Mees, kes seisab parema kooli eest

Detsembris, enne suuri pühi, tähistas oma 75. sünnipäeva Tartu ülikooli haridusteaduste instituudi emeriitprofessor Jaan Mikk, kelle elutöö on olnud õpetajate koolitus, õpikute uurimine ja kolme poja kasvatamine. Praegu pensionipõlve pidav teadusemees juhendab üliõpilasi, sh kahte doktoranti, viib läbi õppetööd, esineb konverentsidel ja tegeleb PISA testide ning nende tulemustega seotud protsesside uurimisega.

Tahtsin õpetajaks saada ja saingi

Jaan Miku isa, kes oli Palamuse kandi põllumees, hindas kõrgelt õpetajatööd ja sisendas seda pojalegi. Kui pärin Jaan Mikult talle eeskujuks olnud õpetajate kohta, tunnistab mees, et häid õpetajaid on olnud palju: „Põhikooli vene keele õpetaja August Martin õpetas hästi – me ei kartnud põhikooli lõpul tulevat etteütlust. Aga olulisem oli, et ta rääkis tundides elulistel teemadel, kasvatas meid. Keemiaõpetaja Jüri Vene esitas oma ainet samuti väga hästi ja hea süsteemiga soodustas igati aine omandamist. Meenuvad veel füüsikaõpetaja Lilly Jaek, eesti keele õpetaja Mari Särgava, joonestamisõppejõud jt. Neid ühendas heatahtlik ja samas nõudlik suhtumine õpilastesse ning aineprogrammist väljuv avaram vaade elule.” Isa soovitusel ja õpetajate innustusel läkski poeg Jaan ülikooli, et õpetajaks õppida.

Viis aastat (1959–1964) kestnud matemaatika- ja füüsikaõpetaja õpingute lõpus kutsus Tartu õpetajate seminari toonane direktor Artur Tarnik Jaan Miku füüsika-matemaatikaõpetajaks. „Just olid avatud uued õppegrupid 7-kl hariduse baasil õpetajaks õppivatest õpilastest. Paljud kunagised esimesed õpilased ja nende kohad klassis on mul senini meeles.” Edasi tuli sõjaväeteenistus ja pärast seda töökoht Tartu õhtukoolis. Õpetajana töötades sai Jaan Mikk aru, et suudab rohkem, kui igapäevane õpetajatöö koolis nõuab, ning otsustas minna aspirantuuri. 1967. aastal võeti pedagoogika valdkonda Tartu riiklikus ülikoolis vastu vaid kolm aspiranti, Jaan Miku kursusekaaslased olid Viive-Riina Ruus ja TRÜ kutsesuunitluskabineti kauaaegne juht Aimi Sukamägi.

Inspiratsioon teadustööks tuli elust enesest

Jaan Mikk kirjeldab ennast õpilasena koolis, ülikoolis ja praegu: „Olen kogu aeg püüdnud õpitavat mõista ja seoseid luua; vastata küsimusele „Miks?”. Koolipõlves selgitasin kaasõpilastele füüsikat ja matemaatikat. Ülikoolis oli mul tavaks õhtul läbi vaadata päevaste loengute konspektid, ka nüüd tunnen, et konverentsi järel on hea teha endale kuuldust väike kokkuvõte. Soovist mõista õppematerjali tuli ka minu põhiline uurimistöö teema – kuidas kirjutada arusaadavaid õppetekste.”

Koolis märkas Jaan Mikk, millised raskused olid teistel õpilastel õpikute mõistmisega, ja seetõttu hakkaski ta aspirantuuris uurima, miks õpikud (õppetekstid) on keerulised ja kuidas kirjutada lihtsaid tekste: „Mind oleks rohkem huvitanud väärtuskasvatus, aga tol ajal tundus, et see on liiga seotud ideoloogiaga.” Lisaks õpikutekstide keerukuse analüüsile töötas Jaan Mikk uuringute käigus välja eesti keele tekstide loetavuse valemi. „Kui tegime kindlaks, et õpikute keerukus on seotud sõnade tuntuse ja lausete struktuuriga, võtsime ette suuremad katsed koolis. Mõnel juhul tuli ka kooliõpikud ümber kirjutada, et need kooliõpilastele arusaadavamaks teha. Uurisime 2000 õpilast kahes aines. Tulemused näitasid, et õpikuteksti ümberkirjutamine võimaldab tõsta nii aine omandamise kui ka mõistmise taset 12%, mida polegi nii vähe. Edasi hakati minu käest küsima, kuidas teha õpikuid lihtsamaks, kui need peavad ju õpilasi arendama. Siis oli vaja töötada välja kriteeriumid, mille põhjal otsustada, kui keerukas õpik sobib ühele või teisele õpilasele. Need kriteeriumid on keskmise või keskmisest veidi nõrgema õpilase jaoks nüüd olemas. Selle kõige põhjal kaitsesin 1983. aastal Moskvas doktorikraadi, mille järel saadi tol ajal peaaegu automaatselt professoriks.

