Miks koolis diskrimineeritakse poisse?
Eesti koolis diskrimineerivad õpetajad järjekindlalt poisse.
Selline oli eelmise aasta lõpul peetud soolise võrdõiguslikkuse konverentsi sõnum. Konverentsi keskse ettekande pidas Barbara Read Glasgow’ ülikoolist. Ta märkis, et probleem on üleeuroopaline ja terav ka Suurbritannias, kus loogiliselt võttes peaks suhtumine valgetesse Briti ja mustadesse Aafrika lastesse palju rohkem erinema kui suhtumine poistesse ja tüdrukutesse. Barbara Readi uuringust ilmnes, et õpetajad poiste diskrimineerimist enamasti ei teadvusta, mistõttu ei näita poiste alavääristamine koolis ka vähenemise märke. Eestis tehtud uuringud näitavad, et meie õpetajad küll märkavad poiste diskrimineerimist, kuid ei pea seda probleemiks, mistõttu ei otsi ka lahendusi. Järgnevalt mõned huvitavad momendid Readi ettekandest.
Suhtumine poistesse Suurbritannias
Tüdrukud kõiges paremad. Suurbritannias torkab isegi ajalehtede peakirjadest silma, et poistega pole kõik korras, märkis Read. Lehtedes kirjutatakse, et juba 5. eluaastaks on poisid tüdrukutest maha jäänud, et algklassides on tüdrukud lugemises poistest kindlalt paremad, et mõni poiss ei oska koolis veel oma nimegi kirjutada jne. Matemaatika on seni ainus aine, kus Briti poisid on tüdrukutest veel paremad.
Poiss vajavat meesõpetajat. Barbara Read tõi välja mõned Suurbritannias levinud käibetõed, mis sisuliselt toetavad poiste diskrimineerimist. Näiteks usutakse, et poisid ei taha korralikult õppida põhjusel, et neid õpetavad naisõpetajad. Tooge kooli rohkem mehi ja poisid muutuvad korralikuks, sest meesõpetaja peab koolis paremini korda, on rangem, karmima käega ja pälvib kiiresti poiste lugupidamise, on neile eeskujuks. Teiste sõnadega – naisõpetajad ei teeks koolis nagu midagi valesti.
Glasgow’ ülikoolis uuriti õpilaste suhtumist mees- ja naisõpetajatesse. Vaatluse all olid 26 nais- ja 25 meesõpetaja õpilased. Selgus, et õpetaja sugu pole õpilastele üldse oluline – neile on tähtis, et õpetaja oleks tore ja sõbralik. Tuli välja ka, et karmi käega õpetajaid oli nii mees- kui ka naisõpetajate hulgas, meesõpetajad ei ole karmimad. Kui uuriti, kas meesõpetaja oleks poistele hea eeskuju, saadi vastuseks, et meesõpetaja ei saa poistele eeskuju olla, sest ta pole jalgpallur ega rokkstaar. Poistele on eeskujuks pigem isa, treener, sõber, sõbra isa, meesõpetaja aga väga harva. Read märkis, et õpetaja ei peagi ise poistele eeskuju olema, tema ülesanne on leida mujalt eeskujusid, kelle moodi poisid tahavad olla.
Tüdruk olevat hoolas, poiss loomu poolest tark. Suurbritannias on levinud rahvalik seisukoht, et tüdrukud saavad häid hindeid tänu tuupimisele, poisid on aga n-ö loomu poolest andekad. Barbara Read märkis, et pole ühtki uuringut, mis seda käibetõde kinnitaks – poiste ja tüdrukute ajud on võrdsed. Küll aga võib suhtumine õppimisse diametraalselt erineda. Lapsed nimelt õpivad juba varakult käituma nii, nagu tüüpilised poisid ja tüdrukud käituvad. Mõnigi heade hinnetega poiss varjab kiivalt, et on hea hinde saamiseks õppinud ja vaeva näinud.
