Kas käed-külge-lähenemine teeb ikka targaks ka?

23. jaan. 2015 Helene Urva Eesti meremuuseumi haridusprogrammide koordinaator - Kommenteeri artiklit

Interaktiivsus on saanud muuseumide töös üha kaalukamaks märgusõnaks, käed-külge-lahenduste loomisele muuseumi ekspositsioonis pööravad tähelepanu kõik, kes tahavad meelitada muuseumi rohkem külastajaid – eriti lapsi. Põlvkondade kaupa haridusteadlasi kiidab aktiivset õppimist taevani. Õpetaja vaatenurgast võib tekkida aga küsimus, kas mängleva käed-külge-tegevuse käigus laps midagi ka õpib.

Parafraseerides filosoofi ja haridustegelast John Deweyt (1859–1952), ei tähenda iga aktiivne tegevus automaatselt aktiivõpet. Teisisõnu: tegutsemine ei võrdu õppimine. Uue omandamine ehk õppimine toimub vaid siis, kui lisaks kätele on töös ka mõistus (Dewey nimetas seda reflektiivseks aktiivsuseks). Muuseumipedagoogide ülesanne on vastutada selle eest, et iga näitus – olgu see interaktiivne käed-külge-näitus või siis staatiline stendiettekanne – paneks eelkõige mõtted liikuma. Õppijale aktiivse tegevuse pakkumine ja tema sotsiaalsesse situatsiooni paigutamine muudab õppimise tavaliselt palju efektiivsemaks. Seda kõike silmas pidades on loodud ka Eesti merefüüsikasse sukelduv näitus „Ujub või upub”.

Uus näitus „Ujub või upub”

12. veebruaril avatakse Lennusadamas kaasahaarav kogu pere näitus „Ujub või upub”. Käed-külge-eksponaadid on paigutatud kaheksasse suurde merekonteinerisse. Igaüks saab näha, lugeda ja katsetada, kuidas toimivad loodusjõud merel ja mil moel on need mõjutanud mereajalugu. Näitusel saab mudelite abil tekitada laineid ja veekeeriseid, päästa end uppuvalt laevalt, juhtida laevu läbi lüüside, minna vee alla ja teha palju muud põnevat. Pea iga eksponaadi juures on infotahvel ja puutetundlik ekraan loodusnähtuste selgituste ja värvikate lugudega mereajaloost.

Iga eksponaat uurib ja selgitab mõnda loodusjõudu konkreetse füüsilise tegevuse kaudu – nupud, kangid, puldid ja liigutatavad osad võimaldavad lastel turvaliselt sekkuda muidu abstraktsena näivatesse olukordadesse. Kusjuures jõudu ja hoogu ei pea sellel näitusel sugugi tagasi hoidma.

Kooligrupid võivad näitusele tulla nii iseseisvalt (kodulehelt leiab õpetaja täiendavaid materjale, kuidas külastuskäigule õpisisu juurde luua) kui ka haridusprogrammis osaledes. Ei tasu karta, et Lennusadam oma spetsiifika tõttu lastele kaugeks jääb, nii käesoleva näituse programmi kui ka aasta ringi pakutavad haridusprogrammid põhinevad ikkagi õppekaval ja kasutavad muuseumi ekspositsiooni eelkõige oluliste teemade näitlikustamiseks. Nii nagu konstruktivismile viitav Dewey, usume ka meie, et tähenduse loomise alus on eelnevate teadmiste ja uue kogemuse kombineerimine. See tähendab, et kooli ja muuseumi koostööta on õpikogemus poolik.

„Ujub või upub” haridusprogrammid pakuvad terviklikke lähenemisi konkreetsetele teemadele, mis vastava vanuseastme riiklikus õppekavas aktuaalsed on. Lasteaia- ja algklassilastele räägitakse eelkõige ohutusest merel ja mere ääres, 4.–6. klassi õpilased kehastuvad maadeuurijateks (uurivad veekogusid ja pinnavorme, maadeavastajaid ähvardavaid ohte merel), 7.–9. klassi õpilased merefüüsikuteks (tegelevad vee rõhu ja tihedusega, lainete iseloomuga) ning gümnaasiumiõpilased sootuks allveearheoloogideks (õpivad tundma veealuse maailma uurimise võimalusi ja seda mõjutavaid loodusjõude). Iga vanuseastme haridusprogrammiga käivad kaasas katsed, praktiline tegevus õppeklassis ning juhendatud grupiülesanded näitusealal.

Õpetajate infopäev muuseumis

Ka sel aastal korraldab Lennusadam uue näituse haridusprogrammide tutvustamiseks infopäevi. Seekord on õpetajatel eksklusiivne võimalus tulla infopäevale enne näituse ametlikku avamist. Ootame õpetajaid 10. veebruaril kell 14.30 (vene keeles), kell 16 (eesti keeles), 11. veebruaril kell 14.30 (eesti keeles) ja kell 16 (lasteaiaõpetajad). Infopäevale saab registreerida meie kodulehel haridus.meremuuseum.ee. Endiselt on osalemine haridusprogramme tutvustavatel üritustel õpetajatele tasuta.

Näitus „Ujub või upub” valmis koostöös Ahhaa teaduskeskusega ja oligi esmalt üleval Tartus. Sealne kogemus näitas elavalt, kui hästi toimivad sellise näituse puhul perekülastused, kus lapsevanem juhendab oma last ja selgitab talle vajadusel eksponaatide tausta ja kasutamist. Lapsed veedavad näitusealas lõbusalt aega loomulikult ka iseseisvalt, kuid tihti tekib neil küsimusi, mida vanaisa või vanema õega on hea kohapeal arutada. Sageli on kirglikud kangide kangutajad ja nuppude klõpsijad just alguses tagaplaanile hoidvad lapsevanemad.

Muuseas, John Dewey armastas väga muuseumis käia ning pidas muuseume oluliseks osaks terviklikust hariduskogemusest. Ajal, mil muuseumid olid küllaltki elitaarsed meelelahutuskohad, mida peeti lastele sobimatuks, võttis ta oma lapsed muuseumi minnes kaasa. Ta kõneles palju ning häälekalt sellest, et muuseumi (või tema eksponaatide) tähtsus ei seisne nende hinnas või harulduses, vaid võimaluses pakkuda õppimiseks sobilikku keskkonda, elulisi kogemusi ja võimaldavad peegeldada „päris” elu. Kahtlustan, et ta oleks Lennusadama uuelt näituselt nii tegutsemis-, avastamis- kui ka õppimisrõõmu leidnud ning seal kahtlemata targemaks saanud.*

*Allikas: John Dewey and Museum Education (George E. Hein), 2003.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!