Torujüridelt on meil mõndagi õppida

5. dets. 2014 Raivo Juurak Õpetajate Leht - 1 Kommentaar

Haridusrahvas on õp­­pinud väga hästi põh­jendama, miks mi­dagi teha ei saa, sa­­mas …

Füüsikaõpetajaks hakkab meil igal aastal õppima ainult üks või kaks noort ja seda kahe ülikooli peale kokku. Kusjuures füüsikaõpetajatest on Eestis karjuv puudus. Mida on ette võetud olukorra parandamiseks? Põhiliselt on selgitatud, et olukorda ei saagi paranda, sest õpetaja staatus on Eesti ühiskonnas madal, tema palk ei ole konkurentsivõimeline, tänapäeva noori reaalained ei huvita jne. Arvata võib, et iga eestlane oskab üles lugeda neli-viis kaalukat põhjust, miks ei ole vähimatki mõtet õpetajaks õppida, eriti füüsikaõpetajaks.

Füüsikaõpetajate defitsiidi probleem meenus mulle taas ETAG-i konverentsil „Teadus. Läheb tarvis. Päriselt”. Seal pidas ettekande Tallinna tehnikaülikooli kütte ja ventilatsiooni õppetooli juhataja Hendrik Voll. Ta rääkis, et 2013. aastal oli neil umbes samasugune olukord nagu meil füüsikaõpetajatega. Oli kõigi aegade viletsaim vastuvõtt – ettenähtud 45 kohale kandideeris ainult neli noort. Pärast esimesi eksameid jäi järele kõigest üks tudeng. Kas Hendrik Voll ütles siis sügavmõtteliselt, et teha pole midagi? Sest tänapäeva noored jne?

Kaugeltki mitte. Ta käis 26 keskkoolis oma eriala mainet tõstmas. Selgitas noortele, et kütte ja ventilatsiooni alal ei tööta torujürid, nagu halvustavalt öeldakse, vaid hea sisekliima kujundajad. Toonitas, et hea sisekliima kujundaja on arsti parem käsi, sest inimese tervis ei sõltu millestki muust nii palju kui puhtast ja õige temperatuuriga õhust, ning halvast õhust tingitud haiguste raviks kulutatakse miljoneid. Aga Hendrik Voll ei piirdunud ainult selgitustega. Ta laskis käiku ka oma eriala T-särgid, mis kuulutasid, et küte ja ventilatsioon on lahe. Käis ka ainetundides. Matemaatika- ja füüsikatund olid välistatud, sest sinna kutsuti IT-inimesi, aga ta pääses oma erialast rääkima geograafia- (päikesepaneelid), bioloogia- (biogaas) ja kunstiajaloo tundi (kunstimuuseumi õhu niiskus ja temperatuur jms).

Ta hakkas korraldama oma eriala õpitubasid, kus uuriti, mis mõjutab hoone energiatõhusust. Seejärel tehti kolmevooruline võistlussari, milles osales 200 õpilast 18 koolist. Praegu rajab Hendrik Voll tehnikaülikoolis Mektorysse kütte ja ventilatsiooni erialade demonstratsioonlaborit, mis on ehitatud üles nii, et see oleks põnev nii lasteaialapsele kui ka abituriendile. Seal saab külastaja nuppe vajutades ruumis oleva õhu omadusi vastavalt oma soovile muuta. Labor sarnaneb paljuski diskoteegiga, sest viimaseski ongi värske õhu probleem terav. Koolinoored saavad pärast kõigega tutvumist seal tantsu lüüa.

Missugune oli Hendrik Volli ettevõtmiste tulemus? 2014. aastal soovis nelja noore asemel torujüriks õppima tulla 84 noort! Nende hulgas kaheksa medalisti!

Kas pole inspireeriv? Taht­matult hakkad mõtlema, kas Hendrik Volli meetodit saaks kasutada ka abiturientide õpetajakoolitusse värbamisel. Peaks ju olema võimalik, et Tallinna ülikool käib läbi 26 ja Tartu ülikool oma 26 keskkooli, selgitades seal, et tänapäeva õpetaja ei ole teps mitte Julk-Jüri ega õpetaja Laur, vaid psühholoogi, lapsevanema ja lapse parem käsi. Psühholoog on tugev teoorias, kuid õpetaja oskab seda teooriat ka praktikas kasutada jne.