Õpetaja tegelevat vaid poistega. Tegelikult poisse lihtsalt noomitakse rohkem kui tüdrukuid, neile loetakse pidevalt moraali, kuid õppimises neid tüdrukutele järele ei aidata, sest kolme peetakse koolipoisi hindeks.
Poiss vajavat teistsugust õpet. Püsimatut poissi olevat võimalik kaasa tõmmata vaid mänguliste õppemeetoditega. Sellest seisukohast kõlab läbi, et tüdrukud õppimises mängulisust ei vaja, mis on tüdrukute suhtes ebaõiglane.
Innove andmed eesti kohta
Konverentsi töölaudadel olid Praxise kokkuvõtlikud infolehed, mille andmed kinnitasid, et Eestis on sooline diskrimineerimine niisama suur probleem kui Suurbritannias. Kolm on Eestiski poisile õige hinne, samal ajal peab tüdruk saama viie või vähemalt nelja. Mõned näited poiste ja tüdrukute soolisest diskrimineerimisest Eesti koolis.
Väljalangus. Poisse langeb koolist välja 14% õpilaste üldarvust, tüdrukuid vaid 6%.
Hinded. Nii eesti keeles, matemaatikas kui ka inglise keeles on meie tüdrukud lõpueksamil poistest paremad. Poisse ei ole soovitud tüdrukutega võrdsele tasemele viia.
Eesti keel. Eesti keele riigieksami sooritavad tüdrukud poistest mäekõrguselt paremini, mis näitab, et poistele seda õppeainet korralikult ei õpetata.
Matemaatika. Matemaatika riigieksami tulemused on poistel-tüdrukutel enam-vähem võrdsed, mis tähendab samuti poiste allajäämist, sest traditsiooniliselt on poisid olnud tüdrukutest matemaatikas üle.
Konverentsi kohvipausi ajal arutati ka, mis on tüdrukute eelistamise hind. Eelkõige see, et kõrgharitud naised moodustavad Eesti elanikkonnast 39%, mehed aga ainult 24%. Hariduslik sooline lõhe. Aga kas siin polegi üks põhjus, miks meie ühiskonnas on nii palju üksikemasid? Haritud naisel on raske leida meest, kellel oleks samuti hea haridus ja kellega saaks tekkida ühine mõttemaailm?
Praxise tudengiuuring
Konverentsil tutvustati ka Praxise soolise võrdõiguslikkuse uuringut (praxis.ee/tood/sooloime-hariduses). Selgus, et eesti üliõpilaste ja õpetajategi peades on hulganisti käibetõdesid, mis õigustavad soolist diskrimineerimist.
Nii usub tervelt kolmandik nais- ja meestudengitest, et meeste ja naiste võrdõiguslikkus ei ole võimalik, sest mees ja naine on bioloogiliselt erinevad.
Kaks kolmandikku mees- ja ligi pooled naistudengitest usub, et naistöötajale võib vähem palka maksta kui sama tööd tegevale meestöötajale.
Tervelt kolmandik meestudengitest ja viiendik naistudengitest usub, et mees peab olema perekonna toitja.
Alla poole tudengitest teab, et töökuulutusse ei tohi märkida inimese sugu, sest värbamisel ei tohi eelistada meest või naist.
Praxise uuringu andmete põhjal töötatakse õpetajakoolituse ja sotsiaalteaduste üliõpilastele välja õppemoodul tingnimetusega „Sugu hariduses”. Moodulit testitakse tänavu kevadel. Loodetavasti aitab see meie ajast maha jäänud noori tänapäevale lähemale tuua. Lisaks luuakse soolise võrdõiguslikkuse täienduskoolitusprogrammid üldhariduskoolide juhtidele ja õpetajatele ning kõrgkoolide õppejõududele. Täienduskoolitusi testitakse samuti juba eeloleval kevadel.
