Rahvusraamatukogu – rahamasin, kultuurikants või tapluste tallermaa?

19. dets. 2014 Mari Klein Õpetajate Leht - Kommenteeri artiklit

Mõni nädal tagasi lahvatas rahvusraamatukogus skandaal: Eesti saksa keele õpetajate selts (ESÕS) algatas appikarjena avaliku allkirjakogumise kolme germanistikasaali säilitamiseks, andes teada, et raamatukogu juhtkond on otsustanud saalid sulgeda. Ei läinud nädalatki, kui raamatukogu saatis omakorda laiali ametliku pressiteate, et kogud jäävad paika. Kolm saalide töötajat eesotsas juhatajaga on aga kätte saanud koondamisteate, mida tagasi ei pöörata. Mis toimub rahvusraamatukogu ja saksa kultuuri saalidega tegelikult?

Üle kümne aasta saale juhatanud Leili Naan, kellel koos oma kahe alluvaga käes paber, mille kohaselt nende osakonna teeneid 28. veebruarist enam ei vajata, usub, et pikaajalise plaani eesmärk on vabaneda temast kui tülikast töötajast, kes on püüdnud seista raamatukogu intellektuaalsete ja kultuursete väärtuste eest ning võtnud sõna rohkem, kui juhtkonnale meeldiks. Ta ei ole enda sõnul esimene ega tõenäoliselt viimane lahkuja. Tema eripära seisneb tema enda sõnul selles, et ta ei nõustunud lahkuma omal soovil ega kirjutama alla lahkumisavaldusele. Viimastel aastatel on seda tegema pidanud mitu töötajat, nende seas vähemalt kaks osakonnajuhatajat, kes tegid oma tööd Naani sõnul rohkem kui hästi. Naan jõudis suvel pensioniikka, seepärast ei karda ta suud puhtaks rääkida – temal pole enam midagi kaotada, olgugi et tööd tahaks teha veel mõne aasta. Ta loodab, et leiab selleks võimaluse kusagil mujal, ning tema teadmis- ja kogemuspagasiga on see üsna tõenäoline. Küll aga tunneb ta sügavat muret rahvusraamatukogu kui eesti kultuuri ühe põhikantsi käekäigu pärast.

Naan räägib, et palus saalide nimel peadirektorilt audientsi juba ammu ning ootas selleks kutset pikalt, valmistanud ette kõikvõimalikud aruanded ja plaanid, mille põhjal saalide tööd arendada. Kui kutse lõpuks tuli, tabas kabinetis öeldu aga ootamatult ja allapoole vööd. „Jutt on lühike, aga tõsine: me sulgeme saalid, teid koondatakse,” meenutab Naan juhi sõnu. „Olime kõik rabatud, ei osanud midagi küsidagi.” Samal ajal kui teade töötajatele suusõnal edasi anti, said tema sõnul samasisulise ametliku kirja ka koostööpartnerid eesotsas Goethe instituudiga, seega ei oleks küsimine tõenäoliselt ka midagi muutnud.

Aastakümne jooksul Saksa ja Austria saatkonna, saksa kultuuri- ja Goethe instituudi ning Šveitsi ametlikuks esindajaks oleva kultuurifondiga ProHelvetia usaldussuhted üles ehitanud Naan leiab, et raamatukogu juhtkond toimis läbimõtlematult ja ettevaatamatult ning sääraseid rahvusvahelisi poliitilisi ja eetilisi otsuseid nõnda ei tehta. Ta saatis avaliku kirja kultuuri- ja välisministeeriumile. Eesti saksa keele õpetajate selts aga algatas internetis saalide kaitseks toetusallkirjade kogumise, kuhu on praeguseks allkirja andnud ligi tuhat inimest.

Protokollidesse on Naani sõnul saalide sulgemise põhjuseks märgitud raha vähendamine partnerite poolt. Naan ütleb, et tegu on ettekäände ja otsitud põhjusega, sest Goethe instituut saatis sügisel küll kirja ettepanekuga vähendada rahastust 4000 euro pealt 3000 peale, kuid esiteks oli seni rahastust aasta-aastalt tõstetud ning teiseks ei antud sakslastest partneritele mingit võimalust läbirääkimisteks, vaid seati nad ultimaatumi ette.

