Peotäis värskeid ja väärikaid omamaiseid lasteraamatuid

5. dets. 2014 Mari Klein Õpetajate Leht - Kommenteeri artiklit

Mida lähemale jõuavad pühad, seda enam potsatab mu postkasti kirju rohkem või vähem otsese küsimusega, millise raamatu võiks lapsele jõuludeks kinkida. Nii et seepärast, aga mitte ainult seepärast, valisin seekord välja neli värsket kodumaist lasteraamatut, mis väärivad tähelepanu ka ilma pühadeta.

Kätlin Vainola ei ole eesti lastekirjanduses enam roheline. Noh, selles uustulnuka mõttes. Loodussõbralikkuse mõttes on ta küll üsna roheline, ta on isegi kirjutanud näiteks „Metsaelu aabitsa”. Ja tema päris esimene raamat oli „Ville”. Kuue aasta eest kirjutas Kätlin Vainola roosades toonides rõõmsa raamatu lasteaiaealisest Kellist, kellel oli parajasti haldjaperiood. Seal oli naljakaid lühikesi lugusid tüdruku igapäevategemistest ja mõtetest, olgu selleks valutava jalaga traumapunktis käimine, tädi juures kappide koristamine, maal kartulite võtmine või stiilipidu lasteaias. Eriti vahvaks tegid need lood peategelase lapsemõistuse äkkmõtted, näiteks et äkki ta vahetati sünnitusmajas ära ja tegelikult on ta printsess, või et ta on maha saanud suure asjaga, kui on suutnud terve päeva mitte pissil käia. Iga lugu lõpeb siiski teraga, mis kõik eksiteele viidud arvamused kenasti paika seab ja uutki õpetab, olemata ometi kübetki liiga pedagoogiline. Ma ei saa jätta mainimata, et meie, tüdrukute ülekaaluga lasteaiarühma, vanemate seas oli see raamat, mis just uustrükina ilmus, tänavu jõulukingivalikul konkurentsitu lemmik.

Kätlin Vainola vastses ja sama sõbralikus järjeraamatus „Kelli hakkab piraadiks” on Kelli juba koolilaps, kelle roosa periood saab äkitsi läbi ning kellele printsesside ja piraatide peole minnes hakkab meeldima mõte, et alati ei pea tegema nii nagu tavaliselt. Võiks öelda, et tegu on selle murrangu algusega, millega lõpeb lapsepõlv ja algab noorpõli. Nii püüab ta perele üllatuseks kaneelirulle küpsetada ja toob koju õuest leitud külmetava kassipoja, saab uue pinginaabri ja lõikab tädil juukseid. Aga lisaks lõbusalt jätkuvale lapseelule pühendatakse ta koos lugejaga riivamisi ka täiskasvanute ellu, seda läbi ema sõbranna, kes elab parajasti läbi raskeid aegu, või vanaema, kellel on sõber, või hoopis kummaliste ja kõhedusttekitavate kujude õhtuses pargis. Siiras lapsehing elab raamatus ikka edasi, olgu selle näiteks mõte: „Televiisori omad vist teavad, et ma haige olen. Nad näitavad selliseid saateid, mis mulle meeldivad” (lk 61). Kelli-raamatud sisaldavad Kirke Kangro uhkete piltidega varustatult lühikesi lugusid, mis sobivad algkoolilapsele arvatavasti juba ka ise lugemiseks.

väike-võlur-mattiasSeni ajakirjanikuametit pidanud Liis Auväärt on koos illustraator Kadi Kuremaga saanud maha oma esimese raamatuga. „See on minu Mattias,” kirjutas ta oma raamatu armsalt siiras kaaskirjas. Pisut ärevil, pisut ähmis, et mis edasi saab, nagu see esiklapsega ikka on. Nii et tema puhul peab (autori rahustuseks) kohe ette ära ütlema, et mitte kõik esimesed vasikad ei lähe aia taha. Ma arvan, et Liis peab ka ise olema natuke võlur. Sest muidu ei saaks kirjutada midagi nii sooja ja südamlikku, millesse on põimitud hulk õpetlikke nüansse ja mõtlemapanevaid detaile. Tegu on Tänapäeva kirjastuse konkursil „Minu esimene raamat” teise koha võitnud looga, mis oma olemuselt sobib hästi õhtuseks ettelugemiseks.

