Režissöör teeb sellise filmi, mida tahaks ka ise vaadata

Äsja esilinastunud noortefilm „Nullpunkt” toob kinno aina uued tuhanded vaatajad. See on film, millest räägivad nii õpilased kui ka pensionärid. „Nullpunkti” režissöör Mihkel Ulk, mis teie meelest selle menu põhjus on?

Võib küll öelda, et Margus Karu romaan „Nullpunkt” on ikooni staatuses ehk kultusraamat. Inimesed teavad seda ja noored eriti. Eks sellepärast saab ka film nii palju tähelepanu.

Mis teid selles raamatus puudutas?

Lugesin raamatut kohe, kui see ilmus, ja mõtlesin, et sellest tuleks film teha. Siis ma veel ei arvanud, et mina seda teen.

See on väga siiralt kirjutatud raamat. Ka mina leidsin oma elust samastumismomente peategelase Johannese eluga. Mul on näiteks samuti olnud kooli vahetamisega probleeme. Tege­vus­tik on argine ja inimestel on lihtne Johannese karakteriga samastuda. See vist teebki „Nullpunkti” raamatu nii populaarseks.

Kas olete ise koolikiusamisega kokku puutunud?

Jah, praktiliselt igas koolis. Olen olnud nii kiusaja kui ka kiusatav. Mida vanemaks sain, seda rohkem hakkasin probleemi teadvustama ja keskkoolis astusin juba kiusatavate kaitseks välja.

Te ei kartnud, et saate ise järgmiseks ohvriks?

Ei kartnud. Olin põhikoolis päris hea karastuse saanud ja endale paksu naha kasvatanud. Keskkooli läksin juba hoopis teise inimesena.

Ma ei vahetaks seda kogemust millegi vastu. See kõik on edaspidises elus mulle ainult kasuks tulnud.

Täna hommikul kuulsin raadiost, kuidas räägiti koolikiusamisest. Saatejuhid leidsid, et ükskõik, kas ühiskond muutub tolerantsemaks või mitte, lapsed käituvad ikka julmalt.

See on tõsi. See on teatud etapp inimese elus. Kes meist ei oleks lapsena näiteks kärbsel tiibasid ära tõmmanud? Kui sulle kohale jõuab, et tekitad sellega teisele elusolendile piina, ei tee sa seda enam. Elu õpetab.

Mida õpetajad saaksid teha, et kiusamist vähendada?

Kõige olulisem on, et õpetajad seda märkaksid. Teiseks, neid probleeme saab lahendada kunsti abiga. Tuleks lugeda selleteemalisi raamatuid ja vaadata filme, miks mitte ka „Nullpunkti”. Nendel teemadel peab rääkima. Kui kiusaja tunneb klassis üldist hukkamõistu – kui ka tema nime otseselt ei nimetata –, siis ta taipab, et on valesti käitunud.

Koolikiusamine pole „Nullpunkti” ainus teema.

See on ainult üks aspekt. Johannese tegelaskujul tuleb hakkama saada ka vaimuhaige emaga. Tal tuleb väga noorelt võtta enda õlule vastutus perekonna eest. Mittetoimivast perest on põgenenud nii õde kui ka isa. Johannes peabki võtma endale isaliku rolli.

Teine teema selles filmis on saavutamisvajadus. Johannes tunneb, et tal pole tulevikku. Ta soovib siiralt oma elu parandada, midagi korda saata ning otsustab seepärast kooli vahetada. Sealt käivitub sündmuste ahel.

Kuidas leidsite Johannese rolli sobiva näitleja?

Märt Pius oligi ainus valik. Märt on suurepärane ja erakordselt hea kaameratajuga näitleja. Kaamera armastab teda, ta on hästi fotogeenne.

Igaüks ei suuda välja murda olukorrast, kus probleemid on kõikjal – kodus ja koolis. Kui tugev peab olema, et hakata oma elu nullist üles ehitama?

See ongi väga raske, aga ega keegi appi tule. Esmalt peab inimesel endal olema suur tahe nagu Johannesel. See jõud tuleb endas leida.

„Nullpunkt” on teie esimene täispikk mängufilm. Miks on hea olla režissöör?

Olen varem lühifilme teinud. Kõige suurem erinevus oli, et nüüd ei olnud mingit põlve otsas nikerdamist. Suur masinavärk töötas. See oli mulle uus kogemus. Mulle meeldib mõelda, et režissööri amet on imelihtne. Sa teed sellise filmi, mida ise tahaksid vaadata.

Kuklatunne ongi filter, kuidas aru saada, kas duubel sobib. Muidugi on tulemus kompromiss kõigi teiste filmi juures töötavate inimeste soovidega, aga otsused tuleb ikka režissööri kuklas vastu võtta.

Raamatut lugedes te ennast veel režissöörina ette ei kujutanud?

See oli paari nädala küsimus. Algul mõtlesin, et oleks jube kahju, kui sellest ei tehtaks filmi. Samal ajal mõtles produtsent Evelin Soosaar-Penttilä, kes oli omandanud filmi tegemise õigused veel enne, kui raamat ilmus, et seda võiksin teha mina. Nii me kahekesi selle projektiga alustasimegi.

Nii tehti „Nullpunkti” filmi. Keskel juhatab vägesid režissöör Mihkel Ulk. Foto: Patrik Tamm

Võtted algasid eelmisel aastal. Filmisime kolmes etapis, et aastaaega­de vaheldumist näidata. Filmimis­protsess kestis seetõttu peaaegu aasta. Tegevustik algab sügisel, kriis jõuab kätte talvel ja lahendused tulevad kevadel. Aeg tuli ainult kasuks, filmitud materjalile sai vahepeal pilgu peale visata.

