianism, mille õpetuse kohaselt jäi jumala naiselik aspekt kõrvaliseks. 1169. aastal, seoses surve tugevnemisega keldi kristlusele, lõpetati Iirimaal Tailteanni mängud. Loomulikult ei saanud paganliku emajumala austuseks ja mälestuseks peetavad noorte meeste spordimängud kesta patriarhaalse kristluse kontekstis.
Nõnda võisid nii olümpia- kui Tailteanni mängud kujutada endast viimast austusavaldust pühale naiselikkusele jõuliselt pealerõhuvas meestemaailmas. Niisugused kultuspidustused olid võimalikud ilmselt üksnes üleminekuajal. Tundub väga nii, et võim võeti lõplikult üle suhteliselt äkiliselt. Kui veel kreeka riigimehe Soloni ajal ca 600 eKr kasutasid naised Euroopa nn demokraatia hällis mehevalikuvabadust (vt ÕpL 22.08), siis sada aastat hiljem jättis arenev demokraatia naised ilma poliitilistest õigustest koos kõige sellest johtuvaga. Demokraatia = ‘rahvavõim’ (loe: meeste võim).