Milleks rahvuslik kool?

16. jaan. 2015 Jürgen Rooste kirjanik - 1 Kommentaar

Et kool toimiks, et inimene tahaks sääl käia, et sel oleks mõte, on vaja peamiselt kolme komponenti.

1) See, mis sääl õpetatakse, on huvitav ja oluline, sellega saab minna ka mujale maailma, ei pea häbenema, ei jää hätta.

2) Õpetajad inspireerivad, nad on isiksused, kes viivad su kuskile edasi, mitte käekõrval, nagu kasvataja, vaid näitavad teeotsa kätte, näitavad, kuidas oma jalgu liigutada, kust leida matkakaart jne.

3) „Kaaskannatajad” annavad toda tõuget, et tahad ise ka parem olla, tahad kuskile kasvada. Su ümbrus ei lömasta sind, vaid annab hoogu.

Seda kõike muidugi inimese puhul, kes tahab ise õppida ja jõuda kuskile, aga see on tegelikult peidus meis kõigis. Keegi ei taha ju saada teleka ees lömitavaks, Facebookis like’e kerjavaks zombiks.

Ometi kuskil juhtub midagi, ma näen noori, kel on sära silmis, kes otsivad, kelles on see teadmatuse-uudishimu imeline kokteil, mis paneb avastama ja lahvatama, tegutsema ja looma; ja ma ei mõtle, et kõik peaksid olema kunstnikud – kaugel sellest –, aga kõiges, mida me teeme, peaks olema seda loovust ja kirge.

Ent siis, mõne aastaga üsna kiiresti, kuskil keskkooli ja säält lahkumise kandis juhtub midagi. See tuli vaibub paljudel vaikseks hubinaks või hõõgumiseks või kustub koguni. Kui seda nimetatakse täiskasvanuks saamiseks, siis on küll kuskil miskit mäda ja oleme teel väga kahtlasse paika … Või sinna juba jõudnud?

Mult küsiti vahepääl – linnas kohvikus – lausa agressiivsel toonil, miks ma seda jama siin veerul kirjutan, kas ma tahan, et „kõik oleks nagu mina”. Ei taha, absoluutselt mitte, igav hakkaks meil isekeskis. Aga ma ei taha, et neid/meid/teid allutaks ka mingi muu normimasin.

Ma ei taha, et kõik oleks ühtmoodi, sest kui me ka oleme sipelgapesa, siis on see uutmoodi, keerukamate funktsioonidega sipelgapesa, kus tööülesanded ja rollid jagunevad teisiti, kuigi kõige suurem alusfunktsioon – kestmajäämine – võib kogukondlikult olla sama. Samas ei toimi see enam ilma kogu toda kontsepti totaalselt küsimärgi alla säädmata.

Meie koolisüsteem on praegu paratamatult normimasin, prokrustiline ehitis, mis mõõdab parajaks, mitte ei arenda andeid-erinevusi, ei ava suuri isemõtlemise uksi. Kuigi sõnus ja paberil võime ju uut ja avatud kooli otsida.

Ehk on selle lätteks väär (?) arusaam, et kool on ideoloogiline kodanikuehitamise süsteem, rahvuslike aadete teenistuses. Me ju kasvasime – osa meist vähemasti – üles riigis, kus kogu haridus oli ideologiseeritud. Ja me teame, et raske on midagi ideoloogiataagast puhastada niikuinii, eks … Milleks siis punnitada?

Nõnda me lepimegi, et mingis mõttes too kool – ka üks riiklik, rahvuslik atribuut – teeb inimest, varustab ta inimeseks ja eestlaseks olemise vahenditega, kindla teadmistepagasiga, mida saab ka kindlal viisil süsteemselt mõõta-määrata jne.

Aga see pole ju enam päriselt me ümbritsev maailm? Või on? Võimude lahususe printsiip on tore asi, see peaks kehtima ka koolile, koolis. St kool peaks seisma lahus kellegi poliitilistest huvidest, kool peaks olema maailmasuurune projekt. Mitte kasvatama inimesi, kes on patrioodid, vaid kes suudavad ise mõelda, kriitiliselt mõelda, ja suudavad valida …

Muidugi: poliitika on ka mittepoliitika, kriitilise või vaba mõtlemise otsimine on iseenesest ideoloogiline, mõistan. Ja kool säilitab oma repressiivse loomu ka – eks seegi ole osa õppimisest, et kohtud inimestega, kes ei tahagi sul aidata areneda, vaid üritavad sind alla suruda, materjaliks vormida, murda. Neid kohtab nii või teisiti.

Ja kui ma ihkan kastist väljaspool mõtlemist, siis võib kriitik vastata, et enne peab õpilasele selle kasti andma, ehitama, siis alles saab näidata maailma, mis jääb välja. Aga see ei pea nii olema – kasti ei pea ehitama, seda võib ka näidata, koos noore inimesega uurida ja lahti voltida, et enam kunagi ei tekiks tal tahtmine selles kastis istuda.

Mulle öeldi, et kogukonnas on teatud reeglid-normid, et selleks, et küla elaks, peab üksik, indiviid end sellega kohandama. Ma pole lõpuni päri. Jah, on midagi, mis meile inimestena on ühist, aga me pole ilmaasjata jõudnud siia, kus oleme. Oleme (kogukonnana, inimrühmana, rahvana) andnud uuele generatsioonile mingi vabaduse, selle kätte võidelnud, nüüd aga tõrgume, ja tahame, et ka nemad, nood noored, tunneks süsteemi kogu rangust, ja vastutust ühise asja eest.

50 aastat ühist asja, ühist jama sai aetud. Tänane kool peaks meid relvastama nende vastu, kes tulevad tõdedega vehkima.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Milleks rahvuslik kool?”

  1. Lembit Jakobson ütleb:

    Mnjah. Ja millised peaksid olema need relvad, millega tuleb võidelda kodumaatunde, teistega koos elamise ja kogukonnas olemise vastu? Mis eesmärki taoteb selline “vabadusvõitlus”?
    Piirideta vabadust? Kus kõigil on õigus öelda seda, mida sülg suhu toob, teha seda, mida heaks arvab? Arendada oma ego piire maailma veereni välja.. Ainult et milleks siis meile meie riiklik iseolemine, kui me ei kavatsegi panustada sellesse? Oleme kõik vaid lahedad ning igast kohustusest vabad.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!