Merit Karise õpetab ideid ellu viima

23. jaan. 2015 Tiina Vapper Õpetajate Leht - Kommenteeri artiklit

„Vahel tuleb õpilasi lukust lahti keerata,” tunnistab Merit Karise, kelle tunnis on lubatud fantaseerida, nalja teha, hulle ja absurdseid ideid välja käia. Foto: Valmar Voolaid

Kuressaare ametikooli ja Tartu kunstikooli reklaamikunsti õpetaja Merit Karise kandideerib praegu ainsa Eestist pärit õpetajana Dubai ärimehe ja filantroobi Sunny Varkey fondi miljonidollarisele hariduspreemiale Global Teacher Prize ning on valitud 5000 osaleja hulgast 50 finalisti hulka.

Kas olete nõus, et globaalse õpetaja konkurssi võib võrrelda Oscarite jagamisega?

Konkursi korraldajad ise on nimetanud ambitsiooni saada selle preemiaga haridusvaldkonna Nobeliks, kuid selles ei otsita mitte ainult oma erialas tugevat õpetajat, vaid ka ühiskondlikult aktiivset. Konkursi peamine eesmärk on väärtustada õpetaja tööd. Auhinda rahastava fondi auesimees on Ameerika endine president Bill Clinton, hindajate hulka kuuluvad Norra kroonprints ning maailmakuulus näitleja Kevin Spacey, nii et võrdlus Oscari galaga on sobiv.

Olete rääkinud, et avastasite selle konkursi täiesti juhuslikult.

Jah. Kogu Kuressaare ametikoolis töötamise aja, varsti juba viis aastat, olen otsinud internetist Euroopas ja maailmas toimuvaid konkursse, kus õpilastega osaleda. Tänavune õppeaasta oli vaevalt viis päeva kestnud, kui juba tuli üks minu rühma poiss küsima, kas ei ole mõnd projekti või konkurssi, millest võiksime osa võtta. Hakkasin otsima ja sattusingi lehele, kus oli välja kuulutatud ka konkurss õpetajatele. Et konkursi tingimuste ja küsimustikuga tutvuda, pidin end registreerima ning mõne aja pärast saadeti mulle Londonist vastamiseks ankeet. Mõeldes tagasi oma pea viieteistaastasele õpetajakogemusele ja muule tegevusele, mis samuti on olnud seotud noorte ja lastega, leidsin, et mul on neile küsimustele vastused olemas.

Mida ankeedis teada taheti?

Kõigepealt pidin end tutvustama ja kirjutama, kuidas minust sai õpetaja. Veel küsiti, kas õpetan innovaatiliselt ja milles see seisneb. Kas ja kuidas kajastan õpetades eri kultuure, rahvaid, usundeid. Kas olen ühiskondlikult aktiivne väljaspool kooli. Mida olen teinud õpetajaameti maine tõstmiseks. Ja ehkki auhinnaraha miljon dollarit on võitjale ette nähtud suunamata kasutamiseks, taheti siiski teada, millise unistuse ma selle rahaga teostaksin. Ja oligi kõik. Sõnade arv oli iga küsimuse puhul täpselt ette antud: 300–500. Tunnistan ausalt, et kuuele küsimusele vastamine võttis mul aega terve nädala. Mõtlesin läbi iga sõna, mille kirja panin. Lisaks tuli lisada lingid oma töödele.

Rääkige palun, kuidas teist õpetaja sai.

Alustada tuleks Tallinna 21. keskkoolist, mille ma lõpetasin ja kust mulle on eriti särava isiksusena meelde jäänud eesti keele ja kirjanduse õpetaja Anne Kauba. Temaga tekkis mul väga lähedane side ja kirjandite kirjutamine oli mu lemmikkodutöö. Õpetaja soovitas mul minna Tartu ülikooli eesti keelt ja kirjandust õppima, aga 1990. aastal, kui ma lõpetasin, tundus inglise keel ahvatlevam. Õppisin inglise keele eriklassis, mis andis sisseastumisel kindlustunde, lisaks mõistsin, et keeleoskus on võti maailma.

Keskkooli ajal oli meie kooli õpilastel võimalus käia 1989. aastal New Yorgis, mis oli tol ajal väga suur asi. Meil olid väga kõrgel tasemel kohtumised, käisime ÜRO-s, Valges Majas ja televisioonis, sisuliselt rulliti meile lahti punane vaip, mis tundus Nõukogude Liidust tulnud noortele peaaegu filmi sattumisena. Lisaks juhtus üks täiesti ootamatu seik. Kui kogunesime ühel hommikul meid vastu võtnud kooli raamatukokku päevakava arutama ja võtsin kätte värske New York Timesi, nägin seal äkki ühel neljanda külje fotol iseennast! Artiklis oli juttu Eesti lahkulöömisest NSVL-ist, kõrval Kalju Suure tehtud foto minust, mu sõbrannast ja ühest poisist laulva revolutsiooni päevil lauluväljakul. Mind pani see juhtum pildi ja sõna mõjuvõimu üle mõtlema. Et meie lauluväljaku tunne ja rinne jõudis meedia kaudu maailma, oli ilmselt väike lisatõuge, miks asusin keelt ja kommunikatsiooni õppima. Ülikooli diplomitöö kirjutasin New Yorgist ostetud ajakirja Rolling Stone’i reklaamikeelest, pärast lõpetamist aga läksin ideekirjutajaks väikesesse Tartu reklaamifirmasse, kus töötas ka äsja Tartu ülikooli maaliosakonna lõpetanud Kadi Kreis, kellest sai hiljem Tartu kunstikooli direktor. Kadi kutsus mu sinna kooli reklaami lugema ja nüüd, tagantjärele võin öelda, et tänu temale saigi minust õpetaja. Väga oluline on olnud eelnev erialane kogemus, töö suures reklaamiagentuuris ja projektijuhina.