PISA testide tulemustest on näha, et ühes klassis võib olla nelja-viie aasta arengu jagu erinevaid õpilasi, nii et näiteks 7. klassis on osa õpilasi 5. ja osa 9. kl tasemel. Sellele ei ole seni põhjalikult tähelepanu pööratud – tõsi, diferentseerimisele küll, Inge Unt kaitses sel teemal doktoritöö. Veelgi enam, võimalik, et ühes klassis vajavad õpilased erinevaid õpikuid. Kunagi ütles üks kirjastuse direktor selle peale, et siis ei ostaks keegi nõrgemale tasemele mõeldud õpikuid, kuna kõik tahavad ju õpetada raskema õpiku järgi, et lapsed saaksid heal tasemel hariduse.”

Õpikud ja väärtuskasvatus

Kui Jaan Mikk Eesti taasiseseisvumise järel välismaale kolleegidega suhtlema pääses, tuli välja, et seal pööratakse õpikutes ohtralt tähelepanu väärtuskasvatusele. Paaril korral viibis Jaan Mikk pikemalt Braunschweigis Georg Eckerti nimelises instituudis, kus vastavat kirjandust kogutakse, õpikuid uuritakse ja jälgitakse, et neis ei oleks sõjapropagandat. Väärtused õppekirjanduses on talle lähedane teema: „1998. aastal avaldasime väärtuskasvatuse kogumiku, kus käsitlesin koos kaasautoritega saavutusmotiivi toetamise teemat algklassi lugemikes. Väärtuskasvatuse seisukohalt peetakse ajalooõpikuid väga oluliseks, aga niisama olulised on kirjanduse õpikud, tegelikult kõigi ainete õpikud.”

Õpikute ja õppemeedia uurijate rahvusvahelise assotsiatsiooni asutajaliikme Jaan Miku sõnul on Eesti õpikud Euroopa õppekirjanduse konkurssidel hästi esinenud. „Jaanus Vaiksoo, Sirje Toomla, Kadri Ilvese aabits; Helin Puksandi koostatud lugemikud; 2013. aastal märgiti Merike Kulli, Kai Pardi, Kristi Kõivu ja Evelyn Kiive terviseõpetuse õpik ära just väärtuskasvatuse aspektist lähtudes. 2014. aastal sai tunnustuse Reet Bobõlski, Helin Puksandi ja Margit Rossi eesti keele õpik „Punkt”. Väikese rahva kohta on seda suhteliselt palju. Mõni suurem riik ei ole senini mingit tunnustust saanud,” märgib Mikk.

Jaan Mikk uuris õpikuid ja võrdles tekstide keerukust oma väljatöötatud loetavuse valemiga 1970. ja uuesti 1990. aastate alguses. Selgus, et 20 aastaga olid laused õpikutes lühemaks läinud (see on üks lihtsa keele reeglitest). „Kasvanud oli abstraktsus, suurenenud teaduslikkus, aga keerukus tervikuna väga muutunud ei olnudki. Muutunud on õpikute kujundus, neis on rohkem värve, illustratsioone, vähem teksti,” loetleb Mikk. Teadmiste omandamise aspektist on õpikud koolis sama olulised kui õpetajad.

Õpilased on kõige tähtsamad

„Väga paljud minu õpilased on toredad õpetajad, koolijuhid, ülikooli õppejõud jne. Rääkisin äsja just PISA testist. Minu kunagised õpilased Tiit ja Lea Lepmann olid need, kelle sisulisel juhtimisel jõudis Eesti PISA matemaatikatestis Soomest ette. Praegu astub konverentsidel minu juurde mõni vanem naisterahvas koos nooremaga ja küsib: „Kas mäletate, ma olin teie õpilane paarkümmend aastat tagasi, ja näete, siin on minu tütar, tema oli hiljuti teie õpilane.” Seda juhtub pea igal konverentsil – ja see on väga tore,” muheleb emeriitprofessor. Jaan Mikk on juhendanud praegu Tartu ülikooli haridusteaduste instituudis õppejõududena töötavate Hasso Kukemelgi, Piret Luige ja Heiki Kripsi doktoritöid. Teistelt erialadelt Tõnu Lehtsaare, Madis Lepiku, Urve Läänemetsa ja Loone Otsa doktoritöid.