Kogud jäävad paika, inimesed mitte

Mõni päev pärast seda, kui Naan oli teema avalikkuse ette toonud, saabusid välispartnerid rahvusraamatukokku juhtkonnaga kohtuma. Pärast kohtumist saatis raamatukogu laiali pressiteate: „Täna arutati Rahvusraamatukogus edasist koostööd raamatukogu, Saksa, Austria ja Šveitsi saatkonna ning Goethe Instituudi vahel. Üksmeelselt toetati koostööleppe uuendamist. Lepiti kokku Rahvusraamatukogu saksakeelsete lugemissaalide kogude jäämises oma asukohta. Edasise koostöö üksikasju, sh komplekteerimist ja teenindust asume partneritega arutama jaanuaris. Kohtumine oli ajendatud Rahvusraamatukogu otsusest korraldada ümber saksakeelsete lugemissaalide töö ning pakkuda projektipõhist partnerlust saksa kultuuriruumi tutvustavate ürituste korraldamises.”

Juriidiliselt kõlab kõik korrektselt ning pealtnäha oleks probleem justkui lahendatud. Silma jäävad väljendid „kogude jäämine oma asukohta”, „projektipõhine partnerlus” ning „teenindust asume arutama jaanuaris”. Kui ei teaks, et saalide kogud kuuluvad osaliselt välispartneritele ning on rahvusraamatukogule antud hoida ja kasutada – seega võiks nendega koostööleppe lõpetamine tähendada, et nad viivad hulga oma raamatuid lihtsalt raamatukogust minema –, võiks arvata, et esimene väljend tähendab saalide senisel moel allesjäämist. Tegelikult tähendab see pelgalt, et partnerid on lubanud oma raamatuid mitte minema viia.

Rahvusraamatukogu direktor Janne Andresoo vastab täpsustavatele küsimustele kärmelt ja varmalt:

Kas saalid jäävad senisel moel samasse asukohta, külastajatele avatuks ja sama personali käe alla?

Saksa, Austria ja Šveitsi lugemissaalid ja nende kogud jäävad samasse asukohta, külastajaile avatuks ja säilitavad vastava riigi identiteedi. RR jätkab raamatukogu- ja infoteenindust saalide kogude põhjal, tegevuste täpsem vorm ja maht lepitakse välispartneritega kokku 2015. a jaanuaris.

Kui ei, siis kes saalide ja seal seni toimunud projektidega tegelema hakkab ja kas koondamisteate saanutele pakutakse mõnd muud ametikohta?

Saalide töö reorganiseerimisega seoses koondamisteate saanutele puuduvad RR-is praegu nende kvalifikatsioonile ja oskustele vastavad vabad ametikohad. Oleme aga kõiki koondamisteate saanuid isiklikult teavitanud nende kvalifikatsioonile vastavast tööjõuvajadusest teises Tallinnas asuvas teadusraamatukogus.

Mida ütlete saksa keele õpetajatele, kes on segaduses ja muretsevad uut poolaastat planeerides traditsiooniliste ettevõtmiste pärast, nagu tõlkevõistlus, teatripäev, etlemiskonkurss, veebiviktoriin, „Saksa kevad” jne?

Suuremates ettevõtmistes ja projektides („Saksa kevad”, „Österreich liest”) oleme jätkuvalt partneriks. Väiksemate projektide puhul vaatleme iga sündmust eraldi ja räägime need läbi partneritega, kellelt on olnud esialgne valmisolek senist rollijaotust muuta.

Saksa keele õpetajatele, nagu ka kõikide teiste ainete õpetajatele ja õppuritele, soovime jätkuvalt pakkuda infootsingut ja -allikaid tutvustavaid koolitusi, kõik lugejad ja huvilised on rahvusraamatukogu Saksa, Austria ja Šveitsi saali ka edaspidi väga oodatud.

Seega on selge, et samal moel ja sama personaliga saalid ei jätka. Kas saab teoks Leili Naani hirm, et õpetajatelt ja õpilastelt hakatakse rahvusraamatukogus kogunemiste ja koolituste eest tasu nõudma, selgub küllap jaanuaris.

Südames ühtaegu õpilased ja partnerid

Leili Naan ei jäta kahe vestlustunni jooksul muljet labiilsest või bravuursest inimesest. Ta on vaikne ja soe naine, kes muretseb oma kodus haige oleva lapselapse pärast ning palub vabandust, kui too intervjuu ajal helistab, et küsida, kas tohib tema toast joonistamiseks paberit võtta. Annab selleks rahulikult ja sõbralikult loa, näitamata välja ka vähimatki kärsitust või pahameelt, et laps teda tähtsal hetkel segas, aga ei jää ka lobisema – austades ühtaegu kõiki osapooli.

„Kui ma siia majja 2001. aastal tulin, olid lapsed rahvusraamatukogus tabu,” ütleb Naan mõtlikult. Endise õpetajana oli tema südameasi õpilaste raamatukokku toomine. „Kõigepealt hakkasid käima õpetajad, siis õpetajad koos õpilastega.” Praeguseks on saksa saalide kaudu majas käinud tuhandeid lapsi. „Uutele gruppidele teeme alati maja peal ka ekskursiooni, et tutvustada neile mitte ainult meie saale, vaid ka muid võimalusi,” räägib ta. „Alguses ei võetud meid hästi vastu, aga nüüd suhtuvad ka teiste saalide töötajad alati rõõmsalt.”