Kuigi avalikult keegi ei väida, et poistesse suhtutakse teisti kui tüdrukutesse, näitab 142 Eesti kooli õpetajate küsitlus ikkagi, et ootused poistele ja tüdrukutele on üsna erinevad.
Allikas: „Soolist ebavõrdsust märgatakse, probleemiks ei peeta ja lahendusi ei teata” (2012).
—
Soovituslik lugemine
http://ec.europa.eu/europe2020/pdf/themes/29_early_school_leaving_02.pdf
http://www.praxis.ee/wp-content/uploads/2014/11/sooteadlikkus-koolis.pdf
http://www.enu.ee/lisa/463_2013_04_kas_opilased_voi_poisid_ja_tudrukud_sisu.pdf
Traditsioonilised soorollid koolipingis
- Tehnikaga tegelevaid poisse on üheksa korda rohkem kui tüdrukuid.
- Autot juhib neli korda rohkem poisse kui tüdrukuid.
- Ettevõtlusega tegeleb kaks korda rohkem poisse kui tüdrukuid.
- Süüa oskab teha kuus korda rohkem tüdrukuid kui poisse.
- Korralikult käituvaid tüdrukuid on kaks korda rohkem kui poisse.
Praxise infovoldik „Poiste ja tüdrukute ebavõrdsus koolis” (2014)
—
KÜSIMUS JA VASTUS
Kuidas poisid tüdrukutele järele aidata?
Anneli Oidsalu
Tallinna prantsuse lütseumi õpetaja
Võin täie kindlusega väita, et suurem osa mu tähelepanust on läinud poistele: ma kuulan nende lõputuid jutte, utsitan ja õpetan neid õppima, oma töid-tegemisi organiseerima, naeran nende naljade üle, klaarin vahekordi jm. Tüdrukute pärast olen isegi süütunnet tundnud, neile teadlikult aega pühendanud ja tähelepanu pööranud, et neid mitte diskrimineerida – tagasihoidlikud ja tublid tüdrukud tahavad samuti, et neid märgataks, ehkki nad seda pidevalt lärmakalt teada ei anna.
Muidugi leidub koolides õpetajaid, kes ei peaks õpetajana üldse töötama, aga õpetajate süüdistamisega poistevastases genotsiidis olukorda ei paranda. Iga kogenud õpetaja teab, et ilma poisteta klassid on igavad ega toimi hästi. Adekvaatsem oleks öelda, et poiste väljalanguse vältimiseks ei piisa koolides teadmisi, oskusi, aega, inimesi, jaksu, võimalusi, tingimusi, sobilikke õpiülesandeid jpm.
Üleskutse: palun, mehed, andke teada, mismoodi peab poisse õpetama. Tahaks teada, mida te ise arvate. Ja jagage kogemusi (ka naisõpetajad), kuidas poisse nii kaugele aidata, et neist asja saab.
Mina arvan, et …
1) näägutada ei tohi. Ka mitte tüdrukute kallal. See lukustab, tekitab trotsi. Mitte kellegi väärikust ei tohi riivata – selle poole peab vähemasti püüdlema;
2) peab jaguma huumorimeelt ja taluvusvõimet poiste naljade peale mitte minestada. Nalja abil võib mägesid liigutada;
3) poisse peab märkama, kiitma, imetlema (minu kogemuse järgi on poisid mitu korda edevamad kui tüdrukud ja vajavad rohkem tähelepanu), siis annavad nad endast hoopis rohkem kui muidu.
Kõik konstruktiivsed ettepanekud on teretulnud! Mida me siin ja praegu, olemasolevate võimaluste juures ikkagi teha saame? Paljusid asju ei saa me muuta, aga suhtumist küll.
Tiiu Kuurme
TLÜ kasvatusteaduste õppejõud
Ükski õpetaja pole poiste suhtes vaenulik ega soovi neid diskrimineerida. Probleem on hoopis selles, et kool ise põhineb maskuliinsel kuvandil organisatsioonist, kus ühed peavad teistele hierarhiliselt ja tingimusteta alluma. Eestis on näiteks Toomas Paul selle otsesõnu välja öelnud.
