In memoriam Maria Tilk – vaimse vapruse kandja

Maria Tilk noorena õpingute ajal. Temast sai õppejõud, kes mõtles piiriüleselt, liikus oma mõtteis mail, kus ta isa Gunnar Aarmagi. Foto: Hele Aluste arhiiv

7. jaanuaril lahkus meie seast Tallinna ülikooli armastatud õppejõud ja kasvatuskultuuri ajaloo uurija dotsent Maria Tilk. Minu jaoks oli ta vaieldamatult suurim autoriteet ja oluline mõjutaja õpetajatee valikul. Inimene, kellega koos veedetud aeg oli väga hinnaline.

Tema loengutsüklitest „Kasvatus eri kultuurides”, „Eesti pedagoogilise mõtte ajalugu”, „Pedagoogiline eetika” ei tihanud kunagi puududa, sest need olid nagu lummavad muinasjutuvestmistunnid. Ajaloolasena põikas Maria sageli minevikku, rääkides vanadest aegadest ja kultuuridest pühendunud sisseelamise ja veenvusega, mille taga võis tunda äärmist erudeeritust ning humanistlikku vaimu. Maria oskas vaimustuda vanadest kultuuridest ja tuua neist välja mõne mõtte, mida on ka tänapäeval oluline silmas pidada. Kirglikult kõneles ta kristlikest pühakutest, soovitas lugeda jesuiitide ordu rajaja Ignatius Loyola elulugu. Võrdles „pimedat” keskaega tänapäevaga, märkides korduvalt, et kui keskajal nähti imet ka seal, kus seda polnud, siis tänapäeval ei nähta imet ka seal, kus see on. See mõte on jäänud paljusid kuulajaid kummitama.

Talmudist tsiteeris ta mõtet, et kõik, mis läheb suhu ja tuleb suust, peab olema kosher (puhas). Toidusedeli asemel rõhutas ta sõna. Sõna jõust ja maagiast rääkis ta põhjalikult ja võluvalt nii auditooriumides kui ka „Ööülikooli” 2002. aasta saates. Too saade on järelkuulatav ning nüüd iseäranis hinnaline, kuna on jäädvustanud Maria erilise, turvatunnet loova hääle ja täpse suulise väljenduse ning inimliku soojuse.

Samuti kiitis ta koraani õpetussõnu, tutvustas Martin Lutheri kirikupöörde kõrval ka tema loodud eeskujulikku peremudelit. Maria loengut „Kasvatus eri kultuurides” õnnestus mul suisa kaks korda kuulata ning lisaks lugeda tema samanimelist kolmeosalist raamatusarja. Need loengud ja raamatud on reisid mineviku eri ajajärkudesse ja kultuuridesse, kus ta liigub läbi hariduse ajaloo, keskendudes mitte üksnes haridusasutusele, vaid paljuski kodule, religioonile, kogu ühiskonnale.

Meid kasvatab kõik ümbritsev

Maria tõigi ilmekalt ja veenvalt välja, et kasvatus ja haridus pole üksnes õpikutes tuhnimine, vaid hõlmab ka käitumis- ja kombeõpetust, söömiskultuuri, seksuaalkasvatust. Ei õpeta mitte üksnes inimene, vaid ka müüt, tänav, teater, raamat. Tänapäeval ajakirjandus, televisioon, internet, reklaam. Selline käsitus avab silmad jälgimaks ümbritsevat: mis ja kuidas meid kasvatab ning kujundab?

Maria tegi huvitavaks ja hinnaliseks nähtused, mida muidu nii oluliseks ei peakski. Nt pioneeriliikumine. Kuna ta tundis põhjalikult skautide-gaidide liikumist, võrdles ta seda pioneeriliikumisega. Ta ütles, et kui propaganda sellest noorterühmitusest kõrvale jätta, oli nende tegevus sama väärtuslik kui skautide-gaidide oma. Matkati, mängiti, töötati, organiseeriti üritusi, käidi reisidel. Rohkem keskendus ta aga skautlusele kui kasvatusvõimalusele, kus pannakse proovile noore hakkamasaamisvõime, vastupidavus, ettevõtlikkus, loovus. Ta ema Heljo oli esimese Eesti Vabariigi ajal olnud aktiivne gaid. Maria ise sündis Siberis ja kasvas väga rasketes tingimustes, nälja piiril. Võib-olla kõik see kokku aitas tal säilitada – akadeemilisest hoiakust ja teadlase elust hoolimata – jalad-maas-ratsionaalsust ja vahetut ellusuhtumist. Marias oli vaimset vaprust. Minna nii rasketest oludest õpetajaks ja koolis püsima jääda – see nõuab parajalt vaprust. Ja selle hakkamasaamistunde, hea uhkustunde eest, et ma saan koolis/elus hakkama, olengi talle kõige tänulikum.

Mariat võeti pedagoogikaõppejõuna tõsiselt, kuna ta ei rääkinud lihtsalt ilusaid ideid, mida on võimatu ellu viia, nagu teevad mõned kasvatusteadlased, kes pole päevagi koolis õpetanud. Maria oli pea kümme aastat kooliõpetaja.

Piirideülene mõtlemine ja eetika piirid

Erinevalt paljudest teistest doktorikraadi omanikest mõtles Maria Tilk piiriüleselt, liikus oma mõttega neil mail, kus ta isa Gunnar Aarmagi. Nagu üks tema õpilastest, Elo-Maria Roots, kirjeldab: „Maria-taolisi inimesi kohtab vähe, sest sellised vaimses mõttes avatud inimesed ei tee kuigi tihti akadeemilist karjääri, ja akadeemilisemad inimesed jällegi omavad sageli eelarvamusi ning on ainult oma kitsale erialale keskendunud.” Maria teadis alati, mida ja millal tasub rääkida. Aga igas tema akadeemilises sõnavõtus oli midagi salapärast, midagi, mis hinge helisema pani.