Mis varasemalt saksa keele õpetaja ametit pidanud Naani hinge eriti puudutab, on see, et juhtkond ei näe tema sõnul kõike seda, mida partnerid neile andnud on: stipendiumid, üritused, konkursside auhinnad, värsked raamatud ja filmid, näituste transport – kui rääkida reaalsest rahatoetusest, mis ei käi raamatukogu eelarve kaudu. „Ei nähta seda, mida need riigid on meie heaks teinud. Nad näevad ainult seda, kui palju on antud reaalset raha. Kogu see kemplemine käib tuhande euro pärast,” ütleb ta. Ja leiab, et 20 aastat pärast iseseisvumist ei ole sünnis nõuda, et teised riigid meid ikka veel samaväärselt toetaksid. „Kas me ei ole Eesti riigis nii rikkad, et ise neid saale ülal pidada?” küsib ta retooriliselt.

Naani sõnul on saksa saalid omamoodi jaotuspunkt saksa keele õpetajatele. „Siia tulevad ühelt poolt kokku kõik materjalid ja teiselt poolt kõik õpetajad,” selgitab ta. „Õpetajad tulevad Lõuna-Eestist, Rakverest. Väga aktiivsed õpetajad on Kärdlas ja Käinas. Miks õpetajatele meeldib siin käia? Neile on see vaheldus ja võimalus.”

Ja loetleb sündmusi, mida õpilastele koos partneritega korraldatakse: aprillis-mais toimub „Saksa kevad” ja raamatukoguralli, internetiviktoriin, teatripäev, etlejate võistlus, tõlkevõistlus, mille metseen on Saksa suursaadiku abikaasa. „Kuidas kultuurikoostööd mõõta?” küsib ta. „Kiloga või meetriga?” ja vastab ise: „Koostöö ei ole ainult kontole raha laekumine. Kahju, et maja ei märka seda, et kultuurikoostöö on alati kahesuunaline.”

„Juhtkond ütleb, et töötame liiga palju noortega, raiskame oma aega. Aga see on nii oluline,” on Naan nördinud. „Leida partnereid, kes on huvitatud eesti noortest, pakuvad talle välisstipendiume, uusi filme, raamatuid – see ei käi nii lihtsalt. Raamatukogu võiks selle üle uhke olla, mitte heita neid üle parda põhjendusega, et seda ei näe ette meie strateegia. Me ju ise loome oma strateegia!”

Just „strateegiline juhtimine” näib olevat sõnapaar, mis raamatukoguukse Leili Naani nina ees lõplikult kinni lõi. See kordub kerge irooniaga tema jutus ikka ja jälle. Kui ta räägib raamatukogu sisetülidest, sellest, kuidas rahvusraamatukogus on alanud „vaikiv ajastu” – „Igasugune aruteluvõimalus on välistatud. Kui midagi ütled, saad sule sappa” –; neist, kes ei ole vastu pidanud ja lahkumisavaldusele alla kirjutanud; neist, keda on minema sunnitud; neist, kes on läinud pensionile plaanitust varem; kuidas tema enese ärasaatmise põhjuseks sai kevadine raamatukogu siselisti saadetud kiri, milles ta leidis, et rahvusraamatukogu kontseptsiooni ja strateegiaga ei sobi ei täika Marie Underi kuju juures ega disko, ei veeäri ega šokolaadimüük. „Maja peab teenima, kultuur ja kirjandus on teisejärgulised,” nendib ta mõrult. Pärast seda kirja kutsus peadirektor mu vaibale ning soovitas lahkuda omal soovil, räägib Naan. „Kui ma sellega ei nõustunud, öeldi mulle: „Küll me midagi välja mõtleme.” Kuus kuud mõtlesid, siis võtsid koos juurtega.”

Saksa, Austria ja Šveitsi saali ajalugu

1991. aastal kinkis Austria välisministeerium Eestile 4000 saksakeelset raamatut õigusloomest, riigi ülesehitusest jms. Kuna uhket raamatukoguhoonet veel polnud, viidi raamatud Toompeale. Austria saal avati raamatukogus 1994., Saksa saal 1996. ning Šveitsi saal 1997. aastal. 2001. aastal viibis saali taasavamisel nii Šveitsi president Moritz Leuenberger kui ka Eesti tollane president Lennart Meri. Parimatel aegadel oli Saksa saalis kaks konsultanti, praegu on seal tööl üks konsultant ning Austria ja Šveitsi saalis poole kohaga konsultant.