Poistesse suhtumise põhjused on kaugelt keerulisemad, kui tundub, ja neid ei pea otsima koolist, vaid ühiskonnast ja ajaloost. Miks näiteks kannatab kuni kolmandik eesti naisi paarisuhtevägivalla all? Tunnustan valitsust selle eest, et lõpuks ometi allkirjastati ka siin Istanbuli konventsioon. Üle maailma on just naised alandatud, alavääristatud, allasurutud, alamakstud, nende tegevus vähem väärtustatud. Elame õnnelikus piirkonnas, sest meie tüdrukutele on kooliuksed valla. Ent ka naiste meestest kõrgem haridustase ei kaitse neid kodudes vägivalla eest.
Kuskilt on välja imbunud kõnepruuk: tüdrukud „tõrjuvad” poisse kõrgharidusest välja. Ma ei tea ühtki juhtumit, kus tüdruk oleks mõne poisi ülikoolist „välja tõrjunud”. Küll aga on mu enese õppekaval jätnud just mitmed noormehed, kes on meile tulnud ja keda oleme heal meelel õppima võtnud, oma õpingud lõpetamata. Diskrimineerinud pole neid keegi, püüame võtta igaühe käekõrvale ja juhatada kõigiti abistades lõpuni.
Soovitan palavalt läbi lugeda Simone de Beauvoir’ raamatu „Teine sugupool”. Sealt saab ajaloolise vaate asjadele, mille järgi pole küsimus koolis, vaid suurtes ühiskondlikes-ajaloolistes protsessides. Miks kirjutas Pierre Bourdieu, täiesti korralik meesterahvas, keda peetakse üheks suurimaks nimeks sotsioloogias, raamatu „Meeste domineerimine”?
Kõik see ei tähenda, et koolis on asjad hästi, aga nad peaksid olema hästi nii tüdrukute kui ka poiste jaoks. Hästi õppivate tüdrukute uuringud on näidanud, millise pinge all nad elavad. Ka tüdruk pole sündinud tuupimise, allutamise, numbrilise hindamise, kontrollimise, õppetükkide ärategemise jaoks, ka tüdrukul on mõistus, tunded, eneseväärikus.
Olen neist asjadest kirjutanud ja loodan, et peatselt ilmub pikem artikkel sel teemal ajakirjas Ariadne Lõng.
Tiia Lister
psühholoog
Kas on kedagi, kes ei tea, et koolis poisse diskrimineeritakse? Kõik teavad seda ja teavad ka selle suhtumise tagajärgi. Seda teatakse aastaid, aga raha läheb ikka uurimustele ja sellega seotud töökohtadele, et veel keegi saaks tähtsa näoga öelda, et poistesse suhtumine on keeruline küsimus.
Loodetavasti soovib uus põlvkond lapsevanemaid kooli muuta. Olen näinud haritud peresid, kelle esimese või teise klassi poiss on juba „paika pandud”. Loodan väga, et tänased noored lapsevanemad sellist asja ei talu ja võtavad midagi ette.
Olen teinud aastaid koostööd Soome kooliinimestega. Ega sealgi kirjutata asjata selliseid raamatuid nagu Raisa Cacciatore „Päästke poisid”. Lugege, mida kirjutab Jesper Juul! Soome kooliinimesed on seda probleemi juba ammu teadvustanud ja ka palju ette võtnud. Nad on muutnud emakeele ja teiste ainete õpikuid, kuna nende tekstid ja pildid diskrimineerisid poisse ehk lihtsas keeles öelduna: lähtusid kõiges tüdrukutest ja nende elust. Olen nõus, et meie õpetajad ei taha olla poiste suhtes vaenulikud, kuid kahjuks ei mõista nad poisse ega oska teisiti õpetada. Poisse on harjutud alandama, ise seda märkamata. Aga on vaja minna kooli ja suhtuda igasse poissi austusega, ehkki see tundub olevat meie kultuuris ületamatu kangelastegu.