Millisele sihtgrupile „Nullpunkti” tegite?

Me pole eapiiri seadnud. Filmi sobib vaadata põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastel, üliõpilastel, õpetajatel, lapsevanematel …

Kui teeme noortefilmi, siis on see mõeldud eelkõige Eesti noortele. „Nullpunkt” on tehtud Eesti noortele ja räägib eesti noortest. Kuna omariikluse eesmärk on eesti keele ja kultuuri säilitamine ja arendamine, siis on ülioluline, et õpetajad tegeleksid sellega samamoodi nagu filmitegijad. Et nad suunaksid noori huvi tundma, mis Eesti kultuurimaastikul toimub. Väga hea, kui õpetajad viivad õpilased kinno ja pärast arutatakse koos nähtud teemadel.

„Nullpunktis” räägitakse väga tõsistel teemadel.

See on tegelikult üsna helge film. Seal on elemente, mida noor filmilt ootab. Nalja saab ka. Nagu ütles tegelane Andrus Kivirähki raamatus „Maailma otsas”: saab nutta ja saab naerda ka.

Filmis soovis osaleda tohutu palju koolinoori.

Jah. Filmis on pooled professionaalsed näitlejad ja pooled amatöörid. Tegime Tallinnas, Tartus, Jõhvis ja Pärnus avalikud casting’ud. Nende ajal jõudis mulle kohale, kui tähtis „Nullpunkti” temaatika eesti noortele on – järjekorrad olid meeletud, nagu superstaarisaates.

Kuidas te osatäitjad sellisest massist välja valisite?

Otsisime kindlaid tüpaaže. Noored pidid esitama kaamera ees monoloogi „Nullpunkti” raamatust. Vaatasime, kas nad suudavad teha seda nii, et tekst muutub usutavaks ja elavaks.

Kuidas nad hakkama said?

Mõni noor oli tulnud väga suure hirmuga. See oli võib-olla tema esimene avalik esinemine. Püüdsime kõiki toetada. Pärast saime tagasisidet, et see muutis paljude noorte tulevikku, kuna nad said casting’ult palju julgust juurde, kuigi valituks ei osutunud.

Casting on minu meelest filmi juures kõige olulisemaid asju. Et karakterit mängiks õige inimene, ja väga hea, kui näitlejale oleks tuttav ka filmi temaatika ja karakteriga toimuvad sündmused. Johannese osatäitja Märt ongi kasvanud Lasnamäel ja elanud samasuguses tüüpplaneeringuga korteris, kus filmisime. Ta on Lasnamäel samasuguste teemadega kokku puutunud ning isegi vahepeal Tallinnast ära kolinud ja tagasi tulnud nagu Johannes.

Uskumatult palju kokkulangevusi.

Jah, aga koolikiusamisega on ta õnneks vähem kokku puutunud kui Johannes.

Siis on hästi. Aga mida soovitate noortele, kes tunnevad, et on eluga sama puntras nagu Johannes?

Mingu filmi vaatama, see võib neile jõudu anda.

—

Noortefilm „Nullpunkt”

Mihkel Ulki eelmisel nädalal kinodesse jõudnud noortefilm „Nullpunkt” kogus juba esimese kolme päevaga ligi 10 000 vaatajat.

Margus Karu menuromaanil põhineva noortefilmi „Nullpunkt” peategelane on tundliku ja püsimatu loomuga Johannes (Märt Pius), kes saab sisse Tallinna eliitkooli ning võiks eeldada, et tema elu hakkab ülesmäge minema. Tegelikult satub ta klassikaaslaste vaimse terrori alla. Ta hakkab otsima tunnustust oma vanadelt Laasnamäe sõpradelt, kes pühendavad aega pigem narkotsi panemisele, hängimisele ja pidutsemisele kui koolis käimisele. Kodus peab Johannes tulema toime ema süveneva vaimuhaigusega. Pingete kuhjumise tagajärjel avastab noormees end ühel hetkel nullpunktis, kus tal tuleb teha oma elule totaalne reset ning hakata end kildhaaval taas üles ehitama.

„Nullpunkt” on draama tänapäeva noorte põletavamatest probleemidest – koolikiusamisest ja sellest tingitud madalast enesehinnangust, kohanemisraskustest ning tunnustuse otsimisest. Jaanuaris jõuab „Nullpunkt” kord nädalas kuueosalise telesarjana ETV ekraanile.

—

„Nullpunkt” elab oma elu

2010. aasta kevadel ilmus Margus Karu noorteromaan „Nullpunkt”. Peategelase Johannese võitlus koha eest koolis ja elus üldse hakkas kõlama kõikjal: televisioonis, raadios, koolides, sotsiaalmeedias … Teos tõmbas tähelepanu ja tekitas küsimusi. Ühtäkki oli olemas raamat, mis läks noortele väga korda. Ja nõnda hakkas „Nullpunkt” elama oma elu. Veel enne ilmumist tegi Margus Karu sõprade abil raamatust treileri, mis on kogunud ligi 100 000 vaatamist. 2011. aastal lavastas Jaanika Juhanson Rakvere teatris samanimelise noorte­tüki. Kui 2012. aastal korraldati „Nullpunkti” mängufilmi üle-eestiline casting, võttis sellest osa 1250 noort. Tänavu 4. detsembril toimunud esilinastusele eelnes Tallinnas Solarise keskuses „Nullpunkti” nädal, mis hõlmas mitut sündmust, näiteks „Nullpunkti” fänniraamatu esitlust.