Kuidas te nii heas vormis olete?

„Püüan iga päev vähemalt ühe tunni väljas liikuda. Sügisel teen kepikõndi või lihtsalt käin kiiresti. Suvel sõidan jalgrattaga. Olen kogu elu teinud füüsilist tööd. Koolipoisina kaevasin suvel kraavi, lõikasin metsa, aitasin heina teha. Maatöid olen teinud peaaegu pidevalt. Möödunud suvel lõikasin ja lõhkusin masinaga 30 rummi puid. Oma pere kätega oleme üles ehitanud maja Veerikul. Ilmselt aitavad tervist hoida ka pärilikud eeldused ning eluviis. Olen karsklane. Isa ütles: „Sa pead korralikult sööma” ja ma kuulan sõna. Me ei elanud rikkalt, kuid leib, liha, hapukurk, piim ja munad olid saadaval alati.”

Jaan Mikul on kolm poega ja kaheksa lapselast. Jutuajamise lõpus rõhutab ta, et võlgneb suure tänu oma abikaasale, kes käis samuti iga päev tööl ja kasvatas lapsi ning võimaldas seejuures Jaanile aega, et too saaks uurimistööga tegelda.

—

Jaan Miku teadus­organisatsiooniline ja -administratiivne tegevus

• 1992 Eesti lugemisühingu asutajaliige, asepresident ja aastast 2000 auliige
• 2007 kuni tänaseni Euroopa õpikute kirjastajate assotsiatsiooni õpikute konkursi komisjoni liige
• 1999–2007 õpikute ja õppemeedia uurijate rahvusvahelise assotsiatsiooni asutajaliige ja asepresident
• 1985–1990 ja 1997–1999 Tartu ülikooli pedagoogika osakonna juhataja
• 1989 kuni tänaseni Eesti akadeemilise pedagoogika seltsi liige ja aastail 1992–1995 esimees
• 1986–2005 Tartu ülikooli nõukogu liige (vaheajaga)

Allikas: ETIS ja Jaan Mikk

—

KOMMENTAARID

Piret Luik

TÜ haridustehnoloogia dotsent

Jaan Mikku iseloomustab väga positiivne suhtumine inimestesse. Igaühele leiab ta hea sõna, et kõlama ei jääks halb. See on lausa imeline, kuidas ta suudab kõiges head leida! Tema tudengitele antavast tagasisidest olen õppinud ka mina. Ma arvan, et kõige enam ongi mind õppejõuna mõjutanud tema eeskuju. Ta on ka hästi hoolitsev inimene, kes märkab, kui kellelgi on halb. Eriti hooliv on ta oma akadeemiliste laste suhtes. Tal on alati aega kuulata, nõu anda, jaksu toetada. Temaga on vaba olla. On hämmastav, kui palju ta teab. Jaan Mikk on olnud mu akadeemiline isa juba enam kui 20 aastat, alates bakalaureu­seõppest kuni doktoritöö kaitsmiseni välja. Ja kuigi praeguseks on juhendaja ja juhendatava rollid unustuse hõlma vajunud, on ta jäänud mu akadeemiliseks isaks ja jääb edasi. Seda ei muuda miski.

Hasso Kukemelk

TÜ hariduskorralduse dotsent

Minu esimene õppetund Jaan Mikuga meenub meie esimeselt kohtumiselt 1980. aastate keskpaigast. Tutvustasin ühel haridustöötajate kogul oma esimese uuringu tulemusi, mis tagasi vaadates ei vastanud teadusuuringu standarditele ei metoodika ega sisu poolest. Seminari vaheajal kutsus Jaan Mikk mind aspirantuuri, et asju sügavamalt ja paremini teha. Siit ka tema esimene õppetund mulle – otsi inimestes potentsiaali, mida kohe ei pruugi näha. Tihti ei ole ka inimesed ise teadlikud, mis nendes peidus on. Teine asi, mida Jaanilt olen õppinud, on heatahtlikkus ning juhendatavale suure otsustusvabaduse (ning koos sellega ka vastutuse) andmine. Ta ei ütle enamasti, kuidas peab, vaid küsib, mida uurija ise teeks, ning suunab sobiliku lahenduse juurde nii, et pärast jääb mulje, nagu oleks see olnudki minu enda mõte.