Enn Veesalu
haridustöötaja
Julgen arvata, et üks võtmeküsimus on klassi liidrid. Kui need on poisid, siis vaatavad õpilased neile alt üles, rohkem kui õpetajale. Mida rohkem suudetakse klassis ühiste jõupingutustega esile tõsta poisse kui positiivseid liidreid, seda rahulikum on klassis õhkkond, sest teised joonduvad nende järgi.
Paraku on ka halbu liidreid ja nende väljaselgitamiseks on vaja vahel näha kurja vaeva, sest nad võivad olla väga varjatud. Aastaid tagasi kutsuti mind ühte linnalähedasse maakooli õpilastele loengut pidama. Kohe alguses hakkas silma paar Tootsi, kes olid üsna tõrksa käitumisega. Pärast loengut õpetajate kohvilauas selgus aga, et tegelik kurjuse kehastus istus väga korralikult ja vaikselt. Just tema oli korraldanud pärast tunde koduteel väiksemate klasside poiste piinamisi, ise justkui süütuna kõrvalt vaadates. On tõsine töö saada positiivsed liidrid klassi etteotsa, aga see vaev tasub ära. Mida passiivsemad koolis ollakse, seda rohkem jääb poistel aega rumalustele. Isegi täiskasvanud hakkavad igavusest lollusi tegema.
Lembit Jakobson
õpetaja
Kuidas kanaliseerida poiste pulbitsevat, tihti ettearvamatut, sõpradest ja keskkonnast mõjutatud energiat? Selles on põhiküsimus. Vaatasin, kuidas Waldorfi koolides „häälestatakse” hommikul klassi nagu plokkflööti või viiulit – seatakse paika poiste-tüdrukute igahommikust emotsionaalsust. Nii saadakse lastega kooli kaasa tulnud „välismõjud” kontrolli alla, tekitatakse klassis õppimiseks ja laste arenemiseks vajalik siseilm. Selge on aga see, et 24 lapsega klassis, kus on lisaks veel mõni erivajadustega laps, pole see lihtne. Ühte tuleb siiski rõhutada: poisse ei pea kasvatama tüdrukutega võrreldes kuidagi eriliselt.
Kommentaarid on võetud Eesti haridusfoorumi diskussioonilistist, millega saab liituda aadressil org.ehf.haridusfoorum@lists.ut.ee.
Kuigi “suured ajaloolised protsessid” on olemas, ei saa nendest lähtudes mingeid tingimata häid tegusid korda saata.
Ent on võimalik ühes koolis välja vahetada õpilased, teises õpetajad … (Ma ei mõtle ühegi täpsustatud kooli peale, mõtlen protsesse, mis viivad osal juhtudel meessukku ja osal naissukku suhtumist teistsugusemaks.) Õpetajaks olla on elukutse. Õpetajalt teistsugust käitumist tahta või tema suhet sugudesse teistsuguseks muuta tähendab muuta õpetaja elu. (Mõni elu võib olla sellele vastuvõtlik, kuid paljudelt ega enamikult niisugust asja nõuda ega eeldadagi ei saa ega või.)
Nii õpetaja ümberpaiknemisega teise kooli kui õpilase ümberpaiknemisega katkeb rida sidemeid, mis varem on konserveerinud nii ühtede kui teiste hoiakuid. Lõppudelõpuks toimub ju niisugune protsess niikuinii. Vaid nimetused sellele on ajas ja juriidikast sõltuvalt erinevad. Mõnel ajal oli see väljaviskamine, mõnel erikooli saatmine, mõnel keskkonnavahetus, mõnel juhul läks noor ära selle õpetaja alt, kellega tal ei klappinud.