Hendrik Voll rääkis ventilatsioonist kunstiajaloo tundides. Õpetajakoolitajad saaksid näiteks matemaatikatunnis demonstreerida, kuidas nutitelefoni abil saab mõne teema palju kiiremini selgeks õppida. Kirjandustundides saaks analüüsida dramaatilisi romaane ja filme, mille sisu on õpetamine ja kasvatus. Perekonnaõpetuses saaks keskenduda enesekasvatusele, ühiskonnaõpetuses koolidemokraatiale.

Hendrik Voll korraldas 200 huvilisele noorele õpitoa ja võistluse. Kas õpetajakoolitajad ei võiks korraldada koolinoortele õpitoa ja võistluse näiteks teemal, kes õpilastest annab kõige huvitavama ja tõhusama lahtise tunni? Seda tundi võiks anda klassikaaslastele või mõnele nooremale klassile, kasutades muidugi kõige moodsamaid ja tõhusamaid õpetamismeetodeid, nagu ümberpööratud klassiruum, projektõpe, keelekümblus jt. Saaks korraldada ka pedagoogikavõistluse, kus võistlejatele kirjeldataks mõnd keerukat olukorda ja lastaks sellele lahendusi pakkuda. Kui õpitoas eelnevalt telesari „Superlapsehoidjad” läbi vaadata või Dale Carnegie „Kuidas leida sõpru ja mõjutada inimesi” läbi lugeda, suudaksid paljud noored võistluses kaasa lüüa.

Kui Hendrik Voll suutis viia kandidaatide arvu üheainsa aastaga neljalt 84-le, peaks ju olema mõeldav, et konkurents õpetajakoolitussegi kasvab ühe aastaga paarkümmend korda. Ka kümnekordne kasv poleks paha.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Torujüridelt on meil mõndagi õppida”

  1. Mamma ütleb:

    Kõige lugupidamise juures … õpetaja ise ongi igapäevaselt ju oma ameti parim reklaamija.
    Ehk lihtsamalt öeldes – selleks, et oma ametit koolinoorte seas populariseerida, peab õpetaja vaid tööle minema ja tegema head tööd. Oma tööd. Ja hea töö tunneb ära õpilaste sammupikkusest ja silmavaatest.
    Miks aga õpetajaamet kõigele vaatamata koolinoori (sj eriti poisslapsi) ei paelu?
    Sest oma parimatel juhtudel pole õpetamine mitte pelgalt amet ehk
    töö, mis annab leiba
    vaid siiski kutsumuse ja ande küsimus.
    Igaühest lihtsalt ei saa Õpetajat, kes koolinoort kõnetaks, inspireeriks, ärgitaks, kes jääks positiivses võtmes igaveseks meelde … Nagu ka igaühest ei saa Heliloojat või Arstiteadlast või Müüjat.
    Ja mis muudab mõned parimaks? Loovus?
    Näidake noortele, et õpetaja ei ole juba eksisteeriva teadmise tuim ettenämmutaja, vaid loov ja otsiv teejuht, et õpetajaametis on igapäevaselt palju mängulisust ja verd keres ringlemas hoidvaid suuremaid ja vähemaid riske, vastutust.
    Arvatakse, et loovust saab õpetada vaid kunsti või käsitöö tunnis. Tegelikult hinnatakse isegi neis ainetetes tänasel hetkel eelkõige käelisi oskusi.
    Palun õpetage loovust ja otsivat vaimu reaalainete tunnis, loodusteaduses, ühiskonnaõpetuses. Ärge tampige mutta, ärge kaotage ses “tarkus kulbiga pähe” naiselikus koolisüsteemis poisslaste kohati väga rahutult väljenduvat huvi!
    Miks mitte pääsla varikatusele palli järele turninud poisiga vestelda tädiliku noomimise asemel hoopis natukene füüsikast? Eluvõõras? Aga kellel siin füüsikaõpetajatega probleem oli?
    Kuni füüsikatund uneleb vaid õpikukaante ja klassiseinte vahel, samas kus noorte mõte uitab päriselus iga sekund toimivate füüsikaseaduste ja mikside rägas akna taga, on nende kahe edukas kohtumine usaldatud juhuse hoolde.
    Füüsika on nii eluline ja oluline, et on lausa imelik, kuidas ei suudeta noori sellega vaimustada piirini, kus mõni neist tunneks, et ta tahaks sellest “teistelegi rääkida”.
    Ja nii tegelikult iga õppeainega …

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!