Milliseid aineid te õpetate?

Peamiselt reklaami ja piktograafiat, aga juhendan ka erialaprojekte. Pea kümme aastat tagasi, kui ma Saaremaale elama kolisin ja laps sündis, õpetasin Tartu kunstikoolis mitu aastat enda koostatud e-kursuse abil. Nüüd käib tütar juba koolis ja ma sõidan jälle kord kuus kaheks päevaks Tartusse ja annan intensiivselt tunde. Põhikoormus on mul praegu siiski Kuressaare ametikoolis, lisaks annan valikainena reklaami Saaremaa ühisgümnaasiumis.

Ametikooli disainiõpilased on olnud rahvusvahelistel videokonkurssidel väga edukad. Mida konkurssidel osalemine annab?

Ametikoolist peavad õpilased kaasa saama head praktilised oskused ning konkurssidel osalemine annabki reaalsele tööelule sarnase kogemuse. See on võimalus lahendada konkreetne ülesanne etteantud tähtajaks. Peale selle on konkurents alati arendav – näha, kuidas sama ülesande lahendavad konkurendid üle Euroopa, on parim viis õppida. Kindlasti on õpilasi motiveerinud osalema ka auhinnad. Seni suurim auhind on olnud 20 000 eurot, mille võitsime Euroopa Liidu sisserändajate teemaliselt filmikonkursilt. Võiduraha kulus peamiselt koolile uue tehnika ostmiseks. Viimase, europassiteemalise filmi võiduga kaasnes reisitšekk väärtuses 2500 eurot, mille eest sõidame õpilastega augustis Iirimaale.

Õpilased ise on öelnud, et nende jaoks on kõige kihvtim protsess ise. Oleme olnud kaamerate ja mikrofonidega Kuressaare tänavatel kell viis hommikul, sest meil oli vaja filmida täiesti tühja linna. Ühise eesmärgi nimel pingutamine ja jagatud kogemus loob grupis meeskonnatunde. See ongi see, miks on hommikuti tore kooli tulla.

Kui suur osa on meeskonnatunde loomisel õpetajal?

Õpetaja saab seda suunata. Teen alati õpilastega kõik kaasa, mitte nii, et filmige see jupp ära ja tulge näidake ette. Nii näevad õpilased, kuidas mina töösse suhtun. Meil on ka see õnn, et grupis on maksimaalselt 16 õpilast, mis võimaldab õpetada individuaalselt – kõigiga on aega suhelda, keegi ei saa jääda anonüümseks. Ja kuna olen loomu poolest vaimustuja, suudan ilmselt neid sütitada.

Kuidas saab filmitegemist õpetada?

Saab õpetada häid ideid leidma ja neid ellu viima. Alati loeme hoolikalt läbi kogu info, mis meile konkursi kohta saadetakse, ja püüame väga lühidalt ja täpselt sõnastada tööülesande. Teeme põhjaliku taustauuringu. Lisaks on kasuks kogemus – see, mis enda või sõprade elus on juhtunud. Ideede leidmiseks on palju meetodeid, alustades mõttekaardist.

Kui tegime viimast filmi europassist, kirjutasime mõttekaardi keskele märksõnaks „tähtis paber, mis sind elus aitab” – see on ju europassi iva. Edasi pakkusid kõik välja elu tähtsaid pabereid, alates töölepingust ja lõpetades WC-paberiga. Lõpuks jäid sõelale kõige universaalsemad, emotsionaalsemad ja humoorikamad ideed. Iga õpilane valis välja ühe stseeni – kes kallimale armastuskirja ulatamise, kes pabertaskurätti nutmise, kes esimese taskuraha saamise – lavastas, pildistas, animeeris ja lõpuks panime need kõik kokku üheks filmiks. Loomulikult juhtub ka seda, et vahepeal jookseb mõte kinni ja ei oska edasi minna. Siis tuleb aeg maha võtta, puhata, ideid koguda. Halba asja ma läbi ei lase. Selgitan õpilastele, miks see on halb, ei täida eesmärki, ei tööta. Nii kaua pinnin, kuni erialainimesena tunnen, et lugu töötab. Seda, kas filmi mõte jõuab kohale, testime alati enne lõplikku vormistamist.

Mis on põhjus, et kõigil filmidel on nii hästi läinud?