Maria Tilga üks kirgesid oli keskaeg. Seda teemat tutvustas ta ka väljaspool ülikooli, olles sagedane lektor Olde Hansa keskaja koolis, kus esines loomulikult keskaegsetes riietes. Foto: Raivo Juurak

Kui kellegagi üldse seostada sõna „eetika”, siis kindlasti Maria Tilgaga. Pedagoogilise eetika loengus arutasime valetamise üle. Nagu paljudes pühades tekstides, peame ka oma argiarusaamades valetamist patuks. Ent tasub mõelda, kas valetamine on alati väär. On valged valed, on tõevarjamine, -moonutamine, näiteks selleks, et mitte teisele haiget teha või teda säästa. On see patt? Maria tõi näite oma elust. Õpetajana ei olnud ta ükskord teatanud ühe oma õpilase rasedusest tema vanematele (mida ühiskond oleks eeldanud), et teda konfliktidest säästa. Tulevase ema jaoks oli Maria vaikimine äärmiselt oluline, võib-olla päästis lausa tema elu. Selliseid näiteid tuues pani ta meid sügavalt mõtlema eetika alussammaste üle.

Teame kõik, et õpetajal on koolis palju suurem roll kui olla lihtsalt aine edastaja. Õpetaja relv on sõna, nagu Maria ütles. Ja sellega võib nii tappa kui ka ellu äratada. Sama lugu on intonatsiooniga, millest kõnelejal tuleb olla teadlik. Maria arutas ka olulise ja elulise teema üle, mida teistelt õpetajakoolitajatelt ei juhtunud kuulma: mida tähendab õpilase-õpetaja suhe, kui lähedaseks see tohib saada, milline distants peab säilima, kuidas on eetiline käituda, kui õpilane õpetajasse armub (või vastupidi). Seda viimast analüüsisime, vaadates filmi Bel Kaufmani raamatu „Allakäigutrepist üles” ainetel.

Elurõõm ja teadmishimu

Maria loengutes püsis minu meel keskendatuna, kuna ta väljendus äärmiselt täpselt ja mõjusalt, tema teemad olid sügavad. Pärast loengut olin tulvil vaprust ja õhinat, tundes, et saan selle maailmaga hästi hakkama, siin on veel nii palju avastada, süveneda, nii palju, mille üle rõõmustada.

Ka Marial endal säilis alati huvi maailma vastu. 2012. aastal, vastuses minu kirjale, milles teatasin, et lähen Nepali tiibeti keelt ja budistlikke tekste õppima, vastab ta: „Kui lähed Nepali, ole hea, jälgi, mis metoodikaid preestrid kasutavad õppimisel. Mind huvitavad mälutreeningud, koormused ja muidugi õppedistsipliin. Arvatavasti põhineb see hoopis teistel põhimõtetel, aga inimene on ju ikka seesama. Lihtsalt mind huvitavad võimalikult laiad teadmised sellest kõigest tänapäeva maailmas. Arvan, et tuleb kuidagi vastu töötada üha süvenevale „õpitud abitusele”, lapsepõlve pikendamisele ja muudele „ülipehmetele” kasvatusvahenditele, õigemini mugavusele ja pidevatele järelandmistele ning karistamatusele (pean silmas paranoilist ateismi).” Niisiis oli Maria ka põhimõtteline inimene, kes ei pooldanud „pehmokasvatust” ning võis omavahel olla otsekohene ja ühiskonnakriitiline.

Maria Tilga väärtushinnangud on mul selgelt meeles. Arvan, et nende järgi elamine tähendab tema pärandi jätkumist.

—

Meenutused

Vello Saliste

Eesti Eripedagoogide Liit

Oli aasta 1995. Eesti Eripedagoogide Liit kogunes Kihnu saarele järjekordsetele suvepäevadele. Külaliseks nõustus tulema Maria Tilk. Täpselt südaööl algas tema jutustus muinaseestlaste rahva­usundist ja tänapäeva loodus­usundist. Istusime ümber lõkke. Rannikuäärne tormituul pahises kadakates ja Maria jutustas vaiksel häälel oma lugusid. Pea kohal sirasid kauged tähed …

Järgmiseks päevaks torm ei vaibunud ja Maria plaanitud mandrilesõit jäi ära. Tema lahkel nõusolekul kogunesime ka järgmisel ööl lõkke ümber ja nautisime mõtisklusi. Ei varem ega hiljem ole me Mariaga kohtunud, kuid nendest Kihnu saare öödest jäi ere mälestus kogu eluks.

—

Mare Puusepp

TLÜ õppejõud

Jääme kõik soojusega mäletama Maria Tilga kodus Müürivahe tänaval peetud loenguid. Õieti polnud need kunagi ainult loengud, vaid kujunesid seminarideks, kus igaüks võis oma mõtteid teistega arutada. Väga laia silmaringiga ja teadmistega teadlasena polnud temas kübetki üleolevust meie kui kasvatusteadustes algajate suhtes. Kogenud õpetajana ei surunud ta oma vaateid esiplaanile. Jään mäletama Maria Tilka kui suurepärast heasoovlikku õppejõudu, kellel oleks meile olnud veel nii palju anda.