Õpetajate plaanipärane koolivahetus on miskipärast valulik, kuigi võiks olla rutiinne. Kes sellega hakkama ei saa, sellest võib karta, et ta ei saa ka paljude muude asjadega hakkama, on psüühiliselt paindumatu või depressiivne või juba läbi põlenud. Sel juhul on mõtet pöörata sugudessse suhtumise aspektist tähelepanu hoopis õpetaja paindumatusele-paindlikkusele. (Aga ultima ratio ei saa üle ega ümber “ühtluskoolist”, kus erinevate vaimuannetega lapsi painutatakse ühe ja sama malli järgi.)
Kas koolis diskrimineeritakse poisse?
Olen mõnda aega mõtelnud poiste ja tüdrukute seisundile koolis. Mõningat surutust olen märganud ajuti, aga enesele küll seda süüd võtta ei taha. Seni ei ole Eestis ka probleemiks võetud.Olen nõus toodud arvamustega, eriti Anneli Oidsalu arvamusega.
Kui vaadata joonist 7 erisiiliste…, siis tekkis mõte ühendada read( I ja 9, II ja 8, III, IV ja 7,6 ) seotudomadustega, saame tulemuseks, et mehed-naised koostöös ongi parim variant.Klassis on ka selliselt.
Ka minult on küsitud, kas märkan poisse enam? Vastasin, etnad on vahetumad, küsivad rohkem jamõistan ka neid, endal pojad ja tütar kasvanud.
Poisse peab tõesti mõistma, siis saab ka paremini õpetama.
poisid jõuavad alles gümnaasiumi astmes julguses ja ka verbaalses arengus järele ja möödagi (enamasti), seda tuleb ka arvestada. Seega koolis püsimise tagamises on oluline murdeiga.Õpetaja saab tugineda vaid positiivse hoiakuga liidritele, olgu siis poisid ja (või) tüdrukud.
Mõtlen koos Parvega: “Kes sellega hakkama ei saa…..” soovitus meenutab sõjameeste missioonile minekut või rattasse pandud oravate elu.Olen töötanud oma koolile lisaks veel 7-mes koolis, kui neis oli jälle vakantne koht või pere juurdekasvuga tegu. Uues kohas kulub hulk aega, et sõiduvette saada, uue kooli lapsi tundma ja juhtkonna “looga” all harjuda. Oma kooli juhtkond ka ei vaadanud hea silmaga -oma kooliski palju lisatöid ja ka klassijuhatamine. No ei tea ega tunne paindumatuid õpetajaid. Pigem arvan, et kooli juhtimine ei ole siis korras.
Uitmõte rändurõpetajast võib aga mõnedele õpetajatele ka meeldida ja “kontimööda” olla. Inimeste võimekus on vägagi erinev ja paljudel suur-mis-suur. Kui rool omast käest, siis jõuaks elupaigast ka kohale. Teistel juhtudel tuleks siis oma pere ka kokku pakkida ja uude kooli viia, teinepool saab ka vabaduse -olla, või mitte olla. Vabandan, aga mulle tundus see ettepanek kuidagi liialt uudne. Aga head edu nendele, kelle võimed küündivad ja tahet oleks ka.
Jah diskrimineeritakse räigelt. Kurjad vanatädid elavad lihtsalt nende peal komplekse välja.
Sooline diskrimineerimine? Koolis õpilaste puhul ei peaks seda ebamäärast mõistet kasutama.Miks? Sest ümbritsevas meedias on nii nais- kui ka meesõiguslased seda mõistet igale võimalikele suhete paranähtustele külge kleepinud. Koolis on põhjused hoopis muus:
1. Poisid on tegija loomuga, nad vajavad enam enda FÜÜSILIST mahalaadimist praktiliste tegevustega. Liikumine, tundides praktiliste töödega … neile peab suutma pakkuda kogu aeg midagi uut, piskuhaaval kõitvat.
2. Nii nagu meessoole kohane, peab poiste puhul olema täpselt sõnastatud eemärgiseade. Mida,miks, milleks, kui palju, milleni….