KOMMENTAAR:

Saksa suursaadik Christian Matthias Schlaga:

Saksamaa, Austria ja Šveits ning Eesti rahvusraamatukogu soovivad oma pikaaegset koostööd jätkata. Saime selleks 9. detsembril raamatukogu juhatuse ja suursaadikute vahel toimunud vestlusest esimesi positiivseid märke. Me otsustasime, et kohtume uuesti jaanuaris, et kaaluda võimalusi, kuidas säilitada rahvusraamatukogu saksa keele kultuuriliste kohtumiste paigana.

KOMMENTAAR:

Eesti saksa keele õpetajate seltsi nimel

Anneli Kesksaar

Tallinna Südalinna kooli saksa keele õpetaja:

Teade rahvusraamatukogu Saksa, Austria ja Šveitsi saali sulgemise kohta tuli nii ootamatult, et seda oli raske uskuda. Kuidas on võimalik, et rahvusraamatukogu, kes pea kakskümmend aastat on saksa keele õpetajate arvates meile olnud üks parimaid koostööpartnereid, on tunnetanud meid hoopis tüütu taagana ning peab raharöövijaks ja puukkülastajaks?

Rahvusraamatukogu juhtkond ning nõukogu levitab seisukohta, et saksa keele õpetajad enam oma klassiruumis tunde ei annagi ning kogu töö teevad nende eest ära saksakeelsete saalide konsultandid. Tegelikkuses ühendati teematunnid tihti rahvusraamatukogu hoone ja raamatukogu kui teadusasutuse tööga tutvumiseks. Sellele lisaks kasutati saksakeelsete saalide rikkalikku raamatu- ja ajakirjakogu, videomaterjali või saalide korraldatud näituseid ja väljapanekuid, et otsida infot maiskonnalooliste teemade kohta või lihtsalt saksa keele vastu huvi äratamiseks. Kust mujalt oleks olnud võimalik saada nii palju kvaliteetset materjali selliste teematundide jaoks nagu Berliini müür ja Saksamaade ühendamine, Hundertwasser, Baltimaad ja sakslased, saksakeelsed muinasjutud, Šveitsi Konföderatsioon ja otsedemokraatia, Mozart, Ruhri legend – Euroopa kultuuripealinn 2010 ning traditsioonid saksakeelsetes riikides. Kus veel, kui mitte Saksa, Austria või Šveitsi saalis oleks meie õpetajatel olnud võimalik viia õpilased nii kiiresti keskkonda, kus lisaks akadeemilise õhkkonnaga tutvumisele näeks, kuuleks ja kogeks nii palju saksakeelset / saksa keele ja meelega seonduvat.

Saksakeelsete saalide korraldatud kohtumised kirjandusinimestega ning teadus- ja kultuuriõhtud on õpilaste hulgas väga populaarsed. Kuigi kodust saab kõik alguse, toetab just kool kultuurihuvide süvenemist ja üritused, mida saksakeelsed saalid pakkusid laiemale kultuurihuvilisele publikule, avardades silmaringi mitte ainult saksakeelsest kultuuriruumist, vaid maailmast tervikuna.

Üle Eesti korraldatakse pidevalt maakondlikke või ülekoolilisi saksa keelt ja saksakeelseid riike tutvustavaid üritusi. Liialdamata võib öelda, et pea kõikide nende ürituste kaudsed korraldajad on olnud saksakeelsete saalide töötajad. Riike või kultuuriinimesi tutvustavad raamatunäitused, plakatinäitused, DVD-filmide ning muusikaga ja saalide konsultantide lektoritena esinemised koolides on lisanud kõikidele üritustele teadmisi ja emotsioone, mis aitab õpilasi motiveerida saksa keelega tegelema.

Saalide praeguse töökorraldamise kaotamisega jääksid saksa keele õpetajad ja saksa keele õppijad ilma traditsioonilistest vabariiklikest õpilasüritustest, millesarnaseid teiste võõrkeelte õppijatele nii palju ei pakuta. Etlejate võistlused, teatripäev, tõlkijate võistlus, veebiviktoriinid ning õpilastööde võistluste „Minu järjehoidja” ja „Minu jõulukaart” parimad tööd kaunistasid saksakeelsete saalide juurde viivat seina.

Asendamatuid ei ole ja nii teeksid saksa keele õpetajad tegusate ning raskuseid trotsivate inimestena kindlasti uued üritused uutes kohtades. Kevadiste õpilasvõistluste alternatiivsed toimumiskohad on juba kaalumisel ja ilmselt saavad need üritused seal oma uuendatud sisu ja vormi. Kuid okas jääb hinge.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!