Küllap on oma osa sellel, et meil on korraliku tehnikaga stuudio ja väga hea meeskonnatöö. Mina juhendan sisu ja minu õpilane Lauri Saluveer, kellest on saanud meile fotoõpetaja, hoiab silma peal tehnilisel poolel. Kindlasti aitab kaasa õppetöö sujuv korraldus ja kooli mõistev suhtumine. Mul on ülemustega väga vedanud. Nii Kadi Kreis Tartus kui ka Maila Juns-Veldre Kuressaares on seda tüüpi juhid, kes toetavad, julgustavad, usaldavad ja võimaldavad. Ja see on parim, mida koolijuht õpetaja heaks teha saab.

Kui mõtteerksad ja loovad on õpilased?

Paraku olen mõlemas koolis uute õpilastega alustades tundnud, et vaba eneseväljendus ja mõtte lendulaskmine ei olegi nii kerged tulema. Kui ütlen, et kõik on lubatud – fantaseerige, tehke nalja, käige välja hulle ja absurdseid ideid –, ollakse pigem ehmunud ja küsitakse, mida me siis täpselt tegema peame. Lihtsam on liikuda etteantud piirides, võimalik, et see tuleb üldhariduskoolist kaasa. Aga õpilaste lukust lahti keeramisel tuleb samuti appi konkurss, ühine pingutus ja motivatsioon aitavad avaneda. Minu enda jaoks on mäng ja mängulisus väga oluline. See teebki õppimise ja õpetamise huvitavaks ja elusaks.

Kas multimeedia kujundajaks ja ­teabegraafikuks tahetakse õppida?

Tahetakse. Suurt konkurssi neile erialadele pole, sest demograafilistel põhjustel jääb õpilasi kogu aeg vähemaks ja gümnaasiumijärgsetel erialadel konkureerime ju ülikoolidega. Kahjuks on ametiharidus endiselt kõrgharidusest vähem väärtustatud, kuigi see on täpselt sama väärtuslik haridus, mille eripära on, et see on praktiline. Kuna üha rohkem turundustegevusest toimub tänapäeval veebis ja ka infograafika valdajaid vajatakse üha rohkem, usun, et neil erialadel on tulevikku.

Küll aga võtsime sügisel vastu kaks gruppi multimeedia kujundajaid tsükliõppesse. Need on täiskasvanud õppijad, vanuses 22–55, kelle hulgas on ülikooliharidusega inimesi. Osa on tulnud huvist midagi uut õppida, osa elukestva õppe vajadusest. Kuna pensioniiga tõuseb, tulebki end pidevalt täiendada või uut juurde õppida.

Millega te õpetajatöö kõrvalt veel tegelda jõuate?

Neid asju on päris palju, mistõttu tööpäevad kipuvad venima kümne–kaheteisttunnisteks. Vean oma osakonnas Comeniuse projekti, olen Kuressaare linnavolikogu arengukomisjoni aseesimees. MTÜ-ga Saaremaailm olen püüdnud igal aastal teha ühe suure projekti – ühel aastal oli selleks lastele mõeldud Saaremaad tutvustav arvutimäng, 2013. aastal kohaliku laulupeo kontseptsiooni väljatöötamine ning meie MTÜ-st tuli ka juubelilaulupeo kunstiline juhtimine. Praegu monteerin eelmisel uusaastaööl filmitud dokumentaalfilmi, mis kõneleb Saaremaal veel säilinud näärisoku tegemise traditsioonist.

Kas teie enda juured on ka Saaremaal?

Ei, olen põline tallinlane. Olen mõelnud, et tõenäoliselt poleks ma õpetaja, MTÜ asutaja, linnavolinik, kui oleksin jäänud Tallinnasse või Tartusse. Saaremaa on tähendanud mulle võimalust aktiivne olla, palju ette võtta, ideid ellu viia.

Mis on kõige julgem idee, mille olete teoks teinud?

See on praegu veel teoks tegemata. Kuna Saaremaalt on pärit meie kuulus keelemees Johannes Aavik, olen unistanud sellest, et luua Kuressaarde keele loovusele pühendatud kaasaegne minimuuseum või püsiekspositsioon, kus oleks interaktiivselt ja mänguliselt esitatud see, mida inimkond on läbi ajaloo ja eri kultuurides suutnud sõnadega teha, kuidas sõnu on teistest keeltest üle võetud, uusi sõnu leiutatud jne. Panin selle unistuse ka konkursi ankeeti kirja. Aga nii suure ettevõtmise elluviimiseks peab olema võimalus aastateks ainult sellele pühenduda, on vaja ressursse.

Millal konkursi tulemused selguvad?

Veebruari keskel valitakse 50 hulgast välja kümme õpetajat, kes kutsutakse märtsi keskel Dubais toimuvale ülemaailmsele hariduskonverentsile. Seal kuulutatakse pidulikul galal välja võitja. Konkurents on väga tihe, osaleb ka õpetajaid, kes on algatanud suuri ülemaalisi haridusprogramme.

Hoiame pöialt!


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!