Kas kunstnik on ühiskonnale koorem?

30. jaan. 2015 Jürgen Rooste kirjanik - Kommenteeri artiklit

See on kuidagi õhus, et miks need asjad just praegu juhtuvad, sel on põhjus … Kaur Kender oma vastuolulise looga prokuratuuri hambus, NO-teater poliitikas. TudengiTV saade „Fookus” keskendus kirjandusmeestekambaga just samale teemale (http://tudeng.tv/fookus/), aga selles arutelus väga kaugele ei jõutudki.

Tõesti: mis on kunstniku ülesanne Eesti ühiskonnas praegu? Mida ta saab üldse teha, et ümbritsevat mõjutada?

Esmalt muidugi oma kunsti, oma asja iseendale. Kunstnik-kirjanik-lavastaja-muusik peabki end sellele pühendama, mis talle kõige olulisem. Kui ta enese maailm sellest tuld ei võta, kui miskid erilised võnked ta enese ja loominguga ei juhtu, siis ei saa seda ka teised tunda. See on kunstnikutöö – üks võimalik – alus, minu jaoks olulisim, ilma selleta, ilma kireta pole mõtet tegema hakata. Ja ükskõik, kuidas me ei mõõdaks noid viimase aja ambivalentseid juhtumeid – kirest sääl puudu pole.

Aga see pole muidugi kõik, eks. Ühiskond ootab kunstnikult midagi vastu. Tavalisim argument on, et kunstniku töö makstakse ju kinni, noh, juba alates haridusest, siis on kulka või metseenid – neid küll napib Eestis ikka veel – või siis teebki kunstnik oma tööd (enamasti) harrastajana. Päeval „päristöö”, õhtul hobi korras maalimine-kirjutamine. Näitlejad juhivad piduõhtuid ja loevad sisse reklaame. Ses pole ka midagi imelikku, see on ikka nii olnud.

Üks hää tuttav, tark ja sirge seljaga elust läbi tulnud üksik hunt, ütles hiljuti, et meil on toda loovisikut liiga palju, sootsium ei jaksa oma õlgadel kanda, kui kõik on kunstnikud. Samas ongi Läänes ilmakord pöördumas, toda „päristööd”, tootvat alget pole enam palju, kõik vahendavad midagi, liigutavad virtuaalset, suur jagu meist peab ameteid, mis oma spetsiifikalt hoopis erinevad tollest „elutähtsast”, mingi aeg tagasi oleks seda nimetet pseudotööks.

Siis ongi küsimus: kui suur peab olema kultuurisektor ehk siis see osa meist, mis tegeleb mõtestamise, vaatlusega, otsinguga, tolle loova sädemega. Ühesõnaga: kas see on ikka nii, et me peame oma maksudest ülal mingit mõttetut hobiinimeste kampa või oleme tunnistajaks paratamatule muutusele.

See muutus ei pruugi muidugi meeldida, ükski asi pole lõpuni hää ega halb, need on liivakasti- ja muinasjutukategooriad. Aga mis on me kultuuriruumi teine võimalus? Tohutu hulk poolvaeseid? Sõltuvushaiguste – k.a interneti- ja pornosõltuvuse kasv, sest raske on pääle esmase meelelahutuse oma elule miskit muud sisu leida?

Ühesõnaga, nood viimase aja kultuuriskandaalid ei tule tühjast kohast. Kunstnik – olgu siis hästi või halvasti, õnnestunumalt või luhtudes – ilmselgelt peab kompama ka me identiteedi, me teadlikkuse, arusaamise piire. Esitama küsimusi, mida teised ei taha esitada. See on üks osa tema vastutusest, kui ta ka iseend sellega löögi alla paneb.

Elo Viiding ütles mulle kunagi umbes nii, et kunsti ülesanne ei ole „tarbijale” (tema seda sõna ei pruukind) pai teha, vaid ikka esmalt õigest kohast haiget puudutada. Ma arvan, see on ka selleks, et me üldse teaksime veel, et meil need kohad on, et see seisaks meeles.

Ja muidugi on ka neid, kes usuvad ja tahavad, et kunst, et luulegi oleks esmalt ilus, et tema „kasu” seisneks tolle ilu kaudu inimeseks ülenemises. Jah, ma olen seda ka kogenud, see on olemas. Selleni on ka raske jõuda, tegelikult sama raske kui valu või õõva kaudu.

Üks olulisemaid kunstnikega seotud aktsioone viimasest ajast oli elamusaasta sündmuste jada: loojad käisid koolides rääkimas oma teekonnast. Sellest, kuidas nad sinna jõudnud, mis neile oluline. See peabki ehk kuidagi nii minema, et hariduse põhi, sisim loomus muutuks. Et noored, et lapsed õpiks midagi muud, õpiksid teisi teid. Sest maailm on teine.

Enam ei ole meil töökohti tehases, enam ei tooda suur osa ühiskonnast toda elementaarset, et me ellu jääksime, süüa saaksime, rõivis oleksime. See kõik võib muidugi tagasi tulla, sest inimese loomuses on kõik p**sse keerata. Juba kerib üles mõttetuid sõdu, mis kantud kellegi võimuihast, relvatöösturite vajadusest oma toodetu kuskil ära kulutada/katsetada, vanade kange kaelaga meeste usust, et sõda ongi edasiviiv jõud ja et on justkui olemas veel mingid muud olulised põhimõtted pääle inimliku hoolimise ja hoidmise …

Kui kunstniku ülesanne ei ole ka kõigest sellest kõnelda, miks ta siis üldse on?


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!