3. Poiste puhul peab neil kogu aeg midagi teha olema. Nii nagu jõude aega jääb, on soodumus mingi “käki”kokkukeeramiseks. Loomulikult ei pea tegema olemine ainult õppimine.
Need on kõige elementaarsemad mudelid millest alata.
AGA: Nii murdeealiste poiste kui ka tüdrukute puhul kehtiv raskeim probleem seondub mõistega “Ole normaalne”. Seda kordavad pidevalt vanemad, õpetajad, ja sõbrad. Ainult et kõik nad esitavad normaalsuse mõistet läbi oma vaatevinkli – seega milline ma pean lõppude lõpuks olema? Vaat selles on noore jaoks küsimus!
Olin samal konverentsil, aga tunnen, et Raivo Juurak tõlgendab teatud nüansse konverentsil tutvustatust ikkagi vastavalt oma kinnistunud arusaamadele. Poisse diskrimineeritakse koolis, aga diskrimineeritakse ka tüdrukuid – mõlemad sugupooled kannatavad teatud uskumuste tõttu, mh ka õpetajate hulgas. Naisõpetajaid ja meesõpetajaid koheldakse ka erinevalt, kusjuures mehi kantakse sagedamini kätel. Soolise ebavõrdsuse juures on nii palju kihte, millele Juurak tähelepanu ei pööra.
Raivo Juurak on vihane naiste peale, mulle näib.
Lgp Tiiu Kuurme, kui teil ei ole lisada midagi sisukat küsimusele, jätke vastamata!
Klassikaline meestesüüdistamise sündroom – naisõpetajad poisse ei diskrimineeri, küll aga on probleem selles, et keskmine Eesti 90% ulatuses naiskollektiivist koosnev koolikaader olevat “patriarhaalne” keskkond, mis kasvatavat lähisuhtevägivalda tarvitavaid mehi. (uuringud on näidanud muide, et nii mehed kui naised langevad võrdselt lähisuhtevägivalla ohvriteks, aga sisuliselt pooltest ohvritest ei soovita ühiskonnas rääkida, kasvõi seetõttu, et psühholoogilisi “sinikaid” ei saa arsti juures dokumenteerida).
Õppejõud ka poisse ei diskrimineeri, kõrghariduslõhe on tingitud poiste laiskusest ja viitsimatusest – olles ise sellesse lõhesse peaaegu kukkunud, võin öelda, et see on siiski tingitud väheköitvast õppetegevusest, mis isegi ülikooli tasemel ei julgusta olulistes õppepunktides (eksamid, lõputöö) iseseisvat mõtlemist ja arutelu.
Mingil põhjusel on levinud arvamus, et ülikoolis õpetatakse inimene mõtlema – vaidleks vastu, ülikoolis õpetatakse inimesele, kuidas 3 päevaga omandada 60-90 lk teoreetilist materjali, see eksamil veatult üles tähendada ilma selle sisusse süvenemata, seejärel ära unustada ja teha seda kõike kolm-neli nädalat jutti kaks korda nädalas. Sisuliselt pole mingit erinevust põhikooliga peale mahtude, ja see põhineb tuimal tuupimisel, mis väidetavalt on võrdselt ebasobiv õppemeetod nii tüdrukutele kui poistele, ent kuidagi viib siiski olukorrani, kus mehi lõpetab ülikooli 50% vähem kui naisi.
Muide, kui keegi tahab veenduda selles, mida tüdrukud ülikoolis teevad, soovitan külastada mõnda seminari, kus on 2-3 poissi ja 35 tüdrukut. Sisuliselt õppejõuga kommunikeerivad ja kaasa mõtlevad ilma sunduseta ainult poisid ja heal juhul sama arv tüdrukuid, tihti vähem. Ometi need samad vaikivad, tuupivad massid läbivad kõrgharidussüsteemi nagu seep libedad pihud.