Raamatus elav Mattias on kuueaastane poiss, kes käib lasteaias. Koos vanema venna Erikuga satub ta lasteaiateel nägema tulekahju ning leiab hiljem sündmuspaigast kollase mängukaru. Kelle oma see võiks olla ning kuidas see omanikule, kes arvatavasti kodu kaotusest niigi õnnetu on, tagasi toimetada? Mattias võtab selle oma südameasjaks. Siin tuleb talle appi võlumaailm ehk öösel pimedas ilmuvad tegelased, keda Mattias seni pisut kartnud on. Nood tuletavad kangesti meelde eesti lastekirjanduses üsna levinud kujuteldavaid kaaslasi, kes ikka abiks, eriti kui täiskasvanuil omad tegemised. Tänu muinasjutumaailma ja päriselu osavale põimimisele koorub sellest loost lisaks lapsemeelsele üleloomulikkusele välja ka tuttavat reaalsust: nii üks õnnelik perekond kui ka üksikuimaid hingi, näiteks ilmselgelt Tartus elav vanaema, kes pole oma abikaasa surmast veel päris üle saanud, ning Mattiase kodumajas elav proua Liidi, kes alati aknast välja vaatab ja kõiki jälgib – teda tundma õppides saab Mattias aru, et tädi Liidi tunneb end lihtsalt üksikuna. Puutub Mattiaski põgusalt kokku elu pahupoolt esindavate inimestega – kui vanaema juurde sõitvas bussis istub tema kõrvale pahasti lõhnav mees. Aga kui Mattiase lasteaiarühma tuleb väike tüdruk nimega Alissa, kes on hiljuti kolinud ja suuril silmil Mattiase maalitud kollast karu vaatama jääb, hakkab lahenduseni jõudma ka mängukaru mõistatus. Paraku jääb Mattias just siis tuulerõugetesse ja peab mitu nädalat kodus olema …

isand-tuutu-ettevõtmisedEdgar Valter ilmselgelt tutvustamist ei vaja ning paraku uut materjali temalt enam ei tule. Küll aga tasub vanameistrile tema juubeliaasta lõpul teha veel üks sügav kummardus. Ning just nii, nagu seda on teinud Tammerraamat isand Tuutu kratilugude uustrükiga, teen seda ka mina, kelle jaoks see raamat ongi uus mis uus – jäänuna oma ilmumisajalt ealiselt sellisesse aega, mil mu fookus lasteraamatutelt ajutiselt pisut eemal oli. Ehk on nii kellegi teisegagi. Või siis teate neid lugusid oma lapsepõlvest, oma laste või lastelaste lapsepõlvest. Ühtmoodi toredad on nad ikka. Eriti meeldis mulle, et ka uus põlvkond mu nelja-aastase poja näol uudistas huviga igale lehepaarile jätkuvaid mustvalgeid autorijoonistusi, nõudmata midagi värvilisemat või tundmata igavust – teavad juba väikesedki inimesed, mis on väärt kirjandus, andke neile ainult võimalus.

Raamatu peategelane isand Tuutu on vanem üksildane härra, kelle vanemad on olnud poepidajad. Nii on seda ka tema, kuigi see talle eriti ei meeldi. See-eest meeldib Teodor Tuutule väga käia laupäeviti täiturgudel kõikvõimalikku kaupa uudistamas ning ükskord leiab ta sealt müügilt koguni väikese kratipoisi. Kuigi tal kratti kuidagi tarvis pole, juhtub nii, et ta ostab selle ära, puhtast kahjutundest, et poisike nii kipra kuivanud on, ning otsustab teda niisutada. Kui kratipoiss ellu ärkab, tuleb leida lahendus, mis annaks kratile tööd, aga teeks seda nii, et keegi sellest kahju ei saaks. Igati edgarvalterlikult heasüdamlik lahendus on – leiubüroo. Nii hakkab kratt, kes saab nimeks Kratu, kokku vedama kaotatud asju ja tandem teeb rõõmsaks hulga inimesi, kes nende juurest oma kadunud asju otsima tulevad. Ühel hetkel aga ilmneb, et Kratu polegi maailmas ainus kratt, ning selgub saladus, miks ja kuhu kõik kratid tänapäeval kadunud on.

Kratu on kratt mis kratt, aga üks pisike detail tema rõivastuses jäi mind kummitama: tundub, et see on midagi, mis ühendab põhjamaade lastekirjanduse „kratt”-tegelasi, olgu see Karlsson, Nukitsamees või Findus – nende lohvakatel pükstel on vaid üks diagonaalne traks, mis käib kinni suure nööbiga. (Jah, tõe huvides, Karlssoni puhul originaalis siiski mitte, küll aga tema nõukogude-kuvandis, Nukitsamehe kaasaegses. Huvitav miks?) Aga see on juba teine teema.

Kui 1990. lõpus ilmunud „Isand Tuutu ettevõtmiste” esmatrükk oli suures formaadis, siis nüüdne on mõnevõrra mugavamalt väiksemas. Ja nagu on mainitud tema muudegi lugude puhul, võib ka isand Tuutu tegemistest hea tahtmise juures leida kirjutaja autobiograafilisi sugemeid, hea ja suure südame ning rahu ja vaikuse armastuse osas vähemalt. Ja mina usun küll, et kui Edgar Valter ei vaata meid pilve pealt või muhele pokumaa mättal, on ta praegu parajasti kratimaal korda valvamas ja putru keetmas.

kojuIndrek Koffi raamatud on eesti lastekirjanduses eraldi meistriklass. Neid ei anna kellegi teise omadega võrrelda, nii et ma parem ei püüagi. Tema lood on ühtaegu geniaalselt lihtsad ja samas lihtsalt geniaalsed. Olgu selleks varem ilmunutest „Meie suur puu” või „Kui ma oleksin vanaisa”. Kõigist neist õhkub mingit säärast nostalgilist fluidumit, mis viib endaga kaasa ka siis, kui mõtled, et ah, aega pole, aga ma korraks sirvin. Pärast avastad, et oli aega küll. Terve maailm. Et kui millekski aega peaks olema, siis just sellisteks lugudeks. Nemad ise ongi aeg, mis hädasti jäädvustamist vajab ja väärib. Rääkides kõigest kõigile arusaadavalt ja lühidalt, kuid öeldes ühe lause või detailiga ometi võrratult rohkem, nii et ridade vahe on allteksti pungil täis.

Eraldi mainimist väärib, et ehkki Indreku raamatutel ei ole alati üks ja sama illustraator, leiab ta peaaegu alati just sellele teosele sobiva. „Koju” näiteks annab Marja-Liisa Platsi ohtrate akvarellilike pisut hajuvate aga tumeda servajoonega värvipiltidega edasi just sellise ühtaegu põneva ja samas pisut kõheda ja äreva tunde, et kas teekond ikka lõpeb õnnelikult …

„Koju” kõneleb nimelt viieaastasest Madisest, kellel lubatakse sel päeval olude sunnil lasteaiast üksinda koju minna. Ega see tema kasvatajale küll vist väga meeldi, aga paraku on see teisipäev selline, kus keegi ei saa poisile järele tulla. Ja kodu ei ole väga kaugel. Pärast põgusat peategelase ja tema perekonna tutvustust jälgib raamat Madise teekonda lasteaia väravast alates, jutustades kõrvalt vaadates lugusid kõigest ja kõigist, mille ja kellega poiss teel kokku puutub, tehes seda mitte ainult passiivselt tagantjärele, vaid ka aktiivselt kaasa elades. Siingi leidub igati tänapäevaseid ohte, olgu näiteks maas vedelevad süstlad. Ja hulk inimesi, kes lapsemaailmas tähtsal kohal, sest neil on lapse jaoks alati aega.

Muide, Indrek Koff ei ole ainult hea kirjutaja. Selle külje koostamise ajal saabus teade, et ta võitis preemia kui lasteraamatute tõlkija: Paabeli torni auhinna Jean-Claude Morlevat´teose „Ookeani kutse” tõlkimise eest. Sellest raamatust kirjutasin tänavu veebruaris nii: https://opleht.ee/13877-pisut-teistsugune-seitsme-venna-